Tip:
Highlight text to annotate it
X
Allakäivas ühiskonnas peab ka kunst,
kui ta on tõetruu, peegeldama allakäiku.
Ja kui ta ei taha reeta oma sotsiaalset funktsiooni,
peab kunst kujutama maailma muutuvana.
Ning aitama seda muuta.
- Ernst Fischer
...inimohvritega lõppenud rahutused
valitsuse plaani pärast vältida maksejõuetust...
tööpuudus ikka tõuseb
ja see peabki veel tõusma
just sellepärast, et meil on liiga palju kaupu...
see on kõik laenatud raha...
ja seda võlga omavad teiste maade pangad...
R-A-H-A, käepärase eralaenu kujul...
...filtriga sigaret toob maitse...
45 Malt Liquor ... Kas sa oled kuum?...
...USA plaanib pommitada Iraani...
... Ameerika sponsoreerib terrorirünnakuid Iraanis...
Minu vanaema oli imeline inimene,
ta õpetas mulle, kuidas mängida Monopoli.
Ta mõistis, et mängu mõte on omandit koguda.
Ta kogus endale kõik, mis suutis,
ja lõpuks oli ta mängulaua peremees.
Ja ta ütles alati,
ta vaatas mulle otsa ja sõnas:
"Ühel päeval saad sinagi selle mängu selgeks."
Ühel suvel mängisin peaaegu iga päev ja kogu päeva Monopoli
ja tol suvel saingi ma selle mängu selgeks.
Ma mõistsin, et ainus võimalus võita,
on täielikult pühenduda omandi kogumisele.
Ma mõistsin, et raha ja omand...
nende eest saadaksegi punkte.
Ja tolle suve lõpuks
olin halastamatum kui mu vanaema.
Olin valmis vajaduse korral võitmiseks reegleid väänama...
ja sügisel istusin temaga mängulaua taha.
Ma võtsin talt kõik. Vaatasin
teda viimsest dollarist loobumas ja lõpetamas täieliku lüüasaamisega.
Ja siis õpetas ta mulle veel ühe asja.
Siis sõnas ta:
"Nüüd läheb kõik jälle karpi tagasi.
Kõik need majad ja hotellid.
Kõik raudteejaamad ja kommunaalettevõtted.
Kõik see kinnisvara ja kõik see suurepärane raha...
Nüüd läheb kõik jälle karpi tagasi.
Mitte miski polnud sellest tegelikult sinu oma.
Sa lihtsalt läksid sellest mõneks ajaks elevile.
See kõik oli aga olemas ammu enne, kui sa mängulaua taha istusid,
ning ei kao ka pärast sind, mängijad tulevad ja lähevad.
Majad ja autod...
Tiitlid ja riided...
Isegi su keha."
Tegelikkuses läheb kõik see, mida ma tarbin ja kokku kraban,
tagasi karpi ja ma kaotan kõik.
Seega pead endalt küsima,
kui sa viimaks saad ülima ametikõrgenduse,
kui sa oled teinud ülima ostu,
kui sa ostad ülima maja,
kui sa oled varunud väärtpabereid
ja roninud eduredelil
kõrgeimale võimalikule astmele...
Ning elevus hakkab kaduma
ja kaobki ära...
Mis siis edasi?
Kui kaua pead sa seda teed käima,
enne kui näed, kuhu see viib?
Kindlasti mõistad,
et sellest ei piisa kunagi.
Seega pead sa endalt küsima:
Mis on oluline?
*** on kuumad!
*** on rikkad!
Ja *** on rikutud!
Ameerika parim saade on tagasi!
Gentle Machine Productions esitleb
Peter Josephi film
Kui ma olin noor mees
ja elasin New Yorgis,
siis keeldusin vanduma truudust riigilipule.
Loomulikult saadeti mind direktori kabinetti
Ta küsis: "Miks sa ei taha anda truuduse vannet?
Kõik ju annavad!"
Ma ütlesin, et kunagi uskusid kõik, et maakera on lapik,
aga see ei muuda ju tegelikkust.
Ma seletasin, kuidas Ameerika võlgneb kõik, mis tal on,
teistele kultuuridele
ja rahvustele
ning et ma pigem annaksin
vande Maale
ja kõigile selle asukatele.
Ei möödunudki kaua,
kui lahkusin koolist täielikult ja
tegin oma magamistuppa laboratooriumi.
Seal hakkasin õppima teadust
ja loodust.
Siis mõistsin,
et universumis kehtivad kindlad seaduspärad
ja et inimene
koos ühiskonnaga
ei ole neile erandiks.
Siis algas 1929. aasta majanduslangus,
mida tänapäeval nimetame
Suureks depressiooniks.
Ma ei saanud aru, miks miljonid inimesed
olid töötud, kodutud ja nälgimas,
samas kui kõik tehased olid ju endiselt alles.
Ressursse oli ju piisavalt.
Just siis mõistsin,
et majandusmängu reeglid
olid oma olemuselt valed.
Üsna pea saabus Teine maailmasõda,
kus erinevad rahvused kordamööda
üksteist süstemaatiliselt hävitasid.
Hiljem arvutasin, et kõigest sellest hävingust
ja raisatud ressurssidest,
mis kulutati sõjale,
oleks vabalt jätkunud, et täita
kõikide inimeste vajadused siin planeedil.
Sellest ajast olen ma vaadanud, kuidas inimkond
on teinud ettevalmistusi enda väljasuremiseks.
Ma olen vaadanud, kuidas väärtuslikke piiratuid ressursse
lakkamatult raisatakse ja hävitatakse
kasumi ja vabaturumajanduse nimel.
Ma olen vaadanud, kuidas ühiskonna väärtused on
langenud materialismi põhimõttelise võltslikkuseni
ja arutu tarbimiseni.
Ja ma olen vaadanud, kuidas rahandusvõimud
juhivad poliitilisi struktuure
nii-öelda vabades ühiskondades.
Ma olen praegu 94-aastane.
Ja ma kardan, et mu seisukoht
on sama, nagu see oli
75 aastat tagasi.
See sitt peab minema.
[ ZEITGEIST ]
[ ZEITGEIST: EDASIMINEK ]
Ärge kunagi kahelge, et väike grupp
pühendunud kodanikke ei saa maailma muuta.
Tegelikult ongi ainult nemad maailma muutnud.
- Margaret Mead
[ I Osa: Inimloomus ]
Nii et sa oled teadlane
ning mingil hetkel on sulle pähe tambitud
see vältimatu "loodus vs kasvatus" mõte, mis on vähemalt
sama tähtis kui Coca-Cola vs Pepsi
või kreeklased vs troojalased.
See "loodus vs kasvatus" on nüüdseks
muutunud liialt lihtsustavaks vaateks selle kohta,
kust mõjutused tulevad.
Mõjutused alates sellest, kuidas rakk tuleb toime
energiapuudusega, kuni selleni,
mis teeb meist just need, kes me oleme, kõige
individualistlikumatel isiksuse tasanditel.
Tulemuseks on väär kahestumine,
mis on rajatud sellele, et loodus on määravaks
kogu põhjuslikkuse puhul.
Elu on DNA ja koodide kood
ja Püha Graal ning kõik juhindub sellest...
ja teises otsas on palju
sotsiaalteaduslikum seisukoht, mille järgi
oleme 'sotsiaalsed organismid',
ja bioloogia käib limaseente kohta.
Inimesed on bioloogiast sõltumatud
ning selgelt on mõlemad vaated absurdsed.
Selle asemel võib näha,
et on peaaegu võimatu mõista,
kuidas töötab bioloogia
väljaspool ümbritsevat keskkonda.
[ See on pärilik ]
Üks arulagedaim,
kuid laialdaselt levinud ning
potentsiaalselt ohtlik arusaam on:
"See käitumine on ju pärilik".
Mida see tähendab?
See võib tähendada erinevaid asju,
kui mõista tänapäeva bioloogiat,
kuid enamusele tähendab see ikkagi
deterministlikku maailmavaadet,
kus bioloogia ja geneetika on aluseks,
geenidest tingitud omadusi ei saa muuta,
nendest tingitud omadused on
vältimatud ja nende parandamisele
pole mõtet ressursse kulutada,
samamoodi pole mõtet raisata ühiskonna energiat
nende paremaks muutmiseks, sest see on võimatu...
Ja see on täielik jama.
[ Haigused ]
Laialt on levinud arusaamad, et haigused nagu
tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire
ning skisofreenia on geneetiliselt programmeeritud.
Tegelikult on vastupidi.
Miski ei ole geneetiliselt määratud.
On ainult mõned üksikud,
väga vähesed,
rahvastiku seas üliharuldased haigused,
mis on tõesti geenidest tingitud.
Isegi keeruliseimatel haigusjuhtudel
on geneetiliselt tingitud ainult eelsoodumus,
kuid see pole ju sama, mis ettemääratus.
Genoomist haiguste allikate otsimine
oli nurjumisele määratud juba enne, kui keegi sellele mõeldagi jõudis,
sest enamik haigusi pole geneetiliselt ette määratud.
Südamehaigused, vähid, insuldid,
reumaatilised haigused, autoimmuunsuse haigused üldiselt,
vaimsed haigused, sõltuvused...
Ükski neist pole geneetiliselt paika pandud.
Näiteks rinnavähk - sajast naisest, kellel on rinnavähk,
on ainult seitsmel rinnavähi geenid.
93 naisel ei ole
ja kõik nendest 100 naisest, kellel on vastavad geenid,
ei haigestugi vähki.
[ Käitumine ]
Geenid pole vaid asjad, mis panevad meid
keskkonnast sõltumatult kindlal viisil käituma.
Geenid annavad meile erinevaid viise oma keskkonnale reageerimiseks.
Tõepoolest näibki, et mõned varajased
lapsepõlve mõjutused ja kasvatusviisid
mõjutavad geenide avaldumist,
lülitades erinevaid geene sisse või välja,
et viia arenguteel sisse muutusi,
mis võiksid paremini sobituda selle ümbrusega, milles viibitakse.
Näiteks
Montrealis enesetapuohvrite hulgas läbi viidud uuringus,
milles vaadeldi nende inimeste lahatud ajusid,
selgus, et kui enesetapuohvrit,
kes on tavaliselt nooruk,
oli lapsepõlves väärkoheldud, siis põhjustas see
ajus geneetilise muudatuse,
mis puudus nendel inimestel, keda ei oldud väärkoheldud.
See on epigeneetiline efekt
"epi" tähendab 'peale', nii et
epigeneetiline mõjutus on see, mida põhjustab
keskkond, aktiveerides või deaktiveerides teatud geene.
Uus-Meremaal viidi läbi uuring
Dunedini linnas,
kus mõnda tuhandet inimest
uuriti alates sünnist kuni 20. eluaastateni.
*** leidsid, et on võimalik kindlaks teha
geneetilise mutatsiooni, ebanormaalse geeni,
millel oli mõningane seos
kalduvusega sooritada vägivallaakti,
aga ainult siis, kui isikut
oli lapsena tõsiselt väärkoheldud.
Teisisõnu ei oleks sellel ebanormaalse geeniga lapsel
suurem tõenäosus olla vägivaldne kui kellelgi teisel
ning tegelikult oli nende vägivalla tase madalam
kui normaalsete geenidega inimestel,
seni kuni neid ei väärkoheldud lapsena.
Hea lisanäide olukordadest,
kus geenid ei ole kõikemääravad.
Üks peen tehnika, millega saab
kindla geeni hiirelt välja võtta,
ning sellel hiirel ja ta järglastel pole seda geeni.
See geen on rivist välja löödud.
Nii et on üks geen, mis kodeerib
valku, mis on seotud
õppimise ja mäluga ning selle imetoreda tõestusega -
lööme geeni rivist välja
ja meil on hiir, kes ei õpi enam nii hästi.
"Oh! Geneetiline alus intelligentsusele!".
Palju vähem hinnati selles põhjapanevas uurimuses,
mida meedia kajastas siin ja seal,
seda, et kui võeti need geneetiliselt kahjustatud hiired
ja kasvatati neid palju rikkalikumas,
stimuleerivamas keskkonnas kui tavalisi laborihiiri,
siis *** said sellest puudusest täielikult üle.
Seega kui keegi ütleb tänapäevases tähenduses, et
"Oh, see käitumine on pärilik",
isegi kui see väide on iseenesest õige,
siis tegelikult öeldakse:
"Geenid panustavad sellesse,
kuidas see organism reageerib keskkonnale.
Geenid võivad mõjutada
organismi valmisolekut
toime tulla teatud keskkonnaväljakutsetega."
Muide, enamik inimesi ei tõlgenda seda nii.
ning et mitte kõlavalt oma arvamust välja öelda,
lähevad *** kaasa selle vana
tõlgendusega "see on pärilik"
ja see pole väga kaugel eugeenika ajaloost
ja säärastest asjadest.
See on laialt levinud väärarusaam
ja see võib küllaltki ohtlik olla.
Üks põhjus,
miks bioloogiline seletus vägivalla kohta...
Üks põhjus, miks see hüpotees
võib ohtlik olla, ja mitte ainult eksitav,
vaid võib ka päriselt kahju tekitada,
on, et kui sa seda tõesti usud,
siis saaksid väga lihtsalt öelda:
"Noh, me ei saa ju midagi teha",
et muuta seda kalduvust,
mis inimestel on vägivaldseks muutumise suhtes,
me saame neid ainult karistada - vangi panna
või hukata,
aga me ei pea muretsema
sotsiaalse keskkonna või sotsiaalsete tingimuste muutmise pärast,
mis võivad inimesi vägivaldseks muutumiseni viia, sest
"see pole oluline".
Geneetiline väide kingib meile võimaluse ignoreerida
mineviku ja oleviku ajaloolisi ja ühiskondlikke tegureid
ning nagu on öelnud Louis Menand,
kes kirjutas ajakirjas New Yorker
väga nutikalt:
"Kõik on geenides... seletus asjade olukorrast,
ilma nende praegust olukorda ohustamata.
Miks peaks keegi tundma kurbust
või käituma ühiskonnavastaselt,
kui ta elab maailma kõige
vabamas ning jõukamas riigis?
Viga ei saa olla süsteemis.
Kuskil geenides peab midagi viltu olema."
Mis on hea viis selle sõnastamiseks.
Seega on geneetiline argument lihtsalt ettekääne,
mis laseb meil ignoreerida
ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi tegureid,
mis on tegelikult paljude
murettekitavate käitumiste alusteks.
[ Juhtumi uuring: sõltuvus ]
Sõltuvusi peetakse tavaliselt
uimastitega seotud probleemideks,
aga kui seda laiemalt vaadelda,
defineerin ma sõltuvust kui ükskõik millist käitumist,
mis on millegi ihaldamisega seotud
ja millel on ajutine leevendus
ning pikaajalised negatiivsed tagajärjed,
koos selle üle puuduliku kontrolliga, nii et
inimene tahab seda maha jätta või lubab nii teha,
aga ei saa sellega hakkama
ja kui seda mõista, siis võib näha, et on veel palju
teisi sõltuvusi
lisaks uimastisõltuvustele.
Olemas on töönarkomaania, sõltuvus šoppamisest,
internetist, arvutimängudest...
Sõltuvus on ka võimust. Inimesed, kellel on võimu, tahavad seda
üha rohkem ja rohkem, miski pole kunagi piisav.
Omandamine - suurettevõtted, kes peavad rohkem ja rohkem omama.
Sõltuvus naftast
või vähemalt rikkusest ja toodetest,
mis on meile tänu naftale kättesaadavaks muutunud.
Vaadake negatiivseid tagajärgi keskkonnale.
Me hävitame oma sõltuvuse nimel Maad,
kus me ise elame.
Need sõltuvused on palju
laastavamad ühiskondlike tagajärgede poolest,
kui on mu Eastside'i patsientide kokaiini- või heroiinisõltuvused.
Ent samas neid sõltuvusi premeeritakse ja peetakse auväärseteks.
See tubakafirma juht, kellel on ette näidata kõrgemat kasumit,
saab palju suurema preemia.
Tal pole vaja tegeleda negatiivsete tagajärgedega ei juriidiliselt ega muul viisil.
Ta on tegelikult mitmete teiste
ettevõttete juhatuses austatud liige.
Samas tapavad tubakasuitsuga
seotud haigused aastas 5,5 miljonit inimest üle maailma.
USAs tapavad sellised haigused 400 000 inimest aastas.
Ja need inimesed on sõltuvuses millest? Kasumist.
*** on sõltuvuses nii suurel määral,
et *** isegi ei tunnista
enda tegevuste mõju,
ja selline probleemi mahasalgamine on sõltlaste puhul tavaline.
Ning see on auväärne. Auväärne on
olla iga hinna ees kasumist sõltuvuses.
Niisiis, mis on vastuvõetav ja mis on auväärne,
on meie ühiskonnas üsna juhuslik nähtus
ja mida suurem
on kahju, seda auväärsem on sõltuvus.
[ Müüt ]
Levinud on müüt, et narkootikumid on iseenesest sõltuvust tekitavad.
Tegelikult põhineb võitlus narkootikumide vastu ideel,
et kui peatada narkootikumide
allikas, siis saab tegeleda ka sõltuvusega.
Kui nüüd mõista sõltuvuse laiemat tähendust,
siis näeme, et miski pole iseenesest sõltuvust tekitav.
Ükski aine ega narkootikum ei tekita iseenesest sõltuvust ja ükski
käitumine pole iseenesest sõltuvust tekitav.
Paljud inimesed käivad poes ilma šopahoolikuks muutumata.
Mitte igaüks ei muutu toidusõltlaseks.
Mitte igaüks, kes joob klaasi veini, ei muutu alkohoolikuks.
Tegelik küsimus on: mis muudab inimesi vastuvõtlikeks?
Sest see on kombinatsioon vastuvõtlikust inimesest
ja potentsiaalselt sõltuvust tekitavast ainest või käitumisest,
mis tekitavad tõelise sõltuvuse.
Lühidalt öeldes pole sõltuvust tekitav mitte narkootikum,
vaid see, kui aldis on isik
sattuma sõltuvusse mingist kindlast ainest või käitumisest.
[ Keskkond ]
Kui soovime mõista, mis
muudab mõned inimesed vastuvõtlikumaks,
peame vaatama elukogemust.
See vana idee, mis on küll vana, kuid ikkagi
laialt levinud, et sõltuvusi tekitab mingi geneetiline põhjus,
on teaduslikult lihtsalt alusetu.
Tegelikult muudavad teatud elukogemused
inimese lihtsalt altimaks.
Elukogemused, mis ainult ei kujunda inimese
isiksust ja psühholoogilisi vajadusi,
vaid teatud viisil ka nende ajusid.
See protsess hakkab peale emakas.
[ Sünnieelne ]
Näiteks on leitud,
et kui panna ema raseduse ajal stressiolukorda,
siis on tõenäolisem,
et lapsel tekivad kalduvused, mis soodustavad sõltuvuse teket,
ja seda seetõttu, et arengut kujundavad
psühholoogiline ja sotsiaalne keskkond.
Seega mõjutavad ja kujundavad inimese bioloogiat
väga suurel määral elukogemused, mis algavad juba emaüsas.
Keskkonnamõju ei alga sünnihetkel.
Keskkonnamõju algab niipea, kui sul on keskkond.
Alates hetkest, mil sa oled loode, mõjutab sind mis tahes
informatsioon, mis saabub ema vereringe kaudu.
Hormoonid, toitainete tasemed...
Üks põhjapanev näide selle kohta:
Hollandi näljatalv.
1944. aastal okupeerisid natsid Hollandi
ja mitmetel põhjustel otsustasid ***
võtta kogu toidu ja suunata selle Saksamaale.
Kolm kuud nälgisid Hollandis kõik,
kümned tuhanded inimesed surid nälga.
Hollandi näljatalve tulemus:
kui sa olid nälja ajal teise või kolmanda trimestri loode,
siis sinu keha "õppis" sel ajal midagi väga ainulaadset.
