Tip:
Highlight text to annotate it
X
TEEKOND PÄIKESESÜSTEEMI ÄÄRELE
Päike on täht, nagu miljardid samasugused, mis on öötaevas nähtavad.
See on uskumatult suur.
Maa mahuks selle sisse tuhandeid kordi ning ruumi jääks veel küllaga üle.
Kuigi see koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist, universumi kergeimatest elementidest,
hõlmab see endas üle 99% kogu päikesesüsteemi massist
Termotuumasünteesiga muudab Päike igas sekundis heeliumiks üle 4 miljoni tonni vesinikku
Selle käigus vabaneb rohkem energiat, kui inimkond on oma olemasolu jooksul tootnud.
Maal näeme seda energiat valgusena
ning tunneme soojusena.
Planeetidest sisemine asub Päikesest kõigest kiviviske kaugusel.
Merkuur on väike põlenud ahermaa Päikesest vaid 50 miljoni kilomeetri kaugusel.
Selle lähedus Päikesele välistab igasuguse meile tuntud elu.
Oma suuruse kohta on Merkuuril aga tugev gravitatsiooniväli, 0,38 geed.
Selle raske metalliline tuum moodustab planeedi ruumalast pea 40%.
Merkuur meenutab kunagi palju suurema planeedi tuuma.
Selle kohta, kuhu ülejäänu kadus, on erinevaid teooriaid.
Merkuur pöörleb oma teljel väga aeglaselt.
Üks Merkuuri päev kestab kaks kohalikku aastat.
Nii aeglane pöörlemine ja soojustjuhtiva atmosfääri puudumine
põhjustavad päeva- ja ööpoolkera vahel suure temperatuurierinevuse.
Päevapoole kõrgeim temperatuur võib olla kuni 420 kraadi.
Samal ajal on ööpoolel -160 kraadi.
Meie järgmine sihtkoht on Veenus,
mis hetkel asub teisel pool Päikest.
Kaugelt vaadates paistab Veenus ilus.
See on Maalt vaadatuna päiksesesüsteemi heledaim planeet,
ümbritsetud helekollaste pilvedega.
Maal tuntakse seda Hommiku- ja Õhtutähena
ning kaua arvati, et planeedil on imeline troopiline paradiis.
20. sajandil selgus aga, et Veenus on tegelikult üks päikesesüsteemi eluvaenulikematest paikadest.
Need heledad pilved koosnevad väävelhappest
ning atmosfääris domineerib süsihappegaas.
Õhurõhk planeedi pinnal on üle 90 korra kõrgem, kui Maal
ning maksimaalne temperatuur on kuni 460 kraadi.
Veenus on globaalse soojenemise ülim näide.
Nii karmid tingimused ei takista aga futuristidel Veenuse koloniseerimisest unistamast.
Meie praeguse tehnoloogiataseme juures ei saa püsivaid kolooniaid planeedi pinnal luua.
Kuid võib-olla on võimalik hõljuvate linnade ehitamine Veenuse atmosfääri,
kus temperatuur ja rõhk ei ole nii äärmuslikud.
Peale edukaid Apollo missioone Kuule, planeeriti ka möödalendu Veenusest.
Lend oleks olnud peaaegu aastapikkune.
Arvestades, et Kuu-lennud olid keskmiselt 10-päevased,
oleks tegu olnud inimkonna ajaloo ambitsioonikaima kosmoselennuga.
Nüüd suundume kaunile sinisele planeedile.
Meie koduplaneedile, Maale.
Möödudes kaljusest ja tühjast Kuust,
150 miljoni kilomeetri kaugusel Päikesest
on Maa praegu ainuke teadaolev planeet, kus leidub elu.
Omasuguste kaljuste planeetide hulgas suurim,
tiirleb Maa ümber Päikese täpselt õigel kaugusel, et säilitada vesi vedelas olekus
ning seega võimaldada elul õitseda.
Tegelikult on vesi Maal domineeriv.
Ookeanid katavad üle poole Maa pinnast.
üle kolme ja poole miljardi aasta on möödunud esimeste elusorganismide tekkest Maa ürgmeredes.
Meie kauged esivanemad tekkisid alles kahe miljoni aasta eest
ning tänapäevased inimesed on eksisteerinud vaevalt 200 000 aastat.
Hoolimata meie lühikesest siinviibimisest,
näeme me 1500 kilomeetri kõrgusel Põhja-Ameerika kohal lennates
et meie tsivilisatsiooni jalajäljed on selgelt nähtavad.
Linnatulede ja tänavavalgustuse sätendav ämblikuvõrk näitab meie planeedi tihedalt asustatud piirkondi.
Kuid me peame sellelt imeliselt planeedilt lahkuma
ning nägema, milliseid imesid veel päikesesüsteemis leidub ja avastada saab.
Marss, niinimetatud Punane Planeet.
Üle kõige on see tühi maailm köitnud ulmekirjanikke, filmitegijaid
ning ka paljusid tavalisi inimesi.
Deimos, Marsi väiksem kuu on kõigest väike kaljurahn,
natuke üle kümne kilomeetri suur.
Planeetidevahelistele sondidele ja võimsatele teleskoopidele eelnenud sajanditel
vaatasid inimesed Marssi ning nägid saari, mandreid, meresid,
linnu, metsi, niisutuskanaleid ning kõike, mida nende kujutlusvõime välja suutis mõelda.
Tänane Marss on külm ja tolmune raudoksiidi kõrb,
mida katab õhuke süsihappegaasist atmosfäär.
Planeet on ammu kaotanud oma magnetvälja
ning kui sel kunagi oli paksem atmosfäär,
on päikesetuul selle ammu minema kandnud.
Phobos, nagu Deimoski, pole tõenäoliselt muud kui Marsi gravitatsioonivälja lõksu jäänud asteroid.
Jäljed sellest, et Marss on kunagi olnud aktiivsem, on selle pinnal selgelt näha.
Olympos Mons on päikesesüsteemi suurim mägi,
üle 27 kilomeetri kõrge ja 500 kilomeetri laiune.
Teised kolm vulkaani on väiksed ainult Olymos Monsiga võrreldes.
Need on ikkagi palju suuremad, kui ükski mägi või vulkaan Maal.
Mäed ei ole ainsad Marsi suurtest vaatamisväärsustest.
See on Valles Marineris,
päikesesüsteemi suurim kanjon.
See on 4000 kilomeetri pikkune, peaaegu veerand planeedi ümbermõõdust
ning Maal ulatuks see tervenisti üle Euroopa.
Üle viie kilomeetri sügavusel kanjonipõhjal on märke, et seal on voolanud vesi
miljonite aastate eest.
See oli viimane sisemistest planeetidest.
Jupiter, gaasihiiglastest lähim asub Päikesest kolm korda kaugemal kui Marss.
Nende vahel laiub asteroidide vöönd,
kosmiline rusuväli planeedist, mis jäi moodustumata.