Tip:
Highlight text to annotate it
X
»NEIL SMITH: Mäletan varasemast ajast, kui tekstipõhine
meie arutelu oli.
Ja rääkides praeguste õpilastega, näib,
et ehkki tekstile keskendumine on senini Teie põhitegevus,
on siiski
Teie õpetamises toimunud areng
ja omamoodi muutused.
Mastaap on suurem, loengud ei toimu enam tillukese seminarilaua ümber
väikese rühmaga. Nüüd on rohkem inimesi. Loengutest osavõtjad on enam-vähem samad:
akadeemikud, tudengid, teaduskonnad, aktivistid.
Kuid samas on mul tunne, et teie lähenemine
"Kapitalile" on mõnevõrra muutunud. Palun püüdke seda
veidi täpsustada. »DAVID HARVEY: Üks suurepärane aspekt selle asja pidevuses on…
järele mõeldes tundub
üha ja sama raamatu 40 aasta vältel õpetamine uskumatult igava tegevusena.
Enamik inimesi, kes õpetaks sama kursust 40 aastat järjest,
läheksid hulluks
asja kestel. Kuid
iga kord uuesti lugedes leian sealt mingi uue vaatenurga.
Vaatenurga, mida ma enne tekstis ei märganud, kuid mis järsku kerkib esile
ja tundub väga tähtsana.
Veel juhtub see, et asjaolud muutuvad,
inimeste huvid muutuvad,
muutub intellektuaalne taust, millega
"Kapitalile" lähenetakse.
Võtta see tekst
ja asetada ta
muutlikesse ajaloolistesse ja geograafilistesse oludesse - see on
äärmiselt huvitav tegevus, mis mind on alati erutanud.
Teine asi, mis juhtub, on,
et näen "Kapitalis" midagi, mida ma enne ei märganud. Osaliselt
sellepärast, et läbin seda kursust paljude erinevate inimestega, kel on oma vaatenurgad,
mistõttu näen asju nende vaatepunktist, asju, mida ma enne ei näinud.
Aga osaliselt ka selle tõttu, et mu enda intellektuaalsed huvid on kasvanud ja muutunud,
ja sellepärast
ma mõnes mõttes
muudan "Kapitali" üle mõtlemise ja selle õpetamise viisi, lähtuvalt
olukorrast, milles praegu kirjutan.
[Muusika]
Tahaksin teada, kui palju teist
kahte esimest peatükki lugesid?
Kui palju EI lugenud?
Ärge enam nii käituge.
Eelmisel korral ütlesin,
et vaadates
mingit konkreetset lõiku,
tuleks selgeks teha selle põhiidee, sest nõnda saate kaardistada
tekstis toimuvat.
Eelmisel korral tegelesime
esimese peatüki
algusosaga,
ja näitasin, kuidas seda liigendada lihtsaks
struktuuriks,
mis on järgmine:
Marx alustab kaubast,
see on tema alus
kapitalistliku tootmisviisi uurimiseks.
Marx näitab kohe
et kaubal on kahetine iseloom: sel on tarbimisväärtus
ja vahetusväärtus.
Vahetusväärtuste puhul on mõistatuslik see, et nende tohutu mitmekesisus
muutub mingil moel
ühilduvaks, võrreldavaks.
Edasi
arutleb Marx, et vahetusväärtuse mingi varjatud omadus
seletab vahetusväärtuse võrreldatavust..
See varjatud omadus on väärtus,
mida ta defineerib kui
ühiskondlikult vajalikku tööaega.
Et olla ühiskondlikult vajalik,
peab millegi tootmiseks kuluv töö olema kellegi jaoks tarbimisväärtuseks.
Marx naaseb nii
tarbimisväärtuse juurde ja näitab väärtust
kui tarbimisväärtuse ja vahetusväärtuse ühinemist ühiskondlikult vajalikus tööajas.
Milline struktuur on aga 1. peatüki
kahel järgneval osal?
Struktuur on umbes selline:
Marx keskendub
tööajale.
Ta on juba
teinud eristuse
reaalselt kulutatavate eri sorti tööaegade
ja abstraktse töö vahel.
Siin aga võtab Marx mõiste, mida
ta alguses vaid möödaminnes mainis,
poolitab selle ja ütleb: ühiskondlikult vajalikul tööajal
on kaks aspekti:
konkreetne töö
ja abstraktne töö.
Seejärel räägib ta nende kahe külje erinevusest.
Kuid lõppeks on ju vaid üks tööprotsess; ei ole nii, et üks tööprotsess on konkreetne
ja teine abstraktne.
Ei - on üks tööprotsess, millel on kahetine iseloom,
see on samaaegselt nii konkreetne kui ka abstraktne.
Küsimus on: kuidas leida
toodetud kaupades olev abstraktne väärtus?
Sellele küsimusele saab leida vastuse ainult siis,
kui abstraktne ja konkreetne töö vahetuse momendil kohtuvad.
Nüüd vaatleme vahetust ja seda, kuidas vahetus loob viisi
väärtuse väljendamiseks,
selle esindamiseks, sest nagu öeldud, on väärtus ühiskondlik suhe
ja seega mittemateriaalne.
Vahetusest tuleneb
taas kaks poolust:
relatiivsed ja ekvivalentsed väärtusvormid.
Ja need väärtuse relatiivsed ja ekvivalentvormid sulanduvad lõpuks -
1. peatüki pikas kolmandas osas -
sulanduvad ideesse,
kuidas väärtus väljendub.
See väljendub nimelt
rahakauba vormis.
Minnes edasi peatüki järgmisesse osasse, näeme, et rahakaup varjab endas midagi.