Tuleb välja, et teine ja kolmas trimester on aeg, mil su keha
tegeleb keskkonna tundmaõppimisega:
Kui ähvardav paik see maailm on?
Kui külluslik? Kui palju toitaineid ma
ema vereringe kaudu saan?
Kui sa olid loode, kes tol ajal nälgis, siis on su keha
alatiseks programmeritud olema
väga-väga kokkuhoidlik suhkru ja rasvaga, mis tähendab, et
sa talletad iga väiksemagi koguse sellest oma kehasse.
Kui sa oled Hollandi näljatalve loode, siis pool sajandit hiljem,
kui kõik muu on võrdne,
on sinul suurem soodumus kõrgele vererõhule,
ülekaalulisusele või ainevahetussündroomile.
Siin tuleb mängu keskkond väga ootamatus kohas.
Kui laboris panna loomad raseduse ajal stressiolukorda,
tekib nende järglastel täiskasvanuna
suurema tõenäosusega kokaiini- ja alkoholisõltuvus.
Emasid on võimalik stressi alla panna, näiteks ühe Briti uuringu järgi
avastati, et naistel, keda väärkoheldi raseduse ajal,
oli sünnituse ajal platsentas
kõrgem stressihormooni kortisooli tase
ja nende lastel on tõenäolisemalt tunnuseid,
mis soodustavad sõltuvuse teket 7- või 8-aastaselt.
Seega valmistab stress juba emaüsas ette
igasuguseid vaimseid haiguseid.
Iisraelis tehti uurimus laste kohta,
kelle emad olid rasedad,
vahetult enne 1967. a. sõja puhkemist...
Need emad olid loomulikult suures stressis
ning nende järglastel oli rohkem skisofreenia juhtumeid
kui tavalistel järglastel.
Seega on piisavalt tõendeid nüüd selle kohta, et sünnieelsed
mõjutused avaldavad inimese arengule tugevat mõju.
[ Imikuiga ]
Inimese arengu ja just
inimese aju arengu
puhul on tähtis, et see toimub põhiliselt
keskkonna mõjul ja peamiselt peale sündi.
Kui võrrelda inimest hobusega,
kes on võimeline jooksma kohe peale sündi,
siis näeme, et me oleme väga välja arenemata.
Me ei suuda koondada nii palju neuroloogilist koordinatsiooni, tasakaalu,
lihasejõudu, nägemisteravust, kuni pooleteist- või
kaheaastaseks saamiseni.
See on sellepärast, et hobusel toimub aju areng
kaitsvas emaüsas
ning inimesel toimub see peale sündi ja see on seotud
lihtsa evolutsioonilise loogikaga:
kui pea suureneb, mis teeb meist inimesed,
siis on keskaju areng see,
mis teeb meist tegelikult inimese kui liigi.
Samal ajal kõnnime kahel jalal, seega vaagnaluu kitseneb,
et seda võimaldada.
Nüüd on meil kitsam vaagnaluu ja suurem pea,
bingo: me peamegi sündima enneaegselt.
See tähendab, et aju areng, mis teistel loomadel
toimub emaüsas,
toimub meil peale sündi
ning suur osa arengust toimub keskkonna mõjutuste all.
Darvinistlik lähenemine närvivõrkudele tähendab seda,
et närvirakud, mis saavad sobiliku signaali keskkonnast,
arenevad optimaalselt ja teised närvirakud, mis seda ei saa,
ei arene täielikult või ei arene üldsegi mitte.
Pannes imiku, kellel on sünnist alates väga hea silmanägemine,
viieks aastaks pimedasse ruumi,
ei näe ta seejärel enam mitte kunagi,
sest silma võrkkest vajab arenemiseks valguslaineid
ja ilma selleta närbuvad ja surevad ka kõige algelisemad
sünnist alates olemasolevad
ja aktiivsed rakud ning uusi enam ei arene.
[ Mälu ]
On olemas oluline seos,
kuidas täiskasvanu käitumist kujundavad
kõige varajasemad kogemused,
mis on saadud lapsepõlves ja millest ei ole mälestusi.
On olemas kahte sorti mälu:
esimene neist on eksplitsiitne mälu ehk meenutamise mälu:
see on siis, kui on võimalik meenutada fakte,
detaile, episoode ja asjaolusid.
Ajukoore osa, hipokampus,
mis kodeerib seda meenutamise mälu,
hakkab arenema alles siis, kui inimene on poolteist aastat vana,
ning täielikult areneb see veelgi pikema aja jooksul.
Sellepärast ei eksisteerigi inimestel
peaaegu üldse mälestusi enne 18. elukuud.
Teine mäluliik on
implitsiitne mälu,
mis on tegelikult emotsionaalne mälu,
milles emotsionaalsete kogemuste mõju ja lapse tõlgendused
nendest kogemustest talletuvad ajus närvirakkude võrgustikena,
mis on valmis vallanduma
ilma meenutamiseta.
Et anda üks selge näide sellest,
inimesed, kes on lapsendatud,
tunnevad end sageli terve elu eemaletõugatuna.
*** ei mäleta lapsendamist.
*** ei mäleta oma pärisemast lahkumist, sest
puudub konkreetne side meenutatava vahel.
Kuid emotsionaalne mälestus üksildusest ja hülgamisest
on tugevasti nende mällu sööbinud.
Seega on neil teistest
palju suurem tõenäosus
kogeda tõrjutust
ja tõsiseid emotsionaalseid probleeme, kui *** tunnevad end
mahajäetuna.
See ei ole eriomane inimestele, kes on adopteeritud,
kuid neil esineb see
eriti tugevalt just implitsiitse mälu toimimise tõttu.
Inimesed, kellel on sõltuvus, siis
teaduskirjanduse ja omaenda kogemuse põhjal,
on praktiliselt kõik rasked sõltlased
kogenud lapsepõlves tõsist väärkohtlemist
või elanud üle raske emotsionaalse kaotuse.
Nende emotsionaalsed ehk implitsiitsed mälestused
on maailmast, mis ei ole turvaline ega abivalmis,
hooldajatest, keda ei saanud usaldada,
ja suhetest, mis pole piisavalt turvalised,
et *** julgeksid ennast avada,
ning seetõttu kipuvad ***
hoiduma tõeliselt
lähedastest suhetest:
mitte usaldama hooldajaid,
arste ja teisi inimesi, kes neid püüavad aidata,
ning nägema maailma üldiselt ebaturvalise paigana...
Ning see on rangelt implitsiitse mälu toime,
mis on mõnikord seotud sündmustega, mida *** isegi meenutada ei suuda.
[ Puudutus ]
Imikuid, kes sünnivad enneaegselt, hoitakse pikka aega inkubaatoris
ja igasuguste aparaatide all
nädalaid ja võib-olla isegi kuid.
Nüüd teatakse,
et kui neid lapsi puudutatakse ja seljale paitatakse,
kas või 10 minutit päevas, soodustab see neil aju arengut.
Niisiis on inimese puudutus arenguks hädavajalik
ja imikud, keda üldse sülle ei võeta, võivad koguni surra.
Sedavõrd on vajadus puudutuse järele
inimese jaoks põhivajadus.
Meie ühiskonnas on õnnetu kalduvus
öelda vanematele, et *** ei võtaks lapsi sülle ega hoiaks neid
ega ei võtaks sülle beebisid, kes nutavad, kartuses neid ära hellitada
või et julgustada neid terve öö magama,
neid sülle mitte võtma,
mis on just vastand sellele, mida laps vajab,
ja need lapsed võivadki uuesti magama jääda, sest *** annavad alla
ja nende ajud lülituvad lihtsalt välja
kaitsmaks neid ohu eest,
et vanemad võivad *** tegelikult hüljata
ning neile jäävad varjatud mälestused
maailmast, mis ei hooli põrmugi.
[ Lapsepõlv ]
Paljud nendest erinevustest on rajatud väga varases elujärgus.
Teatud viisil antakse vanemlik ebaõnne kogemus sellest,
kui raske või lihtne elu on,
üle lastele
kas emapoolse depressiooni kaudu
või lapsega pahandavate vanemate näol,
kui neil on
raske päev olnud või kui ollakse päeva lõpuks lihtsalt liiga väsinud...
Nendel on väga suured mõjud lapse
arengu kujundamisel, millest me teame praegu palju.
See varajane tundlikkus pole evolutsiooniline viga.
See on paljudes eri liikides olemas.
Isegi seemikutel toimub varajane kohanemisprotsess
selle keskkonna järgi, kus *** kasvavad,
aga inimestel toimub kohanemine sotsiaalsete suhete kvaliteedi järgi.
Seega on varajases elus see,
kui palju hellitust, kui palju konflikte, kui palju tähelepanu sa saad,
näidis sellest, millises maailmas sa võid üles kasvada.
Kas sa kasvad üles maailmas,
kus pead võitlema, et midagi saada,
oma seljatagust jälgima, ise hakkama saama, õppima teisi mitte usaldama...
või kasvad sa üles ühiskonnas, kus sõltud
vastastikustest, mõlemapoolsetest suhetest, koostööst, kus empaatia on tähtis,
kus sinu turvalisus sõltub headest suhetest teiste inimestega...
ja see nõuab väga erinevat
emotsionaalset ja tunnetuslikku arengut.
Selles seisnebki varajane tundlikkus
ja lastekasvatus on üsna alateadlikult
selle kogemuse edasiandmine lastele
maailmast, kus *** on.
Tuntud Briti lastepsühhiaater, DW Winnicott ütles,
et lapsepõlves saavad põhimõtteliselt kaks asja valesti minna.
Üks on see, kui juhtub midagi, mis ei peaks juhtuma,
ja teine see, kui midagi peaks juhtuma, aga ei juhtu.
Esimeses kategoorias on need kohutavad väärkohtlemise
ja hülgamise kogemused, mis on mu
Eastside'i patsientidel ja paljudel sõltlastel.
See on see, mis poleks pidanud juhtuma, aga juhtus.
Samas on veel ka stressivaba,
häirimatu tähelepanu
vanemate poolt, mida vajavad kõik lapsed,
kuid mida *** tihti ei saa.
Neid ei kohelda halvasti.
Neid ei jäeta hooletusse ja neid ei traumeerita,
aga mis peaks juhtuma,
on emotsionaalselt vaba, hellitava vanema kohalolek, mis
pole neile meie ühiskonnas ja kasvatuskeskkonnas
oleva stressi tõttu kättesaadav.
Psühholoog Allan Schore nimetab seda "ligiduses hülgamiseks":
kui vanem on kohal füüsiliselt,
kuid mitte emotsionaalselt.
Ma olen veetnud
laias laastus 40 aastat oma elust,
töötades kõige vägivaldsemate inimestega, keda meie ühiskond toodab:
mõrvarid, vägistajad ja nii edasi.
Püüdes mõista, mis põhjustab seda vägivalda,
avastasin, et kõige vägivaldsemad kurjategijad meie vanglates
olid ka ise lastena olnud
väärkohtlemise ohvriteks ja sellisel määral,
mida ma poleks kunagi mõelnudki laste väärkohtlemiseks nimetada.
Mul polnud aimugi,
kui suure kõlvatusega lapsi meie ühiskonnas
pahatihti koheldakse.
Kõige vägivaldsemad inimesed, keda ma nägin, olid tihti ise
mõrvakatsete ellujääjateks, mille olid sooritanud nende endi vanemad
või teised inimesed nende sotsiaalses keskkonnas,
või *** olid ellujääjad tapetud pereliikmete kõrval,
oma lähedaste kõrval, kes olid tapetud teiste poolt.
Buddha väitis, et kõik sõltub kõigest muust.
Ta ütles: "Üks sisaldab paljut ja paljud sisaldavad ühte".
Midagi ei saa mõista eraldatuna selle keskkonnast.
Leht sisaldab enesestmõistetavalt päikest, taevast ja maad.
Nüüd on seda tõestatud kõikjal,
eriti inimarengu koha pealt.
Tänapäeva teaduslik termin on selle jaoks
inimarengu biopsühhosotsiaalne iseloom,
mis väidab, et inimeste bioloogia
sõltub väga palju nende suhetest
sotsiaalse ja psühholoogilise keskkonnaga.
Nimelt on psühhiaater ja teadlane,
Daniel Siegel Los Angelesi California Ülikoolist - UCLAst,
loonud sõnapaari "interpersonaalne neurobioloogia",
mis väidab,
et meie närvisüsteemi talitlus
sõltub väga palju meie isiklikest suhetest.
See on seotud esiteks vanemlike hooldajatega,
teiseks teiste tähtsate kinnistunud figuuridega
ja kolmandaks kogu meie kultuuriga.
Seega ei saa eraldada
inimese neuroloogilist talitlust
tema keskkonnast, milles ta üles kasvas,
ja milles ta jätkab elamist
ning see kehtib kogu elutsükli jooksul.
Eriti kehtib see siis, kui sa
oled sõltuv ja abitu aju arengu ajal,
kuid see kehtib ka täiskasvanute puhul ja isegi elu lõpul.
[ Kultuur ]
Inimesed on elanud peaaegu igat tüüpi ühiskonnas.
Alates sotsiaalselt kõige võrdsematest... küttide ja korilaste ühiskonnad
tundusid olevat väga võrdsed,
põhinedes näiteks toidu jagamisel ja kingituste vahetamisel...
Väiksed inimrühmad, kes elasid valdavalt
korilusest ja natuke küttimisest
peamiselt inimeste seas, keda oli
tuntud mitte vähem kui terve elu,
kui ei oldud just ümbritsetud kaugetest sugulastest,
maailmas, kus oli
palju liikuvust erinevate gruppide vahel,
maailmas, kus ei olnud
väga palju materialismi...
Nii on inimesed veetnud enamiku oma inimajaloost.
Pole üllatav, et tänu sellele on kogu maailm teistsugune.
Üks selle tulemus on palju vähem vägivalda.
Organiseeritud grupi vägivalda
sel perioodil inimajaloos ei olnud
ja see on üsna mõistetav.
Mis me siis valesti oleme teinud?
Vägivald ei ole universaalne.
See ei ole sümmeetriliselt levinud kogu inimrassi hulgas.
Erinevates ühiskondades on väga erinev hulk vägivalda.
On mõned ühiskonnad, kus vägivald praktiliselt puudub.
On ka selliseid, mis ennast ise hävitavad.
Mõned anabaptistide religioossed grupid
on täielikult ranged patsifistid,
nagu näiteks amišid, mennoniidid, hutteriidid...
Nende gruppide seast pole hutteriididel
ühtegi registreeritud mõrvajuhtumit.
Suurte sõdade ajal, nagu Teine maailmasõda,
mil inimesi värvati armeesse,
keeldusid nemad sõjateenistusest.
*** läksid pigem vangi, kui teenisid sõjaväes.
Iisraeli ühisfarmides on nii madal
vägivalla tase, et kriminaalkohtud
saadavad tihti vägivaldseid kurjategijaid,
inimesi, kes on toime pannud kuritegusid,
elama nendesse ühisfarmidesse,
et *** õpiksid elama vägivallavaba elu...
Sest just nii need inimesed seal elavadki.
Seega, ühiskond mõjutab meid küllaldaselt.
Meie ühiskonnad laiemas mõistes, koos meie teoloogiliste,
metafüüsiliste, keeleliste jm mõjutustega.
Meie ühiskonnad kujundavad meid mõtlema,
kas elu on põhimõtteliselt patt või ilu,
kas surmajärgne elu sõltub sellest, kuidas me
oma elu elame, või pole see oluline.
Laias laastus võib erinevaid suuri ühiskondi
liigitada kas individualistlikeks või
kollektivistlikeks ja tulemuseks on väga erinevad inimesed
ja mõttemallid ning mul on kahtlus,
et ka erinevused ajus.
Meie siin Ameerikas elame ühes kõige individualistlikumas ühiskonnas,
kus kapitalism on süsteem, mis lubab ronida
aina kõrgemale ja kõrgemale eduredelil,
kuid sellega kaasneb üha vähem turvalisust,
sest reeglina, mida kihistunum on ühiskond,
seda vähem on inimesi, kes on sinuga võrdsed ja
kellega saab sul olla sümmeetrilisi, vastastikuseid suhteid,
ning selle asemel on vaid teisitimõistmine ja lõputu hierarhia.
Maailmas, kus inimeste vahel on vähe vastastikuseid suhteid,
on ka tunduvalt vähem altruismi.
[ Inimloomus ]
Seega jõuame täiesti võimatusse pöördepunkti,
kus eesmärgiks on teaduslikult selgitada, mis on
inimloomuses looduse poolt määratud.
Teatud mõttes
meie loomuses ei ole olla
ülemäära piiratud meie loomusest.
Inimeste sotsiaalne varieeruvus
on suurem kui ühelgi teisel liigil.
Rohkem uskumuste süsteeme, peremudeleid,
lastekasvatusviise.
Meie võimekus luua mitmekesisust on erakordne.
Ühiskonnaga, mis põhineb konkurentsil,
kaasneb tihti teiste inimeste julm ärakasutamine
enda hüvanguks.
Kasumi teenimine teiste inimeste probleemidelt
ning väga tihti ka kunstlikult probleemide tekitamine
eesmärgiga teenida kasumit on viinud meid olukorrani,
kus juhtiv ideoloogia õigustab sellist käitumist
väitega, et see on põhimõtteliselt muutmatu inimloomus.
Seega juhtiv müüt meie ühiskonnas
on see, et inimesed on oma loomult
konkureerivad, individualistlikud ja isekad.
Tegelikkus on hoopis vastupidine.
Meil on teatud inimvajadused.
Ainus viis rääkida inimloomusest konkreetselt, on mõista,
et on olemas teatud inimvajadused.
Meil on inimlik vajadus kaaslaste ning lähikontakti järele, vajadus
olla armastatud, olla kiindumuse objektiks, olla omaks võetud,
olla aktsepteeritud just sellistena, nagu me oleme.
Kui need vajadused on täidetud,
siis kujuneme inimesteks, kes on kaastundlikud
ja koostöövalmis ning teiste suhtes empaatilised.
Seetõttu...
Vastupidine olukord, mida näeme tihti
oma ühiskonnas, on tegelikult inimloomuse moonutus
just sellepärast, et ainult vähestel on oma vajadused täidetud.
Nii et, jah, võib küll rääkida inimloomusest,
aga ainult peamiste inimvajaduste mõttes,
mis on vaistlikult esile kutsutud.
Või õigemini öeldes, teatud inimvajadused
viivad teatud kalduvusteni, kui need on rahuldatud,
ja teiste kalduvusteni, kui need on rahuldamata.
Seega...
Kui me teadvustame asjaolu, et inimorganism,
mis on vägagi paindlik ja kohanemisvõimeline,
ning suudab tänu sellele jääda ellu paljude erinevate tingimuste korral,
on samas ka jäigalt programmeeritud kindlate keskkonnanõudmiste
ja inimvajaduste suhtes,
kerkib esile ühiskondlik kohustus.
Just nii, nagu meie keha vajab füüsilisi toitaineid,
nõuab inimaju keskkonnast positiivseid stiimuleid
kõikides arenguetappides,
vajades samal ajal kaitset
teiste negatiivsete stiimulite eest.
Ja kui asjad, mis peaksid juhtuma, ei juhtu.
Või asjad, mis ei peaks juhtuma, juhtuvad.
Nüüd on selge, et see võib avada ukse
mitte ainult reale vaimsetele ja füüsilistele haigustele,
vaid ka paljudele kahjulikele käitumistele.
Niisiis, kui me nüüd pöörame pilgu väljapoole
ja võtame arvesse praegust hetkeolukorda,
siis peame küsima:
Kas see seisund, mille me oleme kaasaegses maailmas loonud,
tõesti toetab meie tervist?
Kas meie sotsiaalmajandusliku süsteemi
põhimõtted toimivad positiivse jõuna
inimeste ja ühiskonna arengul ja edasiminekul?
