Tip:
Highlight text to annotate it
X
Tere Sandra! Aitäh minuga ühinemise eest.
Minu esimene küsimus puudutab Sinu tausta.
Kuidas Sa oled teatriga seotud ning kuidas leidsid tee DRAAMA festivalile?
Tere, ma olen Sandra Küpper
ja ma olen aastaid töötanud dramaturgina “Thalia” teatris Hamburgis, Saksamaal.
Me teeme seal tavalisi lavastusi nagu igas linnas tehakse
ning ma korraldan seal hooajas ühel korral ka festivali.
Mind kutsuti DRAAMAle võib-olla sellepärast, et mul on sidemeid Tiit Ojasooga,
kes eelmisel aastal töötas meie juures Hamburgis ja
üle-eelmisel aastal kutsusime ta meie festivalile,
seega võib-olla sellepärast kutsuti mind DRAAMA festivalile.
Kas enne DRAAMA festivali oli Sul mingi ettekujutlus eesti teatrist või on see Sinu esimene pilk eesti teatrile?
Ma olen siin (Eestis-toim) kaks korda käinud
ja näinud Tiit Ojasoo töid ning ma olen külastanud ka Von Krahli teatrit,
kui seal esietendus Kristian Smedsi “12 Karamazovit”,
aga rohkemat ma näinud pole.
Mis olid Sul ootused enne festivalile tulekut? Millist teatrit Sa otsisid ja kas need ootused said täidetud?
Ma olin uudishimulik, et milline on Eesti teatriväli,
sest ma tean, et Teater NO99 on väga eriline,
väga kaasaegne ja poliitline teater, kes suhtleb palju publikuga
ning räägib neile lugu tänapäevast.
Ja seetõttu olingi uudishimulik, et kas selline teatritegemise viis on Eestile tüüpiline
või milline on Eesti teatrimaastik.
Sest tavaliselt võib erinevate maade kohta öelda,
et see on nagu inglise teater, see on nagu prantsuse teater
ja ma tahtsin teada, et kas on olemas midagi sellist,
mille kohta võib öelda eesti teater.
Lähtudes nendest etendustest, mida Sa seni näinud oled,
mis on Sinu arvamus, milline on eesti teater?
Kuidas Sa seda kirjeldaksid?
Jah, ma olen veidi häiritud mõnes mõttes,
sest mulle tuletatakse meelde midagi,
mis toimus Saksamaal mõni aasta tagasi,
kui veel ei olnud seda õiget teadmist, kuidas teatrit teha.
Praegu on mul tunne, et ma ei saa aru,
miks Eesti teeb teatrit, sest ma ei tea,
miks näitlejad lähevad lavale,
miks lavastaja lavastab,
miks näitlejad mängivad,
aga minu küsimus on, et mida *** mulle sellega öelda tahavad.
Ma ei räägi praegu Teater NO99, sest neil on olemas põhjus,
miks *** midagi teevad, aga kõik ülejäänu on...
Jah, ma ei oska seda kirjeldada, aga mõnikord on tunne,
et ma vaatan tudengite lavastusi.
Kui ma lähen Saksa tudengikooli,
siis seal ütlen noorele lavastajale,
et sul peab olema oskuseid, et midagi teha
või lihtsalt küsi endalt, miks Sa seda teed
ja mida Sa tahad sellega publikule öelda
ja proovi uuesti stseeni ja alles siis hakkab midagi selles toimuma.
Praegu on mul tunne, et olen nagu kahe osa vahepeal,
on näha, et siin on traditsioonilise teatri tausta,
aga see pole veel välja arenenud.
Mis on Sinu arvates peamised teemad,
millega Eesti teater tegeleb?
Kas Sulle tuleb midagi pähe kohe?
Mul on tunne, et *** ei tee seda, mida me Saksamaal palju teeme, näiteks klassikalist teatrit, aga ma ei tea, kas see on põhjustatud selle aasta valikust.
Näiteks klassikaline tekst.
Ma nägin Lorcas (Lillede keel- toim)ja ka “Iphigeneias”, aga ma ei näinud klassikalist teksti.
Võib-olla ma peaks seda eesti näitekirjanikele ütlema,
aga võib-olla on *** loovad rohkem kaasaegseid näitetekste või isegi projekte, kus lavastaja loob teksti iseendast.