Või, kas ei lähe meie ühiskond põhimõtteliselt
vastuollu evolutsiooniliste põhinõuetega,
mida on vaja, et luua ja säilitada
meie isiklikku ja sotsiaalset heaolu?
[ II Osa: Sotsiaalne patoloogia ]
Võib tekkida küsimus, kust see kõik alguse sai?
See, mis meil on täna, on tegelikult maailm, mis on
kumulatiivses kokkuvarisemises.
[ Turg ]
See algab John Locke'iga.
John Locke esitleb omandit.
Tal on eraõiguse ja omandi jaoks ainult kolm tingimust.
Need on:
Teistele peab piisavalt alles jääma,
sellel ei tohi lasta rikneda,
ja et sellesse peab üle kõige panustama oma tööd.
See tundub õigustatud - sa annad oma tööga panuse maailmale
ning sul on õigus midagi vastu saada
ja senikaua, kuni jääb piisavalt alles ka teistele,
ja senikaua, kuni see ei rikne,
ja sa ei lase millelgi raisku minna, on kõik korras.
Ta kulutab palju aega oma kuulsale traktaadile valitsemisest,
mis on sellest ajast saati normatiivne tekst
majanduslikele, poliitilistele ja juriidilistele käsitlustele
ja ka klassikalise õppekava osa.
Peale seda, kui ta esitab need tingimused,
ja sa peaaegu mõtled, kas oled
eraomandi poolt või ei,
on ta esitanud väga usutava ja võimsa kaitse
eraomandi kasuks,
ta loobub neist!
Ta lihtsalt loobub neist ühe lausega.
Ta ütleb: "Kui raha võeti käibele
inimeste vaikiva nõusolekuga,
siis sellest sai..."
ja ta ei ütle, et kõik tingimused on tühistatud või kustutatud,
kuid et ometi see juhtub.
Nüüd ei teeni enam
tooteid ja omandit sinu oma tööjõud
- oh ei - raha ostab nüüd tööjõudu.
Enam ei arvestata,
kas teistele jääb piisavalt alles,
enam ei arvestata, kas see rikneb,
sest ta ütleb, raha on ju nagu
kuld ja hõbe
ning kuld ei rikne, seega ei saa raha olla jäätmete põhjustaja...
See on ju tobe. Me ei räägi ju rahast
ja hõbedast, vaid nende mõjudest.
See on ebaloogiliste järelduste jada.
Kõige hämmastavam on lihtsalt see
loogika trikk, millega ta hakkama saab,
aga see sobib kapitali omanike huvidega.
Seejärel tuleb Adam Smith ja lisab sellele
religiooni.
Locke alustas jumalaga, kes lõi kõik selliseks,
jumalal on see õigus
ja nüüd on meil Smith, kes ütleb,
et "tegu pole ainult jumalaga..."
tegelikult ta ei ütle seda, aga
filosoofiliselt käib see põhimõtteliselt nii,
ta ütleb, et see ei ole ainult eraomandi küsimus...
Kõik see on kindel - see on ettenähtud.
Ja see, et investorid ostavad tööjõudu - ettenähtud.
Pole enam piire, kui palju saab osta teiste inimeste tööjõudu,
kui palju vara koguda, kui palju ebavõrdsust -
kõik see on nüüd ettenähtud.
Nii tuleb ta välja oma suure ideega
ning seda tutvustatakse lihtsalt möödaminnes...
Kui inimesed panevad kaubad müüki - pakkumine -
ja teised inimesed ostavad neid - nõudlus,
siis kuidas tasakaalustab meil pakkumine nõudlust
või nõudlus pakkumist?
Kuidas *** jõuavad tasakaalu?
Nende tasakaalu jõudmine on
majandusteaduse üks põhiarusaamu...
Ta ütleb: "Turu nähtamatu käsi
viib need tasakaalu."
Nüüd on "jumal" siin.
Ta ei andnud lihtsalt omandiõigusi
ja kõiki selle vajadusi ja "loomulikke õigusi"
Locke'i kohaselt...
Nüüd on süsteem ise "jumal".
Tegelikult ütleb Smith
ja selle tsitaadi leidmiseks, tuleb
läbi lugeda terve "Rahvaste rikkus":
"Väikesed toimetulekutoetused
piiravad vaeste paljunemist
ning loodus ei saaks sellega muul moel hakkama, kui
nende lapsi kõrvaldades."
Ta nägi evolutsiooniteooriat ette halvimas vormis...
Ja see oli ammu enne Darwinit.
Ja ta kutsus neid "töölisrassiks".
Näete, rassism oli sellesse juba algselt sisse ehitatud,
selles oli sisemine eluvastasus, et tappa
lugematul hulgal lapsi,
ja ta mõtles, et see on "nähtamatu käsi", mis paneb pakkumise
vastama nõudmisele ja nõudmise vastama pakkumisele.
Seega, näete kui tark "jumal" on?
Niisiis on näha, et paljud tõsiselt vaenulikud,
elu hävitavad, loodust reostavad teod,
mis praegu toimuvad,
ulatuvad tagasi Smithini.
Kui mõelda nn vabaturumajanduse - kapitalistliku süsteemi
algsetele ideedede,
nagu varajased majandusfilosoofid, näiteks
Adam Smith
need lõid, siis me näeme, et algne "turu" eesmärk
põhines reaalsete, käegakatsutavate, elu toetavate kaupade vahetusel.
Adam Smith ei kujutanud kunagi ette,
et kõige kasumlikumaks sektoriks meie planeedil
saab lõpuks finantskauplemine
või nn investeerimine,
kus raha teenitakse
lihtsalt muu raha liigutamise pealt
omavolilises mängus, mis ei anna
ühiskonnale juurde reaalseid väärtusi.
Vaatamata Smithi kavatsusele,
jäeti uks neile näiliselt anomaalsetele
omadustele lahti ühe põhjapaneva tõekspidamise poolt selles teoorias:
rahasse endasse suhtutakse loomupoolest kui tarbekaupa.
Tänapäeval aetakse igas maailma majanduses
vaatmata sotsiaalsele süsteemile, milles
väidetakse end olevat, raha taga vaid raha enda ning mitte millegi muu nimel.
Põhjapanev idee, mille Adam Smith müstilisel kombel
lisas oma religioossesse deklaratsiooni
"nähtamatust käest"
oli see, et kitsarinnaline, omakasupüüdlik soov
seda väljamõeldud tarbekaupa saada,
parandab maagilisel kombel
inimeste ning ühiskonna heaolu ja tagab arengu.
Tegelikkuses on rahal põhinev motivatsioon,
mida on nimetatud ka "raharingluse väärtustamiseks",
täielikult eraldunud põhimõttelisest
elu väärtustamisest - mida võiks nimetada
"eluringluse väärtustamiseks".
Juhtunud on see, et praegu valitseb täielik segadus
majanduslikes doktriinides
nende kahe väärtuse vahel.
Arvatakse, et raharingluse väärtustamine
tagab ka eluringluse väärtustamise,
ja seetõttu väidetakse, et kui müüakse rohkem kaupu,
kui SKT tõuseb ja nii edasi,
siis oleks elatustase kõrgem
ja et me võiksime ühiskonna tervise põhiliseks indikaatoriks
pidada SKTd.
Selles seisnebki segadus.
Räägitakse raharingluse väärtustamisest,
mis tähendab kõiki sissetulekuid ja kogu tulu,
mis kaupade müügist saadakse,
ja aetakse see segi elu arenguga.
Seega on sellesse algusest peale sisse ehitatud
täielik vastuolu raharingluse ning
eluringluse väärtustamise vahel.
Niisiis on meil tegemist struktuurse soovmõtlemisega,
mis muutub aina hukutavamaks,
kui raharinglus ei tooda enam
mitte midagi.
Niisiis on see süsteemi häire
ja see häire paistab olevat saatuslik.
[ Tere tulemast Masinasse ]
Tänapäeval on harva kuulda, et keegi räägiks
riigi või ühiskonna arengust,
mainides füüsilist heaolu, õnneseisundit,
usaldust või sotsiaalset stabiilsust.
Selle asemel esitatakse meile
abstraktseid majanduslikke näitajaid.
Meil on sisemajanduse kogutoodang, tarbijahinnaindeks,
börsiindeks, inflatsioonimäärad
ja nii edasi.
Kuid kas see annab reaalset tagasisidet
inimeste elukvaliteedi kohta?
Ei. Kõik need näitajad kirjeldavad
raha ringlust ja ei midagi rohkemat.
Näiteks riigi sisemajanduse kogutoodang näitab, kui suures
väärtuses kaupu ja teenuseid müüakse.
Öeldakse, et see näitaja kajastab
riigi elanike elukvaliteeti.
USAs kulutati 2009. aastal tervishoiule
17% SKTst, kogusummas
üle 2,5 triljoni dollari, tekitades
seega vaadeldava näitaja positiivse kasvu.
Sellele loogikale toetudes
oleks USA majandusele isegi parem,
kui tervishoiule kuluv summa kasvaks
võib-olla 3 triljonile või 5 triljonile,
sest see looks suurema kasvu, rohkem töökohti,
ja nagu majandusteadlased praalivad,
tõstaks riigi kodanike elukvaliteeti.
Aga oodake korra.
Mida tervishoiu teenused tegelikut esindavad?
Noh... Haigeid ja surevaid inimesi.
Just nimelt - mida rohkem haigeid inimesi Ameerikas on,
seda paremini läheb majandusel.
See ei ole liialdus ega küüniline lähenemine.
Kui me võtame sammu tagasi, on näha,
et SKT ei kajasta
mitte mingil määral füüsilist
ega sotsiaalset tervist,
vaid on põhiliselt
tööstusliku efektiivsuse
ja sotsiaalse mandumise näitaja.
Mida rohkem see näitaja kasvab, seda
rohkem kannatab üksikisiku heaolu ning ühiskonna
ja looduse terviklikkus.
Kasumi loomiseks on vaja tekitada probleeme.
Praeguse mõtteraamistiku järgi pole mingit kasumit
elude päästmises, tasakaalu saavutamises siin planeedil,
õigluses ja rahus või ükskõik milles muus.
Selles lihtsalt pole mingit kasumit.
On vana ütlus:
"Kehtesta seadus ja loo äri."
Ükskõik, kas luua äri advokaadi või kellegi muu jaoks.
Seega, kuritegevus loobki äri,
täpselt nii, nagu häving loob äri
Haitis.
Praegu on USAs umbes 2 miljonit inimest
vangis
ja paljud neist on vanglates,
mida juhivad eraettevõtted:
Corrections Corporation of America, Wackenhut, kes
kauplevad oma aktsiatega
Wall Streetil selle põhjal, kui palju on neil inimesi vangis.
Vaat see on haige.
Aga see peegeldab seda,
mida sellised majanduslikud põhimõtted nõuavad.
Mida need põhimõtted siis täpselt nõuavad?
Mis aitab meie majandussüsteemi üleval hoida?
Tarbimine.
Või veelgi täpsemalt, tsükliline tarbimine.
Kui lahti seletada
klassikalise turumajanduse alused,
siis jääb meile rahavahetuse muster,
mida lihtsalt ei tohi peatada
ega oluliselt aeglustada,
kui tahame, et meie ühiskond
edasi toimiks.
Majanduslikul laval on kolm peanäitlejat:
töötaja, tööandja
ja tarbija.
Töötaja müüb tööandjale tööd sissetuleku saamiseks.
Tööandja müüb oma toodetud teenuseid ja seega kaupu
tarbijale tulu saamiseks
ja tarbija on loomulikult veel üks
tööandja ja töötaja rollidest,
kes paneb raha süsteemi tagasi,
et tsükliline tarbimine saaks jätkuda.
Teisisõnu on globaalne turumajandussüsteem rajatud
eeldusele, et ühiskonnas on alati
toodetele piisavalt nõudlust,
et liigutada ringi piisavalt palju raha,
nii et tarbimisprotsess jätkuks.
Ning mida kiirem on tarbimismäär,
seda rohkem eeldatakse nn majanduskasvu
ja nii see masinavärk töötab...
Aga oodake...
Ma arvasin, et majanduse eesmärk oli, noh, ma ei tea...
"säästlikult majandada"?
Kas see mõiste ise ei viita kokkuhoiule
ja tõhususele ning väiksemale raiskamisele?
Kuidas siis säilitab meie süsteem tõhusust, mis nõuab
tarbimist ja seda võimalikult palju, või kuidas
see üldse "säästlikult majandab"?
Tegelikult... ta ei teegi seda.
Turumajandussüsteemi eesmärk on hoopis täielik vastand sellele,
mida tõeline majandus peaks tegema:
tõhusalt ja tagasihoidlikult suunama
tootmismaterjale ning
eluks vajalike kaupade jaotumist.
Me elame piiritletud planeedil piiratud ressurssidega,
kus näiteks nafta, mida kasutame,
kujunes miljonite aastate jooksul
ja kus mineraalid, mida kasutame, tekkisid miljardite aastatega.
Niisiis, rakendada süsteemi, mis teadlikult toetab
tarbimise kiirendamist
nn "majanduskasvu" nimel,
on täielik ökotsiidne hullumeelsus.
Hoopis raiskamise puudumine on tõhusus.
Raiskamise puudumine?
See süsteem on palju raiskavam kui kõik teised
süsteemid, mis meie planeedi ajaloos on olnud.
Iga elukorralduse tasand ja elusüsteem
on kriisis ja väljakutse ees
ning lagunemas või kokku varisemas.
Ükski tunnustatud ajakiri viimase 30 aasta jooksul
ei väida midagi teistsugust:
kõik elusüsteemid on tagasi tõmbumas,
nii sotsiaalsed programmid kui ka
vee kättesaadavus.
Proovige nimetada mõni eluviis,
mis ei oleks ohtu seatud.
Te ei suuda seda.
Sest sellist eluviisi polegi ja see on väga, väga masendav.
Samas pole me veel välja selgitanud seda põhjustavat mehhanismi.
Me ei taha sellega tegemist teha.
Me tahame lihtsalt jätkata. See ongi hullumeelsus,
kui korrata samade asjade tegemist,
isegi kui on selge, et need ei toimi.
Niisiis pole tegemist
mitte majandussüsteemiga,
vaid ma ütleks isegi, et "anti-majanduse süsteemiga".
[ Anti-majandus ]
On üks vana ütlus, mille kohaselt üritab
konkureeriv turumajanduse mudel
"luua parimaid võimalikke tooteid madalaima hinnaga".
See seisukoht on põhimõtteliselt idee motivaatorist,
mis õigustab turu konkurentsi,
tuginedes eeldusele,
et tulemuseks on kõrgema kvaliteediga kaupade tootmine.
Kui ma valmistaksin endale laua täiesti nullist,
siis ma loomulikult valmistaksin selle parimatest,
kõige vastupidavamatest materjalidest, eks?
Eesmärgiga, et see kestaks nii kaua kui võimalik.
Miks peaksin ma tahtma teha
midagi kehva, teades, et pean selle kunagi uuesti
tegema ja sellele rohkem materjale ja energiat kulutama?
Ükskõik, kui loogiline see reaalses maailmas ei tunduks,
turumajanduse maailmas
poleks see mitte ainult arutu, vaid see
ei tuleks kõne allagi.
Tehniliselt on võimatu
valmistada parimat,
kui ettevõte tahab konkurentsis püsida ja seega
tarbijale taskukohaseks jääda.
Absoluutselt kõik, mis on ülemaailmses majanduses
toodetud ja müügile pandud, on alates tootmishetkest
kohe kehva kvaliteediga,
sest matemaatiliselt on võimatu
luua kõige teaduslikult arenenumat, tõhusaimat
ning strateegiliselt kestvamat toodet.
Seda sellepärast, et turumajandussüsteem
vajab "kuluefektiivsust" ehk siis
vajadust vähendada kulusid,
mis tekivad igas tootmisetapis.
Alates kulutustest tööle kuni kulutusteni
materjalidele, pakkimisele jne.
Selle konkureeriva strateegia eesmärk
on muidugi see, et inimesed ostaksid just nende kaupu,
mitte konkureeriva tootja omi,
kes teeb täpsemalt sedasama,
et ka tema tooted oleksid nii konkurentsivõimelised kui ka taskukohased.
Selle süsteemi muutmatult raiskavat tagajärge
võib defineerida kui "loomuomast iganemist".
Kuid see on vaid üks osa suuremast probleemist,
milleks on turumajanduse juhtiv alusprintsiip,
mida, muide, ei leia ühestki õpikust,
ja see on järgmine:
"Mitte ükski toode ei või püsida töökorras kauem,
kui on vajalik
tsüklilise tarbimise jätkumiseks."
Teisisõnu, on oluline, et asjad läheksid rikki,
ütleksid üles ja aeguksid teatud aja jooksul.
Seda nimetatakse "ettekavatsetud iganemiseks".
Ettekavatsetud iganemine on iga eksisteeriva kaupu tootva
ettevõtte turustrateegia alustalaks.
Kui muidugi väga üksikud
tunnistavad avameelset selle strateegia rakendamist,
maskeeritakse seda äsja arutatud
loomuomase iganemise nähtusega,
samal ajal sageli eirates või isegi alla surudes
uusi tehnoloogia saavutusi,
mis aitaksid luua palju jätkusuutlikuma ja vastupidavama toote.
Nagu poleks see piisavalt raiskav,
et süsteem ei saa loomupäraselt lubada
kauakestvate ja tõhusate kaupade tootmist,
tunnustab ettekavatsetud iganemine
tahtlikult asjaolu, et mida kauem on toode kasutuses,
seda halvem on see tsüklilise tarbimise ja seega
turumajandussüsteemi enda püsimisele.
Teisisõnu, toote jätkusuutlikkus
on tegelikult pöördvõrdeline majanduskasvuga,
mistõttu on otseseks, tugevdatud ajendiks
kindlustada, et iga toodetud kauba
eluiga oleks lühike.
Ning tõepoolest, see süsteem ei saa muul viisil toimida.
Üks pilguheit prügilate meredele, mis levivad üle
kogu maailma, näitab meile selle iganemise tegelikkust.
Praegu on miljardeid odavalt valmistatud
mobiile, arvuteid ja muud tehnikat,
millest igaüks on täis väärtuslikke, raskesti kaevandatavaid mineraale
nagu näiteks kulda, koltani, vaske...
mis nüüd üüratute kuhjadena mädanevad,
tavaliselt mõne pisirikke
või väikse detaili iganemise pärast, mida kokkuhoidlikumas ühiskonnas
saaks tõenäoliselt parandada või uuendada
seeläbi toote eluiga pikendades.
Kahjuks, ükskõik kui tõhus see ka ei tunduks,
meie tegelikus reaalsuses, elades
piiratud ressurssidega planeedil,
on see turu suhtes konkreetselt ebaefektiivne.
Võib öelda:
"Tõhusus, jätkusuutlikus ja säilitamine
on meie majandussüsteemi vaenlased."
Nii, nagu on vaja lakkamatult toota
ja taastoota füüsilisi tooteid,
olenemata nende mõjust keskkonnale,
toimib sama loogika järgi ka teenindav sektor.
Fakt on see, et ühegi probleemi lahendamises,
mida hetkel alal hoitakse,
pole mingit rahalist kasumit.
Lõppude lõpuks,
viimane asi, mida meditsiinisüsteem tegelikult tahaks,
on selliste haiguste nagu vähi ravimine,
mis kõrvaldaks lugematuid töökohti ja triljoneid aastatuludes.
Kuna oleme juba
sellel teemal, siis kuritegevus ja terrorism on selles süsteemis head!
Vähemasti majanduslikus mõttes...
See hoiab politseid töös,
loob kalleid turvalisust tagavaid kaupu,
rääkimata vanglate väärtuslikkusest,
mis on eraomandis kasumi nimel.
Ja sõda?
Ameerika sõjatööstus on tohutu SKP suurendaja,
üks kõige kasumlikum tööstusharu,
mis toodab relvi tapmiseks ja hävitamiseks.
Selle tööstuse lemmikmäng on asjade õhkulaskmine
ja seejärel nende uuesti ülesehitamine kasumi eesmärgil.
Seda nägime süllekukkunud miljardi dollariliste
lepingute näol, mis saadi Iraagi sõjast.
Asja iva on selles, et ühiskonna
sotsiaalselt negatiivsed omadused
on ettevõtete jaoks muutunud hästi tasustatavateks ettevõtmisteks
ning igasugune huvi probleemi lahendamise või
keskkonna jätkusuutlikkuse ja säilitamise vastu
on loomult majandusliku jätkusuutlikkusega vastuolus.
Seepärast
iga kord, kui näeme mõne riigi SKP tõusvat,
siis suureneb vajadus,
kas reaalne või kunstlik,
ning reeglina on vajadus juurdunud ebaefektiivsuses.
Seega tähendab suurenenud vajadus ka suurenevat ebaefektiivsust.
[ Väärtussüsteemi häire ]
Ameerika unelm põhineb
metsikul tarbimisel.
See põhineb asjaolul,
et massimeedia
ja eriti reklaamid
- kõik need suurettevõtted, kes vajavad seda lõpmatut kasvu -
on mõjutanud meid või
teinud ajuloputuse enamikele inimestele Ameerikas ja maailmas,
et meil peab olema X arv materiaalseid asju
ja et olla õnnelikud, peaksime
lõpmatuseni hankima veel rohkem materiaalseid asju.
See ei ole tõsi.
Miks siis inimesed jätkavad sel viisil ostmist,
mis on lõppude lõpuks öko-genotsiidne
oma süstemaatiliste mõjude kogunemise tõttu?
Tegemist ongi vaid klassikalise mõjutamisega manipuleerija poolt.
Lihtsalt sisendatakse organismi mõjutusi
ning väljundiks on soovitud käitumised
või eesmärgid või sihid.
Selleks on olemas kõik ressursid ja tehnoloogia
ning *** kiitlevad,
kuidas *** saavad imikuid mõjutada,
sest see, mida *** kuulevad, juba mõjutabki neid
teatud tootemargi suhtes.
Seejärel võime näha, kuidas inimesed
on olnud nii rumalad.
Neid on õpetatud olema rumalad.
Tegemist on väärtussüsteemi häirega.
Kui on üldse mõnda tõestust sellest, kui vormitav
on inimmõistus,
kui on tõestust sellest, kui mõjutatav
on inimeste mõtlemine ja kui kergesti
mõjutatavateks ja suunatavateks inimesed muutuvad
keskkonna stiimuli olemuse põhjal
ja selle põhjal, mida see stiimul rõhutab,
siis reklaamimaailm on selle tõestuseks.
See on aukartustäratav,
kui mahukat ajupesu
on tehtud nendele programmeeritud robotitele ehk "tarbijatele",
kes uitavad ringi,
ning astuvad poodi ainult selleks, et kulutada näiteks
4000$ käekotile,
mille tootmine maksis tõenäoliselt 10$
kuskil välismaises orjatöövabrikus.
Ainult selle nimel, mida see tootemargi staatus väidetavalt
ühiskonnas esindab.
Äkki on tegemist iidsete ühistraditsioonidega,
mis suurendavad usaldust ja sidusust ühiskonnas,
mille on nüüdseks üle võtnud ahned
materialistlikud väärtused, mille järgi me
nüüd vahetame omavahel kasutut pahna paar korda aastas.
Ja me võime mõtiskleda, miks küll on
tänapäeval nii paljudel kalduvus šoppamisele ja ahnusele,
kui on selge, et neid on lapsepõlvest alates mõjutatud
ootama materiaalseid kaupu
kui märke staatusest sõprade ja pere keskel.
Tegelikkuses on iga ühiskonna alustalaks väärtused,
mis toetavad selle toimimist.
Meie ühiskond saab praegusena
toimida ainult siis, kui meie väärtused toetavad
seda märgatavat tarbimist, mida on vaja
turumajanduse käigus hoidmiseks.
75 aastat tagasi oli Ameerika tarbimine
ja enamiku esimese maailma tarbimine
inimese kohta pool praegusest.
Tänapäeva uus tarbimiskultuur
on tekitatud ja peale surutud,
sest on reaalne vajadus
aina suurema tarbimise järele.
Sellepärast kulutab enamik suurettevõtteid rohkem raha
reklaamide peale kui tegeliku
tooteloomise protsessile.
*** loovad hoolikalt petlikku vajadust, mida sa peaksid rahuldama.
See tundub toimivat.
[ "Majandusteadlased" ]
Teate, et majandusteadlased polegi tegelikult mingid majandusteadlased.
*** on raha väärtuse propageerijad
ning on näha, et kõik nende
mudelid seisnevad sümboolse raha
vahetamises, mis on lojaalne kasumile
ühest küljest või teisest küljest või mida iganes,
aga *** ei ole üldse seotud tegelikkuses oleva
tootmismaailmaga.
Ohios ei suutnud üks vana mees maksta oma elektriarveid,
võib-olla teate seda olukorda,
ja elektrifirma lülitas elektri välja ning mees suri ära.
Väljalülitamise põhjus
seisnes selles, et elektri sees hoidmine
poleks nende jaoks kasumlik olnud, kuna ta ei maksnud arveid.
Kas te usute, et see oli õige?
Tegelikult ei lasu vastutus
elektri väljalülitamise eest mitte elektrifirmal,
vaid selle mehe naabritel, sõpradel,
ja tuttavatel, kes polnud
piisavalt helded,
et aidata tal
oma elektriarveid tasuda.
Hmmmmmm...
Kuulsin ma õigesti?
Kas ta ütles, et rahapuudusest
põhjustatud surma
eest on vastutavad...
teised inimesed...
ehk, seega, heategevus?
Nojah, eks meil on siis vaja
hulka reklaamuudiseid, väikesi näruseid
annetuskarpi poetatud annetusi ja hunnikut
peenrahaga täidetud purke
selle miljardi inimese jaoks, kes praegu siin planeedil
nälga on suremas...
Seda kõike Milton Friedmani propageeritud süsteemi pärast.
Olgu meil tegu Miltoni Friedmani, F. A. Hyacki,
John Maynard Keynesi, Ludwing von Mises'i
või ükskõik millise tähtsa majandusteadlase
turumajandusliku filosoofiaga,
peaaegu alati põhinevad need
raharinglusel.
See on nagu religioon.
Tarbimise ***üüs, stabiliseerimispoliitika,
eelarve puudujääk, kogunõudlus...
See on nagu üks lõputu enese-sisene,
isennast õigustav ringiratast kulgev diskursus,
milles üldised inimvajadused, loodusvarad
ja mistahes füüsiliselt eksisteerivad elu aluseks olevad ressursid
on vaikimisi välja jäetud
ja asendatud üsna omapärase arusaamaga, et
raha pärast omavahel võistlevad inimesed,
keda motiveerib vaid nende isiklik kitsas omahuvi,
loovad võluväel jätkusuutliku, tervisliku, tasakaalustatud ühiskonna.
Kogu see teooria, kogu see doktriin
ei võta arvesse elu.
Mida *** siis teevad?
*** jälgivad raharinglust.
See polegi muud, kui raharingluse jälgimine,
eeldades, et see on ainuke asi, mis on oluline.
Esiteks: see ei võta arvesse elu.
Oh sa... ei võta arvesse elu!
Teiseks: kõik need tegelased
üritavad maksimeerida enda eelistusi.
*** ei mõtle kellestki muust kui endast ja sellest,
mida *** saaksid kõige rohkem endale.
See on ratsionaalsuse juhtivaim mõiste:
maksimeerimise valik
ja ainuke asi, mille maksimeerimisest *** on huvitatud,
on raha või kaubad.
Kus tulevad sotsiaalsed suhted mängu?
Ei tulegi, välja arvatud siis, kui *** aitavad kaasa enese upitamisele.
Kus tulevad mängu meie loodusressursid?
*** ei tulegi, välja arvatud ekspluateerimiseks.
Kus tuleb perekond mängu, mis puudutab selle ellujäämist?
Ei tulegi. Neil peab olema raha,
et osta mistahes kaupu.
Kas majandus ei peaks
tegelema inimeste vajadustega?
Kas see pole põhiline küsimus?
Oh, "vajadus" pole isegi teie sõnavaras.
See lahutatakse tükikesteks nimega "tahan"...
Ja mis on tahtmine?
See tähendab rahanõudlust, mis tahab osta.
Kui see on rahanõudlus, mis tahab osta, siis see
pole üldse seotud vajadusega,
sest inimesel ei ole võib-olla rahanõudlust
ja ta vajab hädasti näiteks vett.
Või äkki tahab rahanõudlus kullast prill-lauda.
Kuhu see kõik läheb?
Kullast prill-laua jaoks.
See on siis majandusteadus?
Tõesti, kui mõelda selle üle,
siis see peab olema kõige veidram
väärarusaam, mis on eales inimestele pähe tulnud.
[ Rahandussüsteem ]
Siiani oleme keskendunud turumajandusele.
Tegelikult on see süsteem ainult pool ülemaailmsest
majanduslikust mõtteraamistikust.
Teine pool on "rahandussüsteem".
Samas kui turumajandus tegeleb inimestega,
mängides kasumi nimel läbi töö,
tootmise ja jaotamise skaala,
siis rahandussüsteem on finantsasutuste poolt
loodud aluspõhimõtete kogum,
mis loob muu seas tingimusi
ka turumajanduse jaoks.
Sinna alla kuuluvad mõisted, mida me tihti kuuleme,
nagu näiteks intressimäär, laen, võlg, rahavaru,
inflatsioon jne.
Rahandusteadlaste loba kuulates
tekib tahtmine juukseid peast kitkuda:
"Tagasihoidlik tõkestav tegevus võib ennetada
vajadust drastilisemate meetmete järele hilisemal ajal."
Selle süsteemi olemus ja mõju
on tegelikult päris lihtsad:
meie majandusel
või ülemaailmsel majandusel on kolm põhiasja,
mis seda juhivad.
Üks on kohustusliku reservmääraga pangandus:
pangad teevad raha mitte millestki.
See põhineb ka liitintressil.
Kui raha laenata, tuleb tagasi maksta rohkem,
kui laenati, mis tähendab,
et see raha tuleb samuti mitte millestki luua,
ja selle jaoks tuleb omakorda veel rohkem raha luua.
Me elame lõpmatu kasvu põhimõtete järgi.
Meie majanduslik mõtteraamistik, milles me nüüd elame, on püramiidskeem.
Miski ei kasva lõpmatuseni.
See on võimatu.
Nii nagu suur psühholoog James Hillman kirjutas:
"Ainus asi, mis inimkehas kasvab
pärast teatud eluiga, on vähk."
Rahasummad pole ainsad, mis peavad suurenema,
ka tarbijate arv peab suurenema.
Tarbijad, kes võtaksid intressiga laenu,
et tekitada rohkem raha, ning loomulikult pole see
piiratud planeedil võimalik.
Inimesed on põhimõtteliselt lihtsalt vahendid raha loomiseks, kes peavad
rohkem raha tootma,
et hoida kogu kupatust
kokku varisemast, mis just praegu toimub.
On ainult kaks asja, mida igaühel on vaja teada
rahandussüsteemist:
Esiteks: kõik raha on loodud võlast.
Raha on käibelolev võlg,
ükskõik, kas see on riigivõlakirjade,
kodulaenu lepingute või krediitkaartide kujul.
Teisisõnu, kui praegu tagasi maksta
kõik tasumata võlad,
ei jääks ringlusesse sentigi alles.
Teiseks: intressi võetakse praktiliselt kõikidelt laenudelt ning seda raha,
mida on vaja intresside tagasimaksmiseks,
ei eksisteerigi üleüldse rahavarus.
Laenudega luuakse ainult laenu põhiosa
ja see põhiosa ongi rahavaru.
Seega, kui kogu see võlg maksta praegu tagasi,
siis mitte ainult ei oleks ringluses enam sentigi,
vaid alles jääks ka hiiglaslik kogus võlgu,
mida on sõna otseses mõttes võimatu tagasi maksta, sest raha selleks pole olemaski.
Selle kõige tagajärjena on kaks asja vältimatud:
inflatsioon
ning pankrot.
Mis puudutab inflatsiooni, siis võib seda jälgida kui ajaloolist trendi
praktiliselt igas riigis tänapäeval,
ja seda võib kergesti siduda ka selle
põhjusega, milleks on rahavaru lõpmatu suurenemine,
mida on vaja
intressimaksete katmiseks ja süsteemi töös hoidmiseks.
Mis puudutab pankrotti,
siis ilmneb see võla kokkuvarisemise näol.
See kokkuvarisemine juhtub vältimatult inimese,
ettevõtte või riigiga
ning see leiab aset, kui intressimakset
pole enam võimalik tasuda.
Aga sellel kõigel on ka helgem külg,
vähemasti turumajanduse seisukohalt,
sest võlg avaldab survet.
Võlg tekitab tööorje.
Võlgades inimene lepib suurema tõenäosusega madala palgaga,
kui inimene, kellel pole võlgu.
Seega saab temast odav kaup,
mistõttu on ettevõtete jaoks suurepärane, kui neil on
võtta inimesi, kellel puudub majanduslik mobiilsus.
Kuid sama asi käib ka tervete riikide kohta.
Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond,
mis toimivad peamiselt vahendajatena
rahvusvaheliste ettevõtete huvidele, annavad
hiiglaslikke laene hädasolevatele riikidele
väga kõrgete intressimääradega
ja siis, kui need riigid on
kaelani võlgades ja ei suuda enam maksta,
rakendatakse karmimaid meetmeid:
ettevõtted sööstavad ligi,
seavad üles orjatöövabrikke ja võtavad nende loodusressursid.
See ongi turu efektiivsus.
Aga oodake - see pole kõik:
on olemas ka ainulaadne
rahandussüsteemi ja turu hübriid,
mida nimetatakse väärtpaberituruks,
mis selle asemel, et midagi tõeliselt toota,
lihtsalt kaupleb raha endaga.
Kui asi puudutab võlga, teate, mis *** teevad?
Just nimelt - *** kauplevad sellega.
*** tegelikult müüvad ja ostavad võlga kasumi saamiseks.
Alates maksevõimetuse kindlustusinstrumentidest
ja hajutatud tagatisega võlakohustustest tarbimisvõla jaoks
kuni keeruliste tuletisinstrumentide
skeemideni välja, et varjata tervete riikide võlgu,
nagu näiteks oli
Goldman Sachsi investeerimispanga ja Kreeka kokkuvarisemine,
mis peaaegu kukutas terve Euroopa majanduse.
Seega, mis puudutab börsi ja Wall Streeti,
siis on meil siin tegemist täiesti uue hullumeelsuse tasandiga,
mis on sündinud raharingluse väärtustamisest.
Kõik, mida on vaja teada turgudest,
oli kirjutatud "Wall Street Journali" juhtkirja
paar aastat tagasi.
Selle pealkiri oli "Ajukahjustusega investori õppetunnid".
Ja selles juhtkirjas selgitasid ***, miks
kerge ajukahjustusega inimesed
on investoritena edukamad
kui inimesed, kelle aju funktsioneerib normaalselt.
Miks? Sest kerge ajukahjustusega
inimesel pole empaatiavõimet.
Ja see ongi võti. Kui sul pole empaatiavõimet,
oled sa investorina edukas,
seega loob Wall Street empaatiavõimeta inimesi.
Sinna minnes ja otsuseid vastu võttes
ning äri tehes pole neil mingeid süümepiinu
selle pärast, kuidas see, mida *** teevad,
võib mõjutada nende kaasinimesi.
Nii et *** loovad neid roboteid.
Neid inimesi, kellel pole hinge.
Ja kuna *** ei taha sellistele inimestele enam isegi maksta,
loovad *** nüüd roboteid – tõelisi roboteid –
tõelisi matemaatilisi kaupmehi.
Goldman Sachs programmkauplemise skandaalis:
New Yorgi väärtpaberibörsi kõrvale pandi arvuti.
See "kollokeeritud" arvuti, nagu teda kutsutakse:
see edestab kõiki teisi börsitehinguid
ning ründab börsi sellise tehingute mahuga,
et ta "skalpeerib"
börsi pennide ja viiesendiste haaval.
*** justkui toimetavad päev läbi aegamisi raha kõrvale.
Eelmisel aastal oli neil ühes kvartalis järjest
30 või 60 päeva ainsagi negatiivse päevata
ja *** teenisid iga päev miljoneid dollareid?
See on statistiliselt võimatu!
Wall Streetil töötades nägin,
et asi käib nii, et kõik annavad
tehingute võitmiseks altkäemakse. Maaklerid annavad altkäemaksu kontorijuhatajale,
kontorijuhataja kohalikele müügijuhtidele.
Kohalik müügijuht
maksab riiklikule müügijuhile.
See on üldiselt teada kokkulepe.
Kes saab tavalises börsimaakleri töös jõulude ajal kõige
suuremat preemiat? Vastavuskontrolli spetsialist.
Vastavuskontrolli spetsialist isub seal päev läbi,
ta ülesandeks on kontrollida,
et sa ei murraks vaheltkasu reegleid
ja et sa "järgiksid" seadust.
Jah, kuni sinnamaani, et sa võid maksta
vastavuskontrolli spetsialistile altkäemaksu,
ja sa järgid ikkagi seadust!
Kuidas siis on saanud pettusest süsteem?
See pole enam kõrvalnähtus.
See on süsteem.
See on nagu see vana *** Alleni nali. Ta ütleb:
"Doktor, mu vend usub, et ta on kana."
Ja arst ütleb: "Võtke rohtu, see peaks
teid terveks tegema."
Ja tema ütleb: "Ei, doktor, te ei mõista,
meil on mune vaja."
Okei?
Nii on petunõuete edasi-tagasi vahetamisest
pankade vahel eesmärgiga
luua tasusid,
et luua preemiaid,
saanud USA majanduse SKT-d tootev
kasvumootor,
olgugi et *** kauplevad põhimõtteliselt petunõuetega,
mida pole lootustki kunagi tagasi maksta.
*** ei töötle, tooda ega kindlusta midagi.
Kui ma kirjutan salvrätile "20 miljardit dollarit"
ja müün selle J. P. Morganile ja ka
J. P. Morgan kirjutab salvrätile "20 miljardit dollarit",
ja kui me baarileti ääres neid salvrätte vahetame,
ja kui me kumbki maksame endile tasuna veerandi 1%-st,
tekitame endale jõulupreemiaks kenakese summa.
Meie kummagi arvel on 20-miljardiline salvrätik,
millel pole mingit reaalset väärtust selle hetkeni, kui
süsteem pole enam võimeline võltsitud salvrätte
endasse haarama, misjuhul pöördume valitsuse poole,
et see meid välja ostaks.
Wall Streeti ning ülemaailmse väärtpaberituru tõttu
on praegu vähemalt 700 triljoni dollari väärtuses
maksmata petunõudeid, mida kutsutakse
tuletisinstrumentideks
ja mis ühel hetkel paratamatult kokku kukuvad.
See on 10 korda suurem kui
kogu maailma
sisemajanduse kogutoodang.
Ning samas kui me oleme näinud
ettevõtete ja pankade väljaostmist valitsuste poolt,
mis loomulikult laenavad
oma raha koomilisel kombel samuti pankadelt.
Praegu näeme, kuidas teiste riikide konglomeraadid üritavad
välja osta terveid riike
rahvusvaheliste pankade kaudu.
Aga kuidas osta välja planeeti?
Pole ühtegi riiki, mis poleks praegu küllastunud võlgadest.
Iseseisvate võlgade tagasi maksmata jätmiste laviin, mida
oleme näinud, saab olla vaid algus, kui võtta arvesse matemaatikat.
Hinnanguliselt peaks ainuüksi USAs
tõstma tulumaksu 65% peale inimese kohta,
ainult selleks, et tasuda lähiaastate intresse.