Kuidas Sulle tundub, kas see teater, mida Sa siin näinud oled,
on rohkem koha-spetsiifiline või on teemad universaalsed,
mida saab eksportida ka väljaspoole Eestit?
Ei, mulle ei tundu, et see on mingi kohalike võimalustega tegelemine,
mulle tundub rohkem, et *** teevad seda,
sest neile meeldib teatrit teha ja see on midagi,
mida iga riik ei tee hetkel.
Iga riik ei tee teatrit sellepärast, et neile see meeldib,
kuna see on naljakas või kuna see on alati nii olnud.
Ma ei mõtle seda nii karmilt, aga seda annab võrrelda teiste riikidega.
Kui see (eesti lavastus-toim) näiteks Saksamaale viia,
siis iga inimene publikust küsiks: “Miks ma seda nägema pean?”
Muidugi oleks publikus ka vanu inimesi,
kes on lihtsalt õnnelikud, et näevad teatrit,
aga publikus oleks ka noori ja nooremaid, 40-aastaseid inimesi,
kes küsiksid “Miks? Mida see minu jaoks tähendab?”
Mida Sa arvad tänavuse festivali programmist?
Kas Sulle tundub, et festivali teema “Fookus: Näitleja” on õigustatud?
Ning kas teatris on üldse kunagi hetke, kui näitleja ei ole fookuses?
Jah, loomulikult mõnes mõttes on näitleja mingis mõttes koguaeg fookuses.
Teisest küljest võib tegemist olla ansamblimänguga,
kus näitlejad on omavahel tihedalt seotud ja mitte ainult füüsiliselt lähedal, vaid seotud teksti kaudu nagu 'Iphigenéias”.
Kui ma nägin Tiit Ojasoo work-in-progressi, siis seal olid näitlejad tõeliselt fookuses,
samuti Von Krahli etenduses ja “Nisa” monoloogis oli näitleja fookuses
Mis oli Sinu lemmik festivali hetk? Mis on kõige meeldejäävam hetk?
Kõige meeldejäävaim hetk oli tegelikult “Nisa”,
sest mulle väga meeldisid need
(ja me ei tea, kas see on väljaamõeldis või mitte)
autobiograafilised hetked, kui ta näiteks alguses ütles,
et see etendus on pühendatud mu emale ja siis ta hakkas rääkima lugu,
milles ta ise nii sees oli.
Ja ta tõesti tahtis selle looga midagi öelda.
Veel mulle väga meeldisid ka improvisatsioonihetked
work-in-progressis, kui oli näha,
et need noored näitlejatudengid on väga head ning *** on hea haridusega ning hea füüsisega.
See näiteks pole väga tüüpiline saksa teatritudengitele.
*** pole füüsiliselt nii tugevad,
seega mul oli hea näha neid tudengeid,
püüdes arendada stseeni ja üksteisega hakkama saada.
Kuidas Sa kirjeldaksid eesti ja saksa teatri vahet?
Üks erinevus, nagu ma ka enne ütlesin,
on see, et neil on teine haridus,
mida on näha Kristjan Smedsi “12 Karamazovis”
ja Tiit Ojasoo tudengitest.
Neil on hea füüsiline ettevalmistus.
Saksamaal on rohkem intellektuaalne teater,
*** teevad küll akrobaatilisi trikke laval, aga nagu näitlejad ikka,
*** püüavad ka laval mõelda ja ***üüsida hetki,
eluhetki ja kirjandust.
Saksamaal püüavad nii vanad kui noored lavastajad tuua kirjandust uuel moel lavale ja
tuua kirjandust uuel moel lavale ja seda rohkem mängida ja publikuga hetki jagada, kui et sellest ainult teatrit teha.
Me oleme oma vestlusega lõppu jõudnud,
aga on Sul veel midagi, mida sooviksid jagada,
mingeid mõtteid, mida festival on Sinus tekitanud?
Ma ikka mõtlen veel eesti teatri tuleviku üle
ja muidugi selle valiku üle, mida ma nägin,
sest ma ei tea, et kas see on ainult tänavuse kuraatori valik
või on see midagi enamat, sest mulle tundub,
et nii see on, et see ongi eesti teater ja
võib-olla te praegu arendate eesti teatrit
ja oleks väga huvitav näha paari aasta pärast,
et kuhu te siis olete selle välja arendanud.
Suur tänu Sulle ja ma loodan Sinuga kohtuda ka DRAAMA 2013 festivalil.
Aitäh.