Majandusteadlased ennustavad nüüd,
et paari aastakümnega on 60% maailma riikidest pankrotis.
Aga oodake - kas ma sain õigesti aru,
et kogu maailm on pankrotti minemas,
mida põrgut see ka
ei tähendaks, selle "võla" idee pärast,
mis isegi ei eksisteeri tegelikult füüsilises reaalsuses?
See on kõigest osa mängust, mille me leiutanud oleme,
kuid nüüd on miljardite inimeste
heaolu ohtu seatud.
Äärmuslikud koondamised, telklinnad, kiirenev vaesus,
karmide meetmete rakendamine, koolide sulgemine,
nälgivad lapsed... ja teised perekondlikud puudused,
kõik selle keerulise väljamõeldise pärast...
Kas me oleme kuradi idioodid?!
Hei! Hei! Marss, mu semu.
Aita vend hädast välja, ah?
Kasva suureks, tatt.
Saturn! Mis teoksil, vennas?
Mäletad seda vinget udukogu, kellega ma sind paari panin
mõni aeg tagasi?
Kuule, Maa.
Meil viskab sinust juba kopa ette.
Sulle on kõike antud ja sa ikka raiskad kõik ära.
Sul on piisavalt ressursse ja sa tead seda.
Kasva parem suureks ning
õpi veidi vastutama, põrgu päralt.
Sa teed oma ema kurvaks.
Sa oled üksi, semu.
Jah, misiganes.
[ Rahvatervis ]
Nüüd kõike seda arvesse võttes...
Alates raiskamismasinast nimega turumajandus -
kuni võlamasinani nimega rahandussüsteem -
mis seega loovad rahandus-turu mõtteraamistiku,
mis määratleb ülemaailmse majanduse tänapäeval...
On üks tagajärg, mis on läbiv
kogu masinavärgis:
ebavõrdsus.
Vahet pole, kas see on turumajandus,
mis loob loomuliku kalduvuse monopolide tekkeks ja võimu koondumiseks,
luues samaaegselt üksikuid väikseid jõukaid tööstusi,
mis kõrguvad teiste kohal,
olenemata nende kasulikkusest.
Nii viivad Wall Streeti
riskifondi tippjuhatajad
koju üle 300 miljoni dollari aastas praktiliselt
mitte millegi kasuliku tegemise eest,
samas kui teadlane, kes üritab leida ravi
haigusele, aidates nii inimkonda,
võib heal juhul teenida 60 tuhat dollarit aastas.
Või ükskõik, kas on tegu rahandussüsteemiga,
kuhu on juba sisse ehitatud klassijaotus.
Näiteks:
Kui mul oleks miljon dollarit üle ja ma investeeriksin selle CD-sse
4% interessimääraga,
siis teeniksin ma aastas 40 000 dollarit.
Ei mingit ühiskonda panustamist - mitte midagi.
Aga kui ma oleksin madalama klassi inimene ja peaksin võtma laenu,
et osta endale auto või maja,
siis, üldistavalt öeldes, maksaksin ma
intresse,
mis lähevad sellele miljonärile 4% CD-ga.
Varastamine vaestelt ja andmine rikastele on
põhimõtteline, rahandussüsteemi sisse ehitatud aspekt.
Ning seda võiks nimetada "struktuurseks klassidiskrimineerimiseks".
Loomulikult on ajalooliselt sotsiaalset kihistumist
alati ebaausaks peetud,
kuid üldiselt siiski aktsepteeritud,
sest praegu on 40% kogu maailma rikkusest 1% elanikkonna omanduses.
Kuid jättes kõrvale materiaalse ebavõrdsuse,
on ebavõrdsuse
pealispinna all veel muudki,
mis rahvatervist tervikuna uskumatult laastab.
Mulle tundub, et inimesi tihti hämmastab kontrast
meie ühiskondade materiaalse edu
- enneolematud jõukuse tasemed -
ja rohkete ühiskonna probleemide vahel.
Kui te vaatate narkootikumide kuritarvitamise, vägivalla
või enesekahjustamise näitajaid
laste hulgas või vaimuhaigust,
on selge, et meie ühiskondades on midagi
väga valesti.
Andmed, mida ma siin kirjeldanud olen,
näitavad lihtsalt seda intuitsiooni, mis inimestel on
sadu aastaid olnud - et ebavõrdsus on inimesi lahutav
ja ühiskonda lagundav.
See intuitsioon on aga õigem, kui me kunagi oleks osanud arvata.
Ebavõrdsusel on väga tugevad psühholoogilised ja
sotsiaalsed tagajärjed, mis, ma arvan, on rohkem
seotud üleoleku ja alaväärsuse tunnetega.
Sedasorti lõhe - mis on ehk
seotud lugupidamise või lugupidamatusega - inimesed
ühiskonna põhjas tunnevad, et neile vaadatakse ülevalt alla.
Mis, muide, on põhjuseks, miks
vägivald on levinum ebavõrdsetes ühiskondades.
Tihti vallandab vägivalla teiste üleolek
ja lugupidamatus.
Kui rõhutada ühte põhimõtet,
tähendab, vägivalla ennetamise jaoks
olulist põhimõtet, siis oleks
selleks "võrdsus".
Kõige olulisem
vägivallamäära mõjutav tegur
on võrdsuse ja ebavõrdsuse määra suhe
antud ühiskonnas.
Seega, mida me näeme, on üldine
ühiskondlik väärtalitlus.
Ebavõrdsuse suurenedes ei lähe viltu mitte
üks või kaks asja, vaid paistab,
et kõik. Olenemata sellest, kas räägime
kuritegevusest, tervisest, vaimsetest haigustest või millest iganes.
Üks kõige häirivamaid leide rahvatervise kohta, on see,
et ära kunagi tee seda viga, et sa oled vaene
või sünnid vaesusesse.
Su tervis maksab selle eest lõpmatutel viisidel:
on olemas üks näitaja, mida nimetatakse "tervise sotsiaalmajanduslikuks gradiendiks".
Liikudes sotsiaalmajandusliku staatuse poolest
kõige kõrgemast ühiskonna kihist allapoole,
muutub igal astmel tervis halvemaks
lugematute haiguste tõttu.
Keskmine eluiga halveneb,
samuti lastesuremus -
ehk kõik, mida vaadeldakse.
Nii on suureks probleemiks olnud,
miks üldse selline gradient olemas on?
Lihtsaks loogiliseks vastuseks on,
et kui oled krooniliselt haige, siis
ei ole sa väga töökas ja tootlik,
seega tervis põhjustab sotsiaalmajanduslikke erinevusi.
Üldsegi mitte.
Väga lihtsalt
võib vaadata 10-aastase lapse
sotsiaalmajanduslikku staatust
ning see ennustabki tema tervist
aastakümneid hiljem.
Hoopis see on põhjuseks.
Järgmine - "Oh, see on ju täiesti ilmselge" -
vaestel pole raha arstile minekuks...
ehk arstiabi kättesaadavus?
Need pole üldse seotud,
sest neid samu gradiente võib näha
riikides, kus on üleüldine arstiabi ja
tervishoiusüsteem.
Olgu – järgmine "lihtne seletus":
Oh, mida vaesem sa keskmiselt oled,
seda suurem on sul tõenäosus
suitsetada ja juua ja elada muude riskiteguritega elu.
Jah, ka need panustavad sellesse, aga hoolikad uurimused on näidanud,
et see seletab võib-olla ainult kolmandikku muutlikkusest.
Mis veel järgi jääb?
Järgi jääb veel see, mis on seotud
vaesusest tuleneva stressiga.
Mida vaesem sa oled - alates inimesest, kes on
sissetuleku poolest Bill Gatesist ühe dollari võrra vaesem -
seda vaesem oled sa
oma riigis keskmiselt ja seda kehvem
on su tervis. See õpetab meile midagi väga olulist:
tervise seos vaesusega
ei ole seotud vaesena olemisega, see on seotud end vaesena tundmisega.
Üha enam tunnistame, et kroonilisel stressil
on oluline mõju tervisele,
aga kõige suuremaks stressiallikaks
on sotsiaalsete suhete kvaliteet
ja kui on midagi, mis vähendab
sotsiaalsete suhete kvaliteeti,
siis on selleks ühiskonna kihistumine.
Teadus on näidanud,
et olenemata materiaalsest rikkusest,
viib pelgalt kihistunud ühiskonnas elamine
laialdaselt probleemideni rahvatervises ning
mida suurem on ebavõrdsus, seda hullemaks *** lähevad.
Keskmine eeldatav eluiga: pikem võrdsemates riikides.
Uimastite kuritarvitamine: väiksem võrdsemates riikides.
Vaimsed haigused: vähem võrdsemates riikides.
Sotsiaalne kapital ehk
inimeste võime usaldada üksteist:
loomulikult on see suurem võrdsemates riikides.
Õppetulemused: kõrgemad võrdsemates riikides.
Tapmiste määr: väiksem võrdsemates riikides.
Kuritegevus ja vangistusmäärad:
väiksem võrdsemates riikides.
See jätkub lõputult:
imikusuremus - ülekaalulisus - teismeliste rasedus:
mida võrdsem riik, seda vähem.
Mis on võib-olla veelgi huvitavam:
innovatsioon: rohkem võrdsemates riikides,
mis vaidlustab igivana uskumust, nagu oleks võistluslik,
kihistunud ühiskond kuidagi loovam ja uuenduslikum.
Veelgi enam, Suurbritannias tehtud uuring,
tuntud kui Whitehalli uuring,
kinnitas, et liikudes sotsiaalmajandusliku redeli tipust
allapoole, ilmneb haiguste sotsiaalne
jaotumine.
Näiteks leiti, et madalamatel astmetel
oli suremus südamehaigustesse
neli korda suurem
kui kõrgematel astmetel.
Ja see seaduspärasus kehtib, olenemata arstiabi kättesaadavusest.
Seega, mida kehvem on inimese suhteline rahaline staatus,
seda kehvemaks tema tervis keskmiselt kujuneb.
Selle nähtuse juured on
n-ö "psühhosotsiaalses stressis"
ja see on meie ühiskonda tänapäeval vaevavate
sotsiaalsete anomaaliate allikaks.
Selle põhjus?
Rahandus-turumajandussüsteem.
Pole mingit kahtlust:
suurim keskkonna hävitaja,
suurim jäätmete ja reostuse tekitaja, suurim loodusvarade raiskaja,
suurim vägivalla, sõja, kuritegevuse,
vaesuse, loomade väärkohtlemise ja ebainimlikkuse vahendaja,
suurim sotsiaalse ja isikliku neuroosi,
psüühikahäirete, depressiooni, ärevuse tekitaja.
Samuti, suurim sotsiaalse halvatuse allikas,
mis takistab meid liikumast uute metodoloogiateni,
et saavutada isiklikku tervist, globaalset jätkusuutlikkust
ja progressi sel planeedil...
See pole mingi korrumpeerunud valitsus ega seadusandlus,
ei mingi kelm suurettevõte ega pangakartell,
ei mingi viga inimloomuses
ja pole see ka mingi salajane, varjatud vandenõu, mis maailma kontrollib.
Tegelikult on see
sotsiaalmajanduslik süsteem ise,
juba oma põhiolemuselt.
[ III Osa: Projekt Maa ]
Kujutlegem korraks ette, et meil oleks
võimalus inimtsivilisatsioon algusest peale uuesti kujundada.
Mis siis, kui - hüpoteetiliselt rääkides -
avastaksime planeedi, mis oleks Maa täpne koopia
ning ainus erinevus selle uue planeedi
ja meie praeguse vahel oleks see,
et inimevolutsiooni pole toimunud.
Siis oleks see puhas leht.
Pole riike, linnu, reostust, vabariiklasi...
Lihtsalt rikkumatu, avatud keskkond.
Mida me siis teeksime?
Kõigepealt on meil vaja "eesmärki", eks ole?
Võib vabalt väita, et selleks eesmärgiks on ellu jääda
ning mitte lihtsalt ellu jääda, vaid teha seda optimaalsel, tervislikul ja
rikkalikul viisil.
Enamik inimesi tahab tõepoolest elada ja ***
eelistaksid seda teha ilma kannatusteta.
Seetõttu, peab selle tsivilisatsiooni alustala olema
nii abistav ja seega ka jätkusuutlik
inimelu suhtes kui võimalik,
samas arvestades kõikide inimeste
materiaalseid vajadusi,
ja püüdes kõrvaldada kõike,
mis võib meid edaspidi kahjustada.
Olles mõistnud seda "maksimaalse jätkusuutlikkuse" eesmärki,
puudutab järgmine küsimus meie "meetodit".
Kuidas me sellele läheneme?
Noh, vaatame -
viimati, kui ma kontrollisin, siis oli Maal ühiskonna juhtimise meetodiks poliitika.
Niisiis, mida räägitakse vabariiklaste, liberaalide,
konservatiivide või sotsialistide teooriates ühiskondliku kujunduse kohta?
Hmm.... mitte kuraditki.
Olgu siis - aga religioonis?
Kahtlemata pidi suur Looja kuskile mõned plaanid jätma...
Ei... Ma ei leia midagi.
Okei siis - mis veel järgi on?
Paistab, et midagi, mida me nimetame "teaduseks".
Teadus on selle poolest ainulaadne, et selle meetodid ei nõua mitte ainult
välja pakutud ideede läbi proovimist ja kordamist,
vaid kõik, milleni teadus jõuab, on loomupäraselt ümberlükatav.
Teisisõnu, ei ole vastupidiselt religioonile või poliitikale
teadusel ego
ning kõik, mida see pakub välja, arvestab, et miski
võib hiljem valeks osutuda.
See ei hoia millestki kinni ning areneb lakkamatult.
Mulle tundub see piisavalt loomulikuna.
Seega põhinedes praegustele teaduslikele teadmistele
21. sajandi alguses
ning pidades silmas "maksimaalse jätkusuutlikkuse" eesmärki
kogu inimkonna jaoks,
kuidas me alustaksime tegelikku ehitusprotsessi?
Esmalt peaksime küsima:
mida me vajame ellujäämiseks?
Vastus on muidugi planeedi ressursse.
Ükskõik, kas see on vesi, mida joome, energia, mida tarbime,
või toormaterjalid, mida me tööriistade ja peavarju jaoks kasutame,
planeedil on ressursside varu,
millest paljusid vajame ellujäämiseks.
Arvestades seda asjaolu,
muutub seejärel ülioluliseks välja selgitada, mis meil on ja kus.
See tähendab, et peame läbi viima uuringu.
Me teeme lihtsalt kindlaks iga füüsilise ressursi, mis võimalik, ja
määrame selle asukoha planeedil koos kättesaadava kogusega igas paigas,
alates vaselademetest kuni kõige soodsamate paikadeni
tuulefarmide jaoks, et energiat toota,
kuni looduslike mageveeallikateni,
kuni ookeanide kalade arvu hindamiseni,
kuni parimate viljakandvate maadeni toidu tootmiseks jne.
Aga kuna meie, inimesed, hakkame
neid ressursse aja jooksul ära tarbima,
siis mõistame, et mitte pole vaja ainult ressursse ja nende asukohti kindlaks teha,
vaid me peame neid ka jälgima.
Me peame kindlustama, et need otsa ei saaks...
See oleks halb.
Ja see ei tähenda mitte ainult tarbimismäärade jälgimist,
vaid ka maa taastumise jälgimist,
näiteks, kui kaua kulub aega
puul kasvamiseks või allikal taastumiseks.
Seda nimetatakse "dünaamiliseks tasakaaluks".
Teisisõnu, kui me kasutame puid ära kiiremini, kui *** suudavad tagasi kasvada,
siis on meil tõsine probleem, sest see pole jätkusuutlik.
Niisiis, kuidas me jälgime neid varusid,
eriti veel, kui mõistame,
et *** kõik on igal pool laiali?
Meil on suured mineraalide kaevandused Aafrikas,
energia koondumine Kesk-Itta,
suured loodete energia võimalused Atlandi rannikul Põhja-Ameerikas,
suurim mageveevaru Brasiilias jne.
Taaskord on vanal heal teadusel soovitus:
seda nimetatakse "süsteemi teooriaks".
Süsteemi teooria tunnistab, et kogu loodusliku maailma koostis,
alates inimbioloogiast kuni maise biosfääri
ja päiksesüsteemi enda gravitatsioonitõmbeni,
on üks hiiglaslik sünergiliselt ühendatud süsteem - täielikult vastastikku seotud.
Just nii, nagu inimestes moodustavad rakud elundeid
ja elundid on ühendatud, et moodustada keha,
ning kuna meie kehad ei suuda elada ilma maiste ressurssideta,
milleks on toit, õhk ja vesi, siis oleme loomuomaselt ühendatud Maaga.
Ja nii edasi.
Seega - nagu loodus soovitab, me peaksime võtma kõik need varud
ja jälgimisandmed ning looma "süsteemi", et seda hallata.
"Ülemaailmse ressursside haldussüsteemi",
selleks, et arvestada kõikide oluliste ressurssidega siin planeedil.
Teist loogilist alternatiivi pole, kui meie eesmärk liigina
on pikas perspektiivis ellu jääda. Me peame asju terviklikult jälgima.
Olles seda mõistnud, saame nüüd tootmisele mõelda.
Kuidas me kõike seda kasutame?
Milline näeb välja meie tootmisprotsess ja mida on vaja arvesse võtta,
et teha kindlaks, et see oleks nii optimeeritud kui võimalik,
et meie jätkusuutlikkus oleks maksimaalne?
Esimene asi, mis kohe esile kerkib, on asjaolu,
et me peame pidevalt proovima säilitada.
Maa ressursid on põhiolemuselt piiratud.
Seega on oluline, et oleksime "strateegilised".
"Strateegiline säilitamine" on võti.
Teine, mida me tunnistame, on see, et osade
ressursside tõhusus pole nii hea kui teistel.
Õigupoolest, kui teatud asju kasutada, siis on neil
kohutav mõju keskkonnale, mis
mõjub alati halvasti meie enda tervisele.
Näiteks nafta ja fossiilkütused - ükskõik kui kasulikud *** on,
eralduvad neist keskkonda siiski mõned väga kahjulikud ühendid.
Seetõttu on ülioluline, et me peaksime andma endast parima,
et kasutada selliseid asju ainult siis, kui tõesti peame - kui üldse.
Õnneks on meil palju päikese, tuule, loodete, lainete,
soojusvahe ja geotermilisi allikaid energia tootmiseks.
Seega me saaksime planeerida objektiivselt, mida ja kus me kasutame,
vältimaks hilisemaid negatiivseid reaktsioone
või ükskõik mida, mis tootmise või rakendamise tagajärjel
kahjustaks keskkonda ja seega meid ennast.
Seda nimetame me "strateegiliseks turvalisuseks"
ja rakendame koos "strateegilise säilitamisega".
Aga tootmisstrateegiad ei lõppe sellega.
Meil on vaja ka "tõhususe strateegiat"
tootmismehhanismide endi jaoks.
Me leiame, et laias laastus on
kolm kindlat juhtideed, millest peame kinni pidama.
Esiteks: iga kaup, mida me toodame,
peab olema kujundatud kestma nii kaua kui võimalik.
Loomulikult, mida rohkem asjad rikki lähevad,
seda rohkem on vaja ressursse, et neid asendada
ja seda rohkem tekitame jäätmeid.
Teiseks: kui asjad tõesti rikki lähevad
või pole enam millegi pärast kasutuskõlblikud,
siis on ülioluline, et me korjame kokku või töötleme ümber nii palju kui võimalik.
Tootmise kavandamine peab seda otseselt arvesse võtma
juba väga varajastes etappides.
Kolmandaks: kiiresti arenevad tehnoloogiad nagu näiteks elektroonika,
mis vananevad tehnoloogiliselt kõige kiiremini,
tuleb kujundada uuendusi ettenägevalt
ja nii, et neid uuendusi saaks tootele lisada.
Viimane asi, mida me tahame, on ära visata terve arvutisüsteem,
kui sellel on ainult väike osa katki või iganenud.
Me lihtsalt kavandame osad nii, et neid oleks kerge uuendada
tükk-haaval, et *** oleksid standardsed ja universaalselt vahetatavad nii,
nagu tehnoloogiline hetketrend seda ette kuulutab.
Ja kui me taipame, et "strateegiline säilimine",
"strateegiline turvalisus" ja "strateegiline tõhusus"
on puhtalt tehnilised kaalutlused,
vabad inimeste arvamusest või eelarvamusest,
me vaid programmeerime need strateegiad arvutisse, mis oskab
kaaluda ja kalkuleerida kõiki olulisi muutujaid,
võimaldades meil alati jõuda meetodini,
mis on hetkel kehtivate teadmiste kohaselt
säästva tootmise jaoks absoluutselt parim.
Ja kuigi see võib kõlada keeruliselt, pole see tegelikult
muud kui täiustatud kalkulaator,
rääkimata sellest, et taolisi multivariatiivseid
otsustus- ja seiresüsteeme
kasutatakse juba praegu üle maailma
üksikutel juhtudel. Tuleb seda vaid laiemalt rakendada.
Niisiis...
Praegu pole meil mitte ainult ressursside haldussüsteem,
vaid ka tootmise haldussüsteem,
mõlemad arvuti abil kergesti automatiseeritavad,
et saavutada maksimaalne tõhusus, säilimine ja turvalisus.
Informatsiooni olemus on selline, et inimmõistus ega isegi
mitme inimese mõistus pole võimeline jälgima kõike, mida on vaja jälgida.
Seda peavad ja saavadki teha vaid arvutid.
Ja see toob meid järgmise tasemeni: jaotamine.
Millised säästlikkuse strateegiad võiksid siin töötada?
Kuna me teame,
et lühim kaugus kahe punkti vahel on sirgjoon,
ja kuna sõidukite liikumapanemiseks on vaja energiat,
siis mida väiksem transpordi kaugus, seda efektiivsem.
Kaupade valmistamine ühel mandril ja nende toimetamine teisele
õigustab ennast vaid siis, kui kõnesolevaid kaupu
pole võimalik kohalikult toota.
Vastasel juhul on see puhas raiskamine.
Me peame muutma tootmise kohalikuks, nii et jaotamine oleks
lihtne, kiire ja kulutaks võimalikult vähe energiat.
Kutsume seda "läheduse strateegiaks", mis
tähendab lihtsalt seda, et me
vähendame kaupade liikumist
nii palju kui võimalik, olgu meil tegu toorainete või valmistoodetega.
Muidugi on oluline teada ka seda,
milliseid kaupu me transpordime ja miks...
Ja see läheb nõudluse kategooria alla.
Nõudlus on vaid see, mis on vajalik, et inimesed
saaksid olla terved ja elada täisväärtuslikku elu.
Materiaalsete inimvajaduste skaala ühes otsas
on elutähtsad esmatarbevajadused,
nagu toit, puhas vesi ja peavari...
teises otsas ühiskondlikud ja vabaajakaubad, mis võimaldavad
lõõgastuda ning isiklikku ja seltskondlikku aega sisustada.
Mõlemad on olulised tegurid inimese ja ühiskonna tervise seisukohalt üldiselt.
Seega, väga lihtne, viime läbi veel ühe uuringu.
Inimesed kirjeldavad oma vajadusi,
hinnatakse nõudlust ja tootmine korraldatakse selle nõudluse põhjal.
Kuna erinevate kaupade nõudluse tase loomulikult
kõigub ja muutub erinevates piirkondades,
siis peame looma "nõudluse/jaotamise seiresüsteemi",
et vältida nii ületootmist kui ka kaupade otsasaamist.
Loomulikult pole see idee uus -
tänapäeval kasutatakse seda igas suuremas kauplusteketis,
kaupluste varustatuse tagamiseks.
Ainult et seekord teeme seiret globaalses mastaabis.
Aga oodake üks hetk. Me ei saa mõista nõudlust täielikult
enne, kui me pole välja selgitanud kauba reaalset kasutamist.
On see loogiline ja säästlik, kui igal inimesel on näiteks
üks eksemplar kõigest, mida toodetakse? Hoolimata kasutusest?
Ei. See oleks lihtsalt raiskav ja ebaefektiivne.
Kui inimene vajab mingit kaupa, kuid ainult näiteks
keskmiselt 45 minutit päevas,
oleks palju tõhusam,
kui see kaup tehakse neile ja teistele
kättesaadavaks siis, kui *** seda vajavad,
Paljud unustavad, et *** ei taha mitte kaupa,
vaid kauba otstarvet.
Kui me mõistame, et kauba
olulisus sõltub selle kasutusest,
näeme, et "väline piirang" ehk
see, mida me praegu kutsume "omandiks",
on ääretult priiskav ja keskkonna seisukohalt ebaloogiline
ja seda põhilises majanduslikus tähenduses.
Seega peame looma uue strateegia: "strateegiline kättesaadavus".
See oleks aluseks meie
"nõudluse / jaotamise seiresüsteemile",
mis kindlustab, et saaksime
täita rahvastiku vajadusi
pääseda ligi ükskõik millele, mida *** vajavad, kui *** seda vajavad.
Mis puutub füüsiliselt asjade kättesaamist,
siis oleksid tsentraliseeritud ja regionaalsed
tarbekeskused loogilised, sest
*** asuksid elanike vahetus läheduses
ning inimene lihtsalt tuleks ja võtaks mingi eseme,
kasutaks seda ning tooks tagasi, kui tal seda enam vaja pole...
Nii nagu toimivad tänapäeva raamatukogud.
Sellised keskused ei oleks ainult kogukonnas
nagu tänapäeva kohalikud poed,
vaid spetsialiseerunud tarbekeskused oleksid kindlates piirkondades,
kus kasutatakse sageli kindlaid kaupu,
säästes sel viisil rohkem energiat ilma pideva transpordi vajaduseta.
Kui see nõudluse seiresüsteem on töökorras,
siis on ta seotud meie tootmise haldussüsteemiga
ja loomulikult ka ressursside haldussüsteemiga,
luues seega ühtse, dünaamiliselt uueneva
ülemaailmse majanduse haldamise masinavärgi.
See lihtsalt hoolitseb, et me püsiksime
jätkusuutlikena alates piiratud ressursside teviklikkuse kindlustamisest,
kuni ainult parimate ja kõige strateegilisemate kaupade tootmiseni,
mis on võimalikud,
samas jaotades kõike
kõige arukamal ja tõhusaimal viisil.
Selle säilitamisel põhineva suuna ainulaadseks tulemuseks,
mis on vaistlikult paljudele vastu,
on see, et see loogiline, algusest peale
kogemustel põhinev säilitamise ja efektiivsuse protsess,
mis määrab tõeliselt inimeste jätkusuutlikkuse siin planeedil,
teeks võimalikuks midagi, mida pole varem inimajaloos nähtud...
Kättesaadavuse küllus
ja mitte ainult murdosale maailma rahvastikust,
vaid tervele tsivilisatsioonile.
Seda majandusmudelit, mida äsja üldistati,
seda vastutustundlikku, süsteemset lähenemist
täielikule Maa ressursside haldamisele ja neid protsesse,
mis on kujundatud ei millegi vähema
kui kogu inimkonna eest hoolt kandmiseks
kõige tõhusamal ja jätkusuutlikumal viisil,
võib nimetada
"RESSURSIPÕHISEKS MAJANDUSEKS".
Sellele ideele pani aluse 1970. aastatel
ehitusinsener Jacque Fresco.
Ta mõistis juba siis, et ühiskond liigub kokkupõrke suunas
looduse vastu - igal tasandil jätkusuutmatu -
ning kui asjad ei muutu,
hävitaksime üksteist ühel või teisel viisil.
Kas kõik need asjad, millest sa räägid, Jacque...
Kas neid oleks võimalik ehitada praeguste teadmiste juures?
Või sa oletad... tuginedes sellele, mida me tänapäeval teame?
Ei, kõiki neid asju on võimalik ehitada tänapäevaste teadmiste juures.
Maapinna muutmine võtaks kümme aastat,
et maailm ehitada ümber teiseks Eedeni aiaks.
Sina otsustad.
Tuumarelvadega võidurelvastumine on rumalus,
relvade arendamine,
üritada lahendada probleeme poliitiliselt,
valides üht või teist poliitilist erakonda...
Kogu poliitika on korruptsioonist läbi imbunud.
Luba ma ütlen seda uuesti:
kommunism, sotsialism, fašism, demokraadid,
liberaalid - me tahame inimesi kaasa haarata.
Kõiki organisatsioone, kes usuvad inimeste paremasse elusse:
ei ole olemas mustanahaliste või poolakate probleeme
või juutide või kreeklaste probleeme
või naiste probleeme – on inimeste probleemid.
Ma ei karda mitte kedagi, ma ei tööta kellegi heaks,
keegi ei saa mind lahti lasta.
Mul ei ole ülemust.
Ma kardan elada ühiskonnas, milles me täna elame.
Meie ühiskonda ei saa ülal pidada sellist tüüpi saamatusega.
Vabaturumajandus oli suurepärane
umbes 35 aastat tagasi. Siis oli viimati sellest kasu.
Me peame oma mõtteviise muutma või me hukume.
Tuleviku õudusfilmid räägivad meie ühiskonnast...
kuidas see ei töötanud
ja poliitika...
oleks osa sellest õudusfilmist.
Tänapäeval kasutavad paljud inimesed väljendit "kuiv teadus",
sest teadus on ***üütiline,
ja *** isegi ei tea, mida "***üütiline" tähendab.
Teadus tähendab täpsemaid seletusi
selle kohta, kuidas maailm tegelikult toimib.
Seega - see on tõe rääkimine, vaat mis see on.
Teadlane ei ürita inimestega hästi läbi saada.
Teadlased ütlevad, millised on nende avastused.
*** peavad kõike kahtluse alla seadma
ja kui mõni teadlane avastab katse käigus, et mingitel materjalidel
on teatud omadused, peavad teised teadlased
olema võimelised seda katset kordama
ja jõudma samade tulemusteni.
Isegi, kui teadlane arvab matemaatika või
arvutuste põhjal, et lennuki tiib
suudab kanda antud raskust,
laob ta sellele ikkagi liivakotte, et
teha kindlaks, millal see murdub,
ja ütleb: "Mu arvutused olid õiged," või "Need ei olnud õiged".
Mulle meeldib see süsteem, sest see on erapooletu ja
vaba mõtteviisist, et matemaatikaga võib lahendada kõik probleemid.
Sa pead oma matemaatika ka läbi proovima.
Arvan, et iga süsteem, mida on võimalik
katseliselt läbi proovida, tuleks läbi proovida.
Ja et kõik otsused peaksid põhinema uurimistööl.
Ressursipõhine majandus on vaid teadusliku
meetodi rakendamine ühiskondlikele küsimustele -
lähenemine, mis praegusest maailmast täiesti puudub.
Ühiskond on tehniline leiutis.
Ja kõige tõhusamad meetodid optimaalse tervise,
tootmise, jaotamise, linnade infrastruktuuri ja muu sellise
saavutamiseks annavad meile teadus ja
tehnika - mitte poliitika ega rahal põhinev majandus.
See töötab sama süstemaatiliselt nagu näiteks lennuk
ja lennuki ehitamisel pole vabariiklikku ega liberaalset lähenemist.
Samuti, füüsiline referent, mida me
kasutame, et oma teadust testida, on loodus ise.
Ja see on kindel süsteem, mis ilmneb
vaid sedamööda, kuidas paraneb meie arusaamine loodusest.
Õigupoolest, sellel pole sooja ega külma
sellest, mida sina subjektiivselt arvad olevat tõsi.
Selle asemel annab see sulle võimaluse:
sa saad õppida ja sobituda loodusseadustega
ning käituda neile vastavalt,
tagades kindlalt hea tervise ja jätkusuutlikkuse...
Või voolule vastu minna, millest pole kasu.
Pole oluline, kui väga sa ka ei usuks, et sa saad
praegu püsti tõusta ja seinal kõndima hakata,
gravitatsiooniseadus ei luba seda.
Kui sa ei söö - sa sured.
Kui sind ei puudutada imikueas - sa sured.
Ükskõik kui karmina see ka ei kõlaks, loodus on diktatuur
ja me võime sellele kas kuuletuda ning sellega kooskõlas olla
või kannatada paratamatute kahjulike tagajärgede käes.
Seega, ressursipõhine majandus pole muud kui
tõestatud elul põhinevate arusaamade kogum,
milles kõik otsused põhinevad
inimeste ja keskkonna optimeeritud jätkusuutlikkusel.
See võtab arvesse empiirilisi "elu aluseid",
vajadusi, mis on kõikidel inimestel ühised,
jällegi olenemata nende poliitilisest või religioossest vaatest.
Selles lähenemises pole kultuurilist relativismi.
See ei ole seotud arvamustega.
Inimvajadused on inimvajadused
ning ligipääs eluks vajalikule, näiteks puhtale õhule,
toitainerikkale toidule ja puhtale veele,
koos toetava, stabiilselt üles kasvatava,
mitte-vägivaldse keskkonnaga, on see, mida vajab
meie füüsiline ja vaimne tervis
ja meie evolutsiooniline vormisolek
ning seega kogu liigi ellujäämine ise.
Ressursipõhine majandus põhineks
kättesaadavatel ressurssidel.
Sa ei saa lihtsalt tuua palju inimesi saarele
või ehitada linna 50 000 inimese jaoks, kui puudub
ligipääs eluks vajalikule.
Nii et kui ma kasutan mõistet "kõikehõlmav süsteemne lähenemine",
siis räägin ma kõigepealt piirkonna ressurssidest ülevaate tegemisest
ja selgitamisest, mida see piirkond on võimeline tagama -
mitte lihtsalt arhitektuurilisest lähenemisest,
mitte lihtsalt disainist -
vaid kujundus peab põhinema kõikidel nõuetel,
et parandada inimeste elu,
ja seda pean ma silmas integreeritud mõtteviisi all.
Toit, riietus, peavari, soojus, armastus -
kõik need asjad on vajalikud
ja kui jätta inimest ühestki neist ilma,
siis on tegemist inimesega, kes ei suuda nii hästi hakkama saada.
Nagu enne mainitud, ressursipõhise majanduse algusest peale
ülemaailmne, süsteemne lähenemine ressursside hankimisele, toomisele ja jaotamisele
põhineb tõelistel majanduslike mehhanismide kogumikul ehk strateegiatel,
mis tagavad tõhususe ja jätkusuutlikkuse
igas majanduse valdkonnas.
Seega, jätkates seda mõttekäiku loogilisest kujundusest -
mis on järgmine meie võrrandis?
Kus võtab see kõik kuju?
Linnades.
Linnade teke on kaasaegse tsivilisatsiooni põhitunnuseks.
Linna eesmärk on võimaldada tõhusat ligipääsu eluks vajalikule
koos suurendatud ühiskondliku toetuse ning suhtlemisega.
Kuidas me kujundaksime ideaalset linna?
Mis kujuga tuleks see teha?
Ruut? Trapets?
Arvestades seda, et liigume seal palju ringi,
siis võiksime teha selle nii ühekaugusega kui võimalik,
seega ringikujulise.
Mis peaks linnas olema?
Loomulikult on vaja elamisrajooni, kaupade tootmispiirkonda,
elektri tootmispiirkonda, põllumajanduspiirkonda.
Inimestena vajame ka hellitust - seega kultuuri,
loodust, vabaajaveetmist ja haridust.
Seega lisagem ka kena avatud pargi,
meelelahutuse/ürituste koha kultuuri ja suhtlemise vajadusteks
ning haridus- ja teadusasutused.
Kuna meil on ringikuju,
siis tundub loogiline paigutada need vöönditesse
selle põhjal, kui palju maad igaüks neist vajab,
koos mugava ligipääsuga.
Väga hea.
Aga nüüd asume üksikasjade kallale:
Kõigepealt peaksime vaatama
infrastruktuuri tuuma ehk "linnaorganismi soolestikku".
Need oleksid vee, kaupade,
jäätmete ja energia transpordi kanalid.
Nii nagu praegu on meie linnade all vee- ja kanalisatsioonisüsteemid,
laiendaksime seda kanalite põhimõtet, et
lõimida jäätmekäitluse ja kaupade kohaletoomise süsteemi.
Lõpp postiljonidele ja prügivedajatele.
See on juba sisse ehitatud. Me võiksime kasutada isegi
automatiseeritud suruõhutorusid ja teisi sarnaseid tehnoloogiaid.
Sama käib transpordi kohta.
Seda tuleb integreerida ja strateegiliselt planeerida, et vähendada
või isegi kõrvaldada vajaduse raiskavate, iseseisvate autode järele.
Elektritrammid, konveierid, transveierid ja
magnethõljukrongid, mis võivad sind linnas
praktiliselt ükskõik kuhu viia,
isegi üles ja alla, samuti teiste linnadega ühendada.
Ja muidugi juhul, kui tekib vajadus auto järele,
on see ohutuse ja töökindluse tagamiseks satelliidi kaudu automatiseeritud.
Tegelikult on selline automatiseerimise tehnoloogia praegugi töökorras.
Autoõnnetustes hukkub igal aastal u 1,2 miljonit inimest,
vigastada saab u 50 miljonit inimest.
See on absurdne ega peaks juhtuma.
Tänu tõhusale linnaplaneerimisele ja automatiseeritud, juhtideta autodele
võime selle ohvrite arvu peaaegu nulli viia.
Põllumajandus.
Praeguse kaootilise, kulusid kokku hoida püüdvate tööstuslike
meetoditega, mis kasutavad pestitsiide, liigselt väetisi ja teisi vahendeid,
oleme suutnud hävitada suure osa
viljakast maast sel planeedil,
rääkimata oma organismide põhjalikust mürgitamisest.
Tegelikult leidub tööstuslikke ja põllumajanduslikke keemilisi
toksiine praegu peaaegu igas inimeses, keda testitakse, ka imikutes.
Õnneks on olemas silmapaistev alternatiiv -
hüdropoonika ja aeropoonika mullata söötmed,
mis vähendavad ka toitainete ja vee tarvet
praegusest tarbimisest kuni 75% võrra.
Nüüd saab kinnistes, nn vertikaalsetes farmides toitu kasvatada
orgaaniliselt ka tööstuslikus mahus.
Näiteks 50-korruselisel 1-aakrilisel maatükil,
mis praktiliselt kõrvaldab vajaduse pestitsiidide
ja süsivesinike järele üldiselt.
Selline on toidu tööstusliku tootmise tulevik:
tõhus, puhas ja külluslik.
Sellised arenenud süsteemid moodustaksid seega
meie põllumajandusvööndi,
tootes kogu toidu, mida vajab terve linna elanikkond,
ning midagi pole vaja importida kuskilt väljastpoolt,
vähendades aega, raiskamist ja energiakulu.
Rääkides energiast -
energiavöönd kasutaks süsteemset lähenemist
elektri tootmiseks külluslike taastuvate energiate abil,
täpsemalt tuule, päikese, geotermaalse ja soojusvahede energia abil
ning kui läheduses on vesi - siis loodete ja lainete energia abil.
Katkestuste vältimiseks ja piisava
energiatootmise kindlustamiseks
toimiksid need vahendid integreeritud süsteemis,
varustades üksteist, siis kui vajadus tekib,
samaaegselt säilitades liigset energiat
suurtes maa-alustes superkondensaatorites,
nii et midagi raisku ei läheks.
Linn mitte ainult ei varusta end energiaga,
vaid ka eraldiseisvad ehitised varustavad end iseseisvalt
ning toodavad elektrit fotokeemilistest värvidest,
strukturaalpingete muundamisest, termoelektrilisest efektist
ja teistest praegu vähekasutatud tehnoloogiatest.
Muidugi tekib küsimus:
kuidas see tehnoloogia ja need kaubad
üleüldse luuakse?
See viib meid tootmiseni:
tööstusvöönd on peale haiglate ja muu säärase olemasolu poolest,
tootmistehaste keskus.
Üldiselt täielikult paikne,
hangiks see toormaterjali loomulikult
ülemaailmse ressursside haldussüsteemi abil,
mida äsja arutati, kusjuures nõudluse loob linna elanikkond ise.
Tootmise tehnilisest küljest
peaksime arutama uut, võimsat nähtust,
mis on just hiljuti inimajaloos tekkinud
ning mis hakkab kiiresti kõike muutma.
Seda nimetatakse mehhaniseerimiseks
ehk töö automatiseerimiseks.
Kui ringi vaadata, siis on märgata, et peaaegu kõik,
mida me kasutame tänapäeval
on ehitatud automaatselt.
Sinu kingad, riided, kodumasinad, auto jne...
Need kõik on ehitatud automaatselt masinate poolt.
Kas me saame väita, et ühiskonda
pole sellised suured tehnoloogilised arengud mõjutanud?
Muidugi mitte.
Need süsteemid tegelikult määravad uusi struktuure
ja uusi vajadusi ning *** muudavad palju teisi asju kasututeks.
Seega, oleme arengus ja tehnoloogia kasutamises
tõusnud eksponentsiaalselt.
Automatiseerimine jätkub kindlasti. Ei saa peatada
tehnoloogiaid, mille tulek on mõistetav.
Töö automatiseerimine tehnoloogia abil
on inimajaloos iga suure ühiskondliku ülemineku aluseks olnud.
Alates põllumajandusrevolutsioonist ja adra leiutamisest
kuni tööstusrevolutsiooni ja elektril töötavate masinate
leiutamiseni kuni informatsiooniajastuni, kus me nüüd elame,
peamiselt edasiarenenud elektroonika ja arvutite leiutamise tõttu.
Mis puudutab tänaseid kõrgeltarenenud tootmismeetodeid,
siis areneb mehhaniseerimine nüüd ise.
Liigume edasi traditsioonilisest
osade kokkupaneku meetodi juurest
keerulisema meetodi juurde, millega luuakse
terveid tooteid ühe protsessiga.
Nagu enamikke insenere, huvitab mind bioloogia,
sest see on täis hiilgavaid näiteid inseneritööst.
Mis on bioloogia? See on uurimus asjadest, mis endast koopiaid teevad.
See on parim elu definitsioon, mis meil on.
Jällegi olen ma insenerina alati
huvitunud ideest, et masinad teeksid iseendast koopiaid.
Rep-Rap on kolmemõõtmeline printer -
See on printer, mille ühendad oma arvutiga ja
selle asemel, et see prindiks kahemõõtmelisi mustritega paberilehti,
teeb ta ehtsaid, füüsilisi, kolmemõõtmelisi esemeid.
Selles pole aga midagi uut.
3-D printerid on olemas olnud u 30 aastat.
Rep-Rapi puhul on oluline see, et see prindib välja enamiku iseenda osadest.
Nii et kui sul on üks, siis saad
teisegi teha ning selle sõbrale anda.
Samas prindib ta palju kasulikke asju.
Alates lihtsate majapidamistarvete printimisest kodus
kuni terve auto printimiseni ühe hooga.
Kõrgtehnoloogilisel ja automatiseeritud 3-D printimisel
on potentsiaal muuta kõiki tootmisvaldkondi.
Kaasa arvatud kodu ehitamist.
Kontuurehitus
on tegelikult ehitustehnoloogia
- niinimetatud 3D printimine -, kui sa ehitad
otse arvutimudelist kolmemõõtmelised asjad.
Kasutades kontuurehitust, on võimalik
ehitada täielikult masina abil ühe päevaga
186 ruutmeetri suurune maja.
Inimesed on huvitatud automatiseeritud ehitamisest sellepärast,
et sellel on palju kasulikke külgi.
Näiteks on ehitus väga tööjõumahukas
ning kuigi see annab tööd ühele ühiskonna osale,
siis on selles ka probleeme ja takistusi.
Näiteks on ehitus kõige ohtlikum ala.
See on hullem kui kaevandamine ja põllumajandus.
Peaaegu igas riigis on seal on kõige rohkem surmajuhtumeid.
Teine probleem on jäätmed.
Tavalise USA kodu kohta on 3 kuni 7 tonni jäätmeid.
See on tohutu, kui vaadata ehituse mõju ning teades,
et 40% kõikidest maailma materjalidest
kasutatakse ehituses.
Seega on see suur energia ja ressursside raiskamine
ning see kahjustab ka keskkonda tugevasti.
Ehitada kodusid haamrite, naelte ja puiduga
tänapäeva tehnoloogia taseme juures on absurdne
ning läheb sama teed mis meie töölisklass,
mis puutub tootmisse USAs.
Hiljuti avaldati Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi majandusteadlase David Autori uurimus,
kus väidetakse, et meie keskklass on kadunud
ja seda asendatakse automatiseerimisega.
Väga lihtne: mehhaniseerimine on palju produktiivsem,
efektiivsem ja jätkusuutlikum kui inimtööjõud
praktiliselt igas tänapäeva majanduse valdkonnas.
Masinad ei vaja puhkuseid, pause, kindlustust, pensionit
ja *** saavad töötada 24 tundi päevas, iga päev.
Tootlikkus ja täpsus
on inimtööga võrreldes ületamatu.
Asja iva: üksluine inimtöö hakkab kaduma
ja muutuma ebapraktiliseks üle kogu maailma
ning töötus, mida praegu on näha,
on põhiliselt tehnoloogia efektiivsuse
arengu tulemuseks.
Turuteadlased on aastaid eiranud seda kasvavat trendi,
mida võib nimetada "tehnoloogiliseks tööpuuduseks",
sest alati kerkisid esile uued sektorid,
mis võtsid tööle koondatud töölised.
Tänapäeval on teenindav sektor ainus tõeline sektor, mis on alles,
ning hetkel töötab seal 80% Ameerika tööjõust
ning sarnane osakaal püsib ka enamikes tööstusriikides.
Siiski esitavad sellele sektorile
praegu väljakutse automaatkioskid,
automatiseeritud restoranid ja isegi automatiseeritud poed.
Tänapäeva majandusteadlased
on hakanud lõpuks tunnistama seda, mida on aastaid eitatud:
tehnoloogiline tööpuudus ei muuda praegust töökriisi mitte ainult
hullemaks üle kogu maailma
globaalse majanduslanguse tõttu,
vaid mida rohkem see langus süveneb,
seda kiiremini tööstused mehhaniseeruvad.
Asja konks, mida ei mõisteta,
on see, et mida kiiremini raha säästmise nimel mehhaniseeritakse,
seda rohkem tõrjutakse inimesi välja -
seda enam vähendavad *** rahva ostujõudu.
See tähendab seda, et kuigi ettevõtted
saavad kõike odavamalt toota,
on inimestel tegelikult järjest vähem raha, et midagi osta,
ükskõik kui odavateks hinnad on läinud.
Kokkuvõtteks hakkab tasapisi see
"töö sissetuleku nimel" mäng lõppema.
Kui õieti hetkeks vaadelda,
milliseid praegu olemasolevatest töökohtadest
saaks automatiseerimine kohe üle võtta, siis kui seda rakendada,
saaks 75% ülemaailmsest tööjõust
juba homme mehhaniseerimisega asendada.
Ja just sellepärast pole ressursipõhises majanduses
rahandus-turusüsteemi.
Mitte mingit raha...
Sest seda pole vaja.
Ressursipõhine majandus tunnistab
mehhaniseerimise tõhusust ja võtab omaks selle,
mida see pakub.
See ei võitle selle vastu, nagu meie seda praegu teeme.
Miks? Sest on vastutustundetu
mitte huvituda efektiivsusest ja jätkusuutlikkusest.
See toob meid tagasi meie linnasüsteemi juurde.
Keskel asub tsentraal-kuppel,
mis ei majuta ainult haridusasutusi
ja transpordikeskust,
vaid ka keskarvutit,
mis juhib linna tehnilisi toiminguid.
Linn ongi tegelikult üks suur automatiseeritud masin.
Igas tehnilises vööndis on andurid,
arhitektuuri edenemise jälgimiseks,
energiakogumise, tootmise, jagamise ja muu säärase edenemiseks.
Kas on vaja inimesi nende toimingute ülevaatamiseks,
kui toimub rike või midagi muud sellist?
Tõenäoliselt jah.
See number aga väheneks
aja jooksul täiustuste jätkudes.
Praeguse seisuga on aga
võib-olla 3% linna elanikkonnast vaja
selleks tööks, kui seda ***üüsida.
Ma võin teile kinnitada:
majandussüsteemis, mis on tegelikult
kavandatud sinu eest hoolitsema
ja tagama su heaolu,
ilma et sa peaksid igapäevaselt
eradiktatuurile alluma,
tavaliselt töökohale, mis on kas tehniliselt
mittevajalik või ühiskondlikult mõttetu,
samas olles majanduslikes raskustes võla tõttu, mida pole olemas,
lihtsalt et ots-otsaga kokku tulla...
Ma kinnitan teile: inimesed panustavad vabatahtlikult oma aega
süsteemi säilitamiseks ja parandamiseks,
mis neid tegelikult üleval peab.
Koos selle "stiimuli" küsimusega
tuleb ka eeldus,
et kui inimesel puudub väline surve
"töötada elatise teenimiseks",
siis istuksid *** niisama ega teeks
midagi ja muutuksid paksudeks laiskadeks juhmarditeks.
See on absurdne.
Tänapäeva töösüsteem ongi tegelikult
laiskuse tootja,
mitte selle lahendaja.
Kui sa mõtled tagasi ajale, mil sa olid
elujõudu täis laps ja huvitusid uutest asjadest,
arvatavasti midagi luues ja uurides...
Kui aeg läks edasi, pani süsteem su
keskenduma sellele, kuidas hakata raha teenima.
Ning alates varasest haridusest
kuni ülikooliõpinguteni sind piiratakse.
Ainult selleks, et muutuda elukaks, kes on
hammasratas masinavärgis,
mis saadab kõik tööviljad ülemisele 1%.
Teaduslikud uuringud on nüüdseks näidanud, et inimesi
tõepoolest ei motiveeri rahaline tasu,
kui asi puudutab leidlikkust ja loomingut.
Looming ise ongi tasu.
Raha paistab tegelikult olevat stiimuliks ainult
korduvate, rutiinsete tegevuste puhul -
rolli, mida saab masinate poolt asendada, nagu me just näitasime.
Mis puudutab innovatsiooni,
inimmõistuse tegelikku rakendamist,
siis on tõestatud, et rahaline stiimul
on takistuseks, mis segab ja kahandab loomingulist mõtlemist.
See võib ka seletada, miks Nikola Tesla, vennad Wrightid
ja paljud teised leiutajad on tohutult panustanud
praegusesse maailma
ning *** ei olnud selleks rahaliselt motiveeritud.
Raha on tegelikult vale stiimul
ja see tekitab sada korda rohkem moonutusi
kui kasulikke panuseid.
Tere hommikust, klass. Palun rahuneme maha.
Esimene asi, mida ma teha tahaksin, on klassis ringi liikuda
ja küsida, kelleks te saada tahate, kui suureks kasvate.
Kes tahab esimesena vastata?
Hästi, mida sina arvad, Sarah?
Kui ma suureks kasvan, tahan töötada McDonaldsis nagu mu ema!
Perekonnatraditsioon, kas pole?
Aga sina, Linda?
Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan
New York City tänavatel prostituudiks!
Oi! Glamuurne tüdruk, jah?
Väga ambitsioonikas.
Aga sina, Tommy?
Kui mina suureks kasvan, hakkan ma
rikkaks eliitettevõtjaks, kes töötab
Wall Streetil ja teenib kasumit
välismaiste majanduskrahhide pealt.
Ettevõtlik...
Hea meel on näha multikultuurseid huvisid!
[ Kultuuriohvrid ]
Nagu eelnevalt mainitud, kasutab
ressursipõhine majandus teaduslikku meetodit ühiskonna huvides
ja see ei piirdu lihtsalt tehnilise efektiivsusega.
Samuti võtab see otseselt arvesse
inimeste ja ühiskonna heaolu kõiges, mida see hõlmab.
Mis kasu on ühiskondlikust süsteemist, kui see
ei taga lõpuks heaolu ega rahumeelset kooseksisteerimist?
Niisiis on oluline esile tuua, et
rahandussüsteemi eemaldamise
ja kõige eluks vajaliku tagamisega
näeksime me globaalsel tasandil peaaegu koheselt
95% kuritegevuse vähenemist,
sest ei ole midagi varastada, riisuda, petta ja nii edasi.
95% inimestest, kes istuvad praegu vangis, on seal
mõne rahaga seotud kuriteo või uimastite kuritarvitamise pärast
ja uimastite kuritarvitamine on häire - mitte kuritegu.
Aga mis saab ülejäänud viiest protsendist?
Need tõeliselt vägivaldsed,
kes tihti paistavad teistele, et *** on
vägivaldsed selle pärast, et olla vägivaldsed.
On *** lihtsalt "kurjad" inimesed?
Põhjus, miks ma tegelikult arvan, et moraalse hinnangu
andmine inimeste vägivalla kohta
on aja raiskamine,
on sellepärast, et see ei edenda karvavõrdki
meie arusaama vägivaldse käitumise
põhjustest ega selle ennetamisest.
Inimesed küsivad mõnikord, kas ma usun kurjategijatele "andestamisesse".
Minu vastus sellele on:
"Ei, ma ei usu andestamisesse,
just nagu ma ei usu ka hukkamõistmisesse."
Ainult siis, kui me ühiskonnana
hakkame vägivalda suhtuma
kui rahvatervise probleemi ja ennetavasse ravimisse
mitte kui moraalsesse "kurjusesse"...
Ainult siis, kui me muudame
oma suhtumist ja oletusi ja väärtusi,
õnnestub meil tegelikult vähendada
vägivalla taset selle suurendamise asemel,
mida me praegu teeme.
Mida rohkem ajada taga õiglust, seda rohkem saadakse haiget,
sest sellist asja nagu õiglus pole olemas.
On ainult see, mis on olemas, ja kõik.
Kui inimesi on kasvatatud väiklasteks rassistideks
ja kui *** on üles kasvanud keskkonnas, mis seda propageerib,
siis miks süüdistada selles inimest?
*** on subkultuuri ohvrid.
Seetõttu tuleb neid aidata.
Me peame ümber kujundama keskkonna,
mis tekitab väärastunud käitumist.
See ongi probleem.
Mitte panna inimesed vangi.
Sellepärast ongi kohtunikud, juristid,
"valiku vabadus" ja muud sellised ideed ohtlikud,
sest *** annavad valeinformatsiooni.
*** väidavad, et see inimene on "halb"... või et ta on "sarimõrvar".
Sarimõrvareid luuakse,
samamoodi nagu sõduritest saavad kuulipildujatega sarimõrvarid.
Neist saavad tapamasinad,
kuid mitte keegi ei vaata neid kui tapjaid või palgamõrvareid,
sest see on "loomulik".
Nii me süüdistame inimesi.
Me ütleme: "See inimene oli nats - ta piinas juute".
Ei, teda kasvatati juute piinama.
Kui sa nõustud, et inimestel
on isiklikud valikud ning *** teevad
neid vabatahtlikult... see tähendab,
et neid ei mõjutata,
siis ma ei saa sellest üldse aru.
Kõiki meid mõjutavad valikute tegemisel
kultuur, milles elame, meie vanemad
ja valitsevad väärtused.
Me oleme mõjutatud - seega ei saa olla "vabu" valikuid.
"Mis on parim riik maailmas?" - tõeline vastus:
"Ma ei ole üle maailma reisinud ja ma ei tunne
piisavalt erinevaid kultuure, et vastata sellele küsimusele."
Ma ei tea kedagi, kes nii räägiks.
*** vastavad: "Vana hea USA
on maailma parim riik."
Pole mingit uurimust. "Kas Indias oled käinud?" - "Ei."
"Kas sa Inglismaal oled käinud?" - "Ei."
"Aga Prantsusmaal?" - "Ei."
"Millele sa siis tugined?"
*** ei oska vastata ja saavad vihaseks.
*** ütlevad: "Kurat võtaks! Kes kurat
sa oled, et võid öelda, mis ma mõtlema pean?"
Ära unusta, et sa räägid kallutatud mõtlemisega inimestega.
*** ei vastuta oma ütlemiste eest,
*** on oma kultuuri ohvrid ja see tähendab,
et nende kultuur on neid mõjutanud.
[ IV Osa: Tõus ]
Kui räägime ressursipõhisest majandusest,
siis tihti kerkivad esile mitmed argumendid...
[ Ah! ] (Peatudes)
[ Ah! Kuule! ]
[ Kuule, pea nüüd kinni!]
[ Ma tean, mis see on. See on marksism, sõbrake. ]
[ Stalin tappis 800 miljardit inimest selliste ideede pärast... ]
[ Mu isa suri GULAGis! ]
[ Kommunist! Fašist! ]
[ Sulle ei meeldi USA, lahku! ]
Hästi, rahuneme nüüd kõik maha...
[ Surm uuele maailmakorrale! ]
[ Surm uuele maailmakorrale! ]
Kuulajate irratsionaalsuse
kasvades sai šokeeritud ja segaduses
olev jutustaja ootamatult surmava südamerabanduse.
Ja näiliselt kommunistlikku propagandafilmi enam ei olnud.
[ Süsteemiviga ]
[ Tagavarakoopia käivitatud - Taastatud ]
Teate, ma olen sellest inimestele rääkinud
"mõttekodade" tüüpi situatsioonides
nagu näiteks Rooma klubi tüüpi ja nii edasi,
*** ütlevad: "Marksist!"
Mida? Marksist? Kust see tuli?
Neil on lihtsalt see ikoon, millest *** kinni hoiavad,
see on nende Püha Graal
ja see on nii lihtne.
Inimesed küsivad, kas ma olen sotsialist või kommunist või kapitalist.
Ma vastan, et pole keegi neist. Miks sa
arvad, et need on ainsad võimalused?
Kõigi nende poliitiliste ideede
rajajad on eeldanud, et meie
planeedil on lõputult ressursse.
Ükski neist poliitilistest filosoofiatest
isegi ei arutle selle üle, et millestki võiks puudus olla.
Ma usun, et kommunism, sotsialism, vabaturumajandus, fašism
on osa ühiskondlikust evolutsioonist.
Sa ei saa teha hiiglaslikku sammu
ühest kultuurist teise -
on olemas vaheetapid.
Enne mingeid "-isme" on elu alused
ja nagu ma just kirjeldasin,
on need lihtsalt tingimused, mida vajad
järgmise hingetõmbe tegemiseks,
ja need puudutavad nii õhku,
mida hingad, vett, mida kasutad, kindlustunnet, mis sul on,
haridust, millele on sul ligipääs - kõiki
asju, mida jagame, kasutame ja
ilma milleta ei saaks elu üheski kultuuris hakkama.
Seega peame naasma elu aluste juurde
ja selleks ei ole enam mingid "-ismid".
Selleks on "elu väärtuse ***üüs".
[ Täiesti vastuvõetamatu ]
See on ajalooline fakt,
et ükskõik mis ühiskonna
valdav vaimne kultuur peegeldab
valitseva grupi huve ühiskonnas.
Orje pidavas ühiskonnas
peegeldavad uskumused inimeste ja inimõiguste kohta
orjapidajate vajadusi.
Ühiskonnas, mis põhineb
mõnede inimeste võimul kontrollida ja kasu saada
miljonite teiste inimeste eludest ja tööst,
peegeldab valdav vaimne kultuur
valitseva grupi huve.
Kui kaugemale vaadata, siis ideed,
mis on läbivad nii psühholoogias,
sotsioloogias, ajaloos,
poliitilises ökonoomias kui ka politoloogias,
peegeldavad põhiliselt teatud eliidi huve.
Akadeemikud, kes kahtlevad nendes ideedes liiga palju,
heidetakse kõrvale või
tembeldatakse radikaalideks.
Väärtused, mis on kultuuris valdavad,
toetavad ja säilitavad seda,
mida kultuur heaks kiidab.
Ühiskonnas, kus edu ja
staatust määrab materiaalne rikkus,
mitte sotsiaalne panustamine,
on lihtne mõista, miks maailm on tänapäeval selline, nagu ta on.
Tegemist on väärtussüsteemi häirega,
mis on täiesti ebaloomulikuks muudetud.
Isiklik ja ühiskondlik heaolu
on muutunud teisejärguliseks selliste kahjulike
asjade kõrval nagu tehislik rikkus ja lõpmatu kasv.
See häire levib nagu viirus
igasse valitsusse,
meediasse, meelelahutusse ja isegi akadeemilisse maailma.
Ning struktuuri on sisse ehitatud
kaitsemehhanismid
kõige eest, mis võiks vahele segada.
Rahanduse-turu religiooni jüngrid,
valitseva korra isehakanud kaitsjad,
otsivad pidevalt viise, kuidas vältida kõiksugu ideid,
mis võivad nende uskumusi segada.
Kõige levinum neist on ülekantud duaalsus.
Kui sa pole vabariiklane, oled sa demokraat.
Kui sa pole kristlane, võid sa olla satanist
ja kui sulle tundub, et ühiskonda võib tublisti parandada,
näiteks mõelda, et - ma ei tea -
kõigi eest on võimalik hoolitseda?
Siis oled sa lihtsalt "utopist".
Kõige salakavalamad võivad väita, et
kui sa ei toeta "vabaturumajandust",
oled sa järelikult vabaduse enda vastu.
Mina usun vabadusse!
Iga kord, kui kuuled sõna "vabadus"
või "valitsuse sekkumine" öeldud ükskõik kus,
siis tähendab see lahti mõtestatult:
takistada seda, et eraisikust rahaomanikud saaksid
endale rahast võimalikult palju veel rohkem raha teha.
Kõik. Veel võivad *** öelda, et
"inimeste jaoks on rohkem kaupu vaja",
"see on vabadus diktatuuri vastu" ja nii edasi.
Iga kord kui *** seda kasutavad,
võib selle niimoodi lahti mõtestada
ja leida üks-ühele seose.
Seda võib mõnes mõttes kutsuda "süntaksiks".
Arusaamist ja väärtust valitsevaks süntaksiks.
Seega valitseb see väljaspool nende endi arusaamu, nii et ***
võivad öelda: "Ma ei mõelnud seda üldse nii!",
kuigi tegelikult *** mõtlesid küll.
Nagu siis, kui kasutada keelegrammatikat
ja järgida grammatikareegleid,
aru saamata, mis need reeglid tegelikult on.
Mistõttu meil on midagi, mida ma nimetan "valitseva väärtuse süntaksiks",
mis on selle kõige aluseks, nii et iga kord, kui kasutatakse sõnu
"valitsuse sekkumine", "vabaduse puudumine","vabadus",
"progress" või "areng",
võib need lahti mõtestada selleks, mida need tegelikult tähendavad.
Muidugi, kui te kuulete sõna "vabadus",
siis kipub see olema samas lauses
millegagi, mida nimetatakse "demokraatiaks".
See on hämmastav, kuidas inimesed näivad uskuvat,
et neil on tõepoolest reaalset mõju sellele,
mida nende valitsus teeb,
unustades, et juba meie süsteemi
olemuses on kõike müügiks pakkuda.
Ainuke hääl, mis loeb, on rahahääl,
ja ei loe see, kui palju ükski aktivist
eetika ja vastutuse nimel häält tõstab.
Turumajanduses on iga poliitik, iga seadusandlus
ja seega, iga valitsus, müügiks.
Alates 2007. aastast on kulutatud 20 triljonit dollarit
pankade väljaostmisele,
raha, mis oleks võinud muuta, ütleme,
globaalse energia infrastruktuuri täielikult
taastuvate energiaallikate põhiseks,
selle asemel, et minna institutsioonidele,
mis ei tee mitte kui midagi, et ühiskonda aidata,
institutsioonid, mille võiks juba homme
tagasilööke kartmata likvideerida...
Jätkuvalt mõjutatakse inimesi pimesi uskuma,
et poliitikud seisavad üldsuse heaolu eest.
Tegelikkuses on poliitika äri, mis pole mitte millegi
poolest erinev teistest turumajanduses esinevatest äridest,
ning ennekõike muretsevad poliitikud omaenda erahuvi pärast.
Tõesti, ausalt, sügaval sisimas ma ei usu poliitilisse tegevusse.
Arvan, et süsteem tõmbub kokku ja laieneb, nii nagu talle meeldib.
Ta kohaneb nende muutustega.
Pean ka kodanikuõiguste liikumist kohanemiseks
nende poolt, kes seda riiki omavad.
Usun, et *** teavad, kus on nende omahuvi,
*** teavad, et teatud kogus vabadust võib olla hea
- vabaduse illusioon - anna inimestele üks valimispäev aastas,
nii et neile jääks mõttetu valiku illusioon.
Mõttetu valik, mida teeme nagu orjad ja ütleme: "Ma ju hääletasin".
Väitluse piirid on siin riigis paika pandud enne,
kui väitlus isegi algab, ning kõik
teised tõrjutakse kõrvale ja näidatakse,
nagu oleksid *** kommunistid või ebalojaalsed inimesed -
"äärmuslased" - see sõna sobib...
Nüüd on see "vandenõu". Nemad tegid selle.
Midagi sellist, mida ei tohi hetkekski mõelda, on see,
et mõjuvõimsad inimesed saavad kokku ja koostavad plaane!
Seda ei juhtu! Sa oled "äärmuslane"! Oled "vandenõu fanaatik"!
Ja kõikidest selle süsteemi kaitsemehhanismidest
kerkivad kaks mehhanismi korduvalt esile.
Esimene idee seisneb selles, et praegune süsteem on
materiaalse arengu "põhjustajaks" meie planeedil.
Tegelikult mitte.
Põhimõtteliselt on kaks algpõhjust, mis
on pannud aluse n-ö "rikkusele" ja
rahvaarvu kasvule, mida täna näeme.
Esiteks: tootva tehnoloogia eksponentsiaalne areng
ehk teaduslik leidlikkus.
Teiseks: suure koguse energia avastamine, mis põhineb süsivesinikel,
mis on praegusel hetkel kogu sotsiaalmajandusliku süsteemi aluseks.
Vabaturumajandus, kapitalistlik,
rahanduslik turumajandus - kuidasiganes seda kutsuda -
ei ole teinud muud, kui elanud nende kahe saavutuse arvel
koos moonutatud motiveerimissüsteemi ja juhusliku ning
jämedalt ebavõrdse tulude rakendamise ja jaotamise meetodiga.
Teine kaitsemehhanism on vaenulik ühiskonna meelestatus,
mida propaganda on juba aastaid tootnud,
mis näitab ükskõik millist teist ühiskondlikku süsteemi
teekonnana diktatuuri suunas.
Koos sellega mainitakse nimesid nagu Stalin, Mao, Hitler...
ja hukkunute arvu, mille *** põhjustasid.
Ükskõik kui despootlikud need mehed ka polnud
koos oma ühiskondliku lähenemisega, mida *** levitasid...
Kui juttu on surmamängudest,
kui juttu on süstemaatilisest ja igapäevasest
inimeste massimõrvamisest, siis
sellele, mis tänapäeval toimub, ei ole ajaloos midagi võrdväärset.
Näljahädasid ei ole vähemalt viimase sajandi jooksul
põhjustanud toidupuudus.
Neid on põhjustanud suhteline vaesus.
Majanduslikud ressursid jaotati nii ebavõrdselt,
et vaestel ei olnud lihtsalt piisavalt raha
toidu ostmiseks, mis oleks saadaval
olnud, kui *** oleksid selle eest maksta suutnud.
See on näide struktuursest vägivallast.
Veel üks näide: Aafrikas ja teistes piirkondades
- ma keskendun peamiselt Aafrikale -
surevad kümned miljonid inimesed AIDSi.
Miks *** surevad?
Mitte seepärast, et me ei oska AIDSi ravida.
Rikastes riikides saavad miljonid inimesed
hämmastavalt hästi hakkama, sest neil on
ravimid AIDSi ravimiseks.
Aafrikas AIDSi kätte surevad inimesed
ei sure HI-viiruse tõttu,
*** surevad, sest neil ei ole raha,
et osta ravimeid, mis neid elus hoiaksid.
Gandhi nägi seda ja ütles:
"Surmavaim vägivallavorm on vaesus."
See on täiesti õige.
Vaesus tapab rohkem inimesi kui kõik sõjad, mis on olnud,
rohkem kui kõik mõrvarid, kes on elanud,
rohkem kui kõik enesetapud, mis on olnud...
Struktuurne vägivald mitte ainult ei tapa rohkem inimesi,
kui kõik käitumisvägivald kokku panna,
vaid struktuurne vägivald on ka
käitumisvägivalla peamine põhjustaja.
[ Tipust möödas ]
Nafta on inimtsivilisatsiooni
alustala ja kogu aeg kasutuses olnud.
Igas kaloris toidus, mida mina ja sina arenenud maailmas sööme,
on kümme kalorit süsivesinike energiat - nafta ja maagaasi näol.
Väetised on tehtud maagaasist.
Taimekaitsevahendid on tehtud naftast.
Naftal töötavate masinatega küntakse, külvatakse, kastetakse,
koristatakse saaki, transporditakse ja pakitakse. Toit pakitakse
plastikusse - kõik see on nafta. Kõik plastik on nafta.
Igas autorehvis on 26,5 liitrit naftat.
Nafta on igalpool, see on üldlevinud. Ainult tänu
naftale on sellel planeedil 7 miljardit või
peaaegu 7 miljardit inimest.
Selle odava ja käepärase energiaallika
kasutuselevõtt, mis, muide,
võrdub miljardite orjade ööpäevase tööga,
muutis maailma viimase sajandi jooksul sedavõrd radikaalselt
ja rahvaarv on kasvanud kümme korda.
Praeguse elustiili juures suudavad naftavarud
aastaks 2050 pidada üleval
vähemat kui poolt tänapäeva rahvastikust.
Seega on elustiili muutuste maht hiiglaslik.
Praegu kulub iga naftabarreli leidmiseks kuus barrelit naftat.
Viis aastat tagasi oli see näitaja
4 iga leitava barreli kohta.
Aasta pärast hakkab see olema
8 iga leitava barreli kohta.
Mis mind häirib, on see, et
üle maailma ei tee valitsused ja tööstusjuhid küllalt
tõsiseid jõupingutusi millegi muutmiseks.
Me küll enam-vähem üritame kasutada rohkem tuuleenergiat ja võib-olla
teha midagi tõusu ja mõõnaga...
Me oleme üritanud muuta oma autod veidike efektiivsemateks, kuid midagi
tõeliselt revolutsioonilist pole tulemas
- need on kõik üsna tühised sammud -
ja minu arvates on see päris hirmutav.
Valitsused, keda tõukavad tagant majandusteadlased,
kes ei huvitu sellest, millest me räägime,
püüavad ergutada tarbimiskultust, et taastada varasem heaolu
lootuses, et neil õnnestub taastada minevik.
*** trükivad aina rohkem raha, millel pole mingisugustki katet.
Kui majandus paraneb ja taastub
ja see kuulus majanduskasv naaseb,
siis on see ainult lühiajaline, sest
natukese aja pärast, mida võiks arvestada kuudes mitte aastates,
tuleb pakkumisel jälle piir ette.
Tuleb järjekordne hinnašokk
ja sügavam langus. Ma arvan,
et me läheme nõiaringi.
Nii suureneb majanduskasv - hinnatõus -
ja kõik jääb seisma. Praegu oleme seal.
Seejärel hakkab see uuesti üles minema,
aga praegu oleme olukorras, kus ei suudeta enam odavat energiat toota.
Oleme tipus - nafta tootmine langeb.
Maapõuest ei saa naftat kuidagi rohkem ega kiiremini kätte,
mis tähendab, et asjad seiskuvad ja nafta hind langeb,
mida see 2009. a. alguses ka tegi, aga niipea kui tuleb "taastumine",
hakkab nafta hind jälle tõusma.
Viimasel ajal kõigub barreli hind 80$ juures
ja isegi selle hinnaga on
finants- ja majanduskrahhi tingimustes
inimestel raske seda endale lubada.
Maailma naftatootmine on praegu umbes 86 miljonit barrelit päevas.
Kümne aasta jooksul tuleb
umbes 14 miljonit barrelit päevas asendada millegi muuga.
Praegu ei ole midagi, mis suudaks
isegi 1% sellest nõudlusest katta.
Kui me ei tee midagi väga kiiresti,
siis tekib suur energia puudujääk.
Ma arvan, et suur viga oli see, et umbes kümme aastat tagasi
ei tunnistatud suurte jõupingutuste vajadust,
et arendada neid
jätkusuutlikke energialiike.
Ma arvan, et meie lapselapsed vaatavad sellele tagasi
täieliku hämmastusega: "Te teadsite,
et teil on tegemist piiratud maavaraga...
Kuidas te võisite ehitada oma majanduse
millelegi, mis ühel hetkel kaob?"
Esimest korda inimajaloos
on meie liik silmitsi põhiressursi otsalõppemisega,
millest sõltub süsteemi ellujäämine.
Kogu asja puänt on selles,
et isegi kui naftat napib,
levitab majandussüsteem ikka pimesi
oma vähkkasvajalikku kasvumudelit...
et inimesed saaksid minna ja osta rohkem
naftal töötavaid autosid, et suurendada SKT-d ja luua töökohti, muutes seeläbi allakäiku hullemaks.
Kas on lahendusi, mis asendaksid
seda süsivesinike majanduse struktuuri?
Muidugi,
aga sammud, mida on nendeks muutusteks vaja astuda,
ei kajastu turumajanduse nõuetes,
sest uusi lahendusi saab
rakendada ainult kasumimehhanismi kaudu.
Inimesed ei investeeri taastuvenergiasse,
sest selle pealt ei teeni raha ei pikas ega lühikeses perspektiivis.
Nende rakendamine nõuab pühendumust,
mis on võimalik vaid suurte rahaliste kaotustega.
Seega puudub rahaline ajend ja
selles süsteemis on nii, et kui puudub rahaline ajend, siis asju ei tehta.
Pealegi on naftatipp
vaid üks paljudest ilmnevatest tagajärgedest,
mis kihutavad keskkonda ja ühiskonda kiiresti kuristiku poole.
Lisaks on vähenemas magevesi
- ühtlasi meie olemasolu eeldus -
millest on praeguste andmete järgi
puudu 2,8 miljardil inimesel
ja aastaks 2030 jõuab see 4 miljardini.
Toidutootmine:
Põllumaid, kust tuleb 99,7% tänapäeva inimtoidust,
hävitatakse kuni 40 korda kiiremini,
kui need taastuda jõuavad,
ning viimase 40 aasta jooksul on
30% haritavast maast muutunud viljatuks.
Rääkimata sellest, et süsivesinikud on tänapäeva
põllumajanduse selgroog ning selle vähenedes
vähenevad ka toiduvarud.
Üldiselt ressursside osas
on meie praeguse tarbimisrütmi juures vaja
aastaks 2030 kahte planeeti, et samamoodi jätkata.
Rääkimata elu toetava
elurikkuse pidevast hävitamisest,
mis tekitab väljasuremise puhanguid
ja keskkonna ebastabiilsust üle maailma.
Lisaks nendele probleemidele
on meil peaaegu eksponentsiaalne rahvastiku kasv,
mille puhul võib aastaks 2030 sellel planeedil olla
üle 8 miljardi inimese.
Sellise nõudluse juures peaks juba ainuüksi
energiatootmine aastaks 2030 suurenema 44%.
Ja jällegi, kuna raha on ainuke asi, mis asjad liikuma paneb,
siis kas me eeldame, et maailmas leidub
mõni riik, kes suudab endale lubada
selliseid hiiglaslikke muutusi, mida vajavad
põllumajandus, vee töötlemine, energiatootmine ja muu sarnane?
Kui kogu maailma
hakkab globaalne võlapüramiidskeem vaikselt välja lülitama...
Rääkimata sellest, et
tehnoloogilise tööpuuduse
tõttu muutub praegune
tööpuudus tavaliseks.
Need töökohad ei tule enam tagasi.
Ning lõpuks, laiem ühiskondlik väljavaade.
Vaesus suurenes meie planeedil ajavahemikul 1970-2010
selle süsteemi tõttu kahekordselt...
Ning arvestades meie praegust olukorda,
kas te tõesti arvate, et me näeme
midagi vähemat kui veel rohkem
kahekordistumisi, rohkem kannatust ja massilisi näljahädasid?
[ Algus ]
Mingit taastumist ei tule.
See pole mingi pikk depressioon,
millest me ühel päeval välja tuleme.
Ma arvan, et järgmine etapp, mida me peale
järgmist majanduskrahhi näeme, on ulatuslikud rahutused.
Siis, kui lõpetatakse töötu abirahade maksmine,
sest riikidel pole enam raha.
Ning kui asjad lähevad nii hulluks, et inimesed kaotavad usalduse
oma valitud juhtidesse, siis nõuavad *** muutust,
kui me just üksteist selle käigus ära ei tapa
või keskkonda ei hävita.
Ma kardan, et me võime jõuda olukorda, kust pole enam tagasiteed...
Ja see häirib mind hingepõhjani.
Me teeme kõik, mis võimalik, et seda olukorda vältida.
On selge, et me oleme suure ülemineku äärel inimeste elus...
See, millega praegu silmitsi oleme, on põhimõtteline muutus
elus, mida me viimasel sajandil oleme tundnud.
Majanduse ja planeedi ressurside vahel
peab olema seos,
ressurssideks on muidugi kõik loomad ja taimed,
ookeanide ja kõige muu heaolu.
See on rahapõhine mõtteraamistik,
mis ei tagane enne, kui pole tapnud viimastki inimest.
"Siserühm" teeb kõik, mis ta suudab, et võimul püsida,
ja seda peab meeles pidama.
*** kasutavad armeed ja mereväge ja valesid
või ükskõik, mis vaja, et võimu säilitada.
*** ei mõtlegi alla anda,
sest *** ei tea ühtegi teist süsteemi, mis nendesuguseid alal hoiaks.
[ Otseülekanne New Yorgist ]
[ Ülemaailmsed protestid peatavad maailma majanduse ]
[ London - otseülekanne ]
[ Hiina - otseülekanne ]
[ Lõuna-Aafrika - otseülekanne ]
[ Hispaania - otseülekanne ]
[ Venemaa - otseülekanne ]
[ Kanada - otseülekanne ]
[ Saudi-Araabia - otseülekanne ]
[ Läänemaailma kuritegevus kasvab hüppeliselt ]
[ ÜRO kuulutab välja ülemaailmse eriolukorra ]
[ Ülemaailmne töötus on jõudnud 65%-ni ]
[ Jätkuvalt kardetakse maailmasõja puhkemist ]
[ Võlakrahh põhjustab toidunappust ]
[ Võtke see tagasi ]
[ Kuigi puuduvad teated vägivalla kohta,
jätkuvad enneolematud meeleavaldused...
Üle kogu maailma võetakse pangaarvetelt süstemaatiliselt
triljonite dollarite väärtuses raha välja
ning paistab,
et seda visatakse nüüd maha
maailma keskpankade ette. ]
[ SEE ON SINU MAAILM ]
[ SEE ON MEIE MAAILM ]
[ REVOLUTSIOON ON ALANUD ]
[ WWW.THEZEITGEISTMOVEMENT.COM ]