See varjab ühiskondlikke suhteid.
Seega järgmine osa
selgitab,
et esemete vahel on ühiskondlikud suhted ja
inimeste vahel materiaalsed suhted.
Siin võite märgata avaldumas
teatud seaduspära argumendis.
Toimub argumendi viimistlemine,
argumendi arendamine.
Ja kui vaadata "Kapitali" argumentatsiooni
loogilist struktuuri, on näha pidev sedasorti arendamine.
Hegelliku loogika tuntud mõtteviis on:
tees-antitees-süntees.
Aga need pole sünteetilised punktid,
need punktid võtavad omaks mingi pinge,
vastuolu,
mida tuleb
arendada ja vaadelda.
Selles esimeses osas
on argumendiks erisus abstraktse ja konkreetse töö vahel, kuid siin
argument areneb
ja sellest omakorda tuleb arusaam, kuidas
vahetusprotsessid loovad väärtuse väljenduse
rahakaubas,
rahavormis,
'üldises ekvivalendis', nagu Marx seda nimetab.
Nii et näete, kuidas see
esitusprotsess "Kapitalis" lahti koorub.
Kuid loomulikult teeb ta
igal pool palju lisatähelepanekuid.
See siin on
argumendi põhistruktuur. Kuid argumenti luues toob Marx sisse
lisaelemente.
Ja nende lisaelementide sissetoomisega
näeme me järk-järgulist
arenemist mitte ainult lineaarselt, vaid ka
täiustumist üldisemalt. Marx läheb
kauba kitsalt mõistelt samm-sammult aina laienevale mõistele,
võttes läbi neid erinevaid elemente.
Vaatleme siis põhjalikult
seda 1. peatüki teist osa.
Marx alustab leheküljelt 44,
kus väidab tagasihoidlikult: "See kaubas sisalduva töö
kahesugune loomus on minu poolt esmakordselt kriitiliselt tõestatud.
Kuna see … on aluspunktiks, mille ümber keerleb poliitilise ökonoomia mõistmine, siis tuleb seda siin lähemalt valgustada."
See on viisakas viis öelda:
'Kuna klassikaline poliitiline ökonoomia ei teinud seda eristust,
mõistsid *** poliitilist ökonoomiat valesti,
ja selle eristuse erilise tähtsuse tõttu on minul õigus'.
Esimene osa siit käsitleb konkreetset tööd
ja nii, nagu ta vaatleb tarbimisväärtuste mitmekesisust,
vaatleb ta ka tohutut mitmekesisust
konkreetse töö protsessides:
erinevate esemete tootmine - särgid, saapad, õunad, pirnid
ja nii edasi,
erinevad vajalikud oskused,
erinevad tootmistehnikad, erinevad toormaterjalid.
Järelikult on tööprotsess mitmekesine.
Ei toimu ainult mitmesuguste toodete tootmine,
vaid ka tööprotsesside mitmekesisus -
ketramine, kudumine,
jalatsivalmistamine, leivaküpsetamine jne. nõuavad erinevaid oskusi.
Valitseb hämmastav mitmekesisus.
Edasi Marx räägib sellest mitmekesisusest,
aga seda tehes
teeb ta ühe käigu, mis arendab argumenti.
See käik on erilise tähendusega.
Ta kirjutab selle
leheküljel 45:
"Töö kui tarbimisväärtuste looja, kui kasulik töö,
on järelikult inimese olemasolu tingimus,
sõltumatu igast ühiskonnavormist; …"
Tavaliselt ei leia te
Marxilt "Kapitalis" midagi taolist, kuna teda huvitab ainult
kapitalism. Kuid siin ta ütleb,
et tarbimisväärtusi peab tootma sõltumata ühiskonnast.
Ta jätkab: "… see on põline looduslik paratamatus,
mis teeb võimalikuks ainevahetuse inimese ja looduse vahel, mis niisiis teeb võimalikuks inimese elu."
Siinkohal peab
sisse tooma
idee ainevahetuslikust suhtest loodusega,
selle idee peame lisama arutlusse
ja ***üüsi.
"Kapitalis" ei räägi Marx sellest palju,
kuid selle väljaütlemine siin tähendab,
et pole võimalik uurida
kogu seda protsessi, kui ei arvestata
ainevahetuslikku suhet loodusega.
Marx jätkab selgitamist: "…kaubakehad
on kahe elemendi – loodusliku aine ja
töö ühendid.
Kui maha arvata kuues, lõuendis jne. sisalduvate mitmesuguste
kasulike tööde kogusumma, siis jääb alati üle teatav materiaalne substraat,
mis on olemas looduse poolest, inimese kaastegevuseta.
Inimene võib oma tootmises toimida ainult nii,
nagu toimib loodus ise…"
(See tähendab - peate toimima kooskõlas loodusseadustega.)
"… s. o. ta võib ainult muuta ainete vorme. Veel enamgi.
Loodusjõud toetavad teda pidevalt selles vormimistöös eneses.
Töö ei ole järelikult enda poolt toodetud tarbimisväärtuste, ainelise rikkuse ainus allikas.
Töö on rikkuse isa, nagu ütleb William Petty,
ja maa on rikkuse ema."
See sooline metafoor oli
levinud alates 17. sajandist ja Marx lihtsalt kordab
seda valgustusajastust pärit ütlust.
Aga pange tähele:
aineline rikkus ei ole sama mis väärtus.
Aineline rikkus
on kogu teie valduses olev tarbimisväärtuste hulk.
Nende tarbimisväärtuste väärtus
võib mitmel moel erineda.
Teil võib olla palju tarbimisväärtusi,
kuid vähe väärtust, sest tööd kulub vähe.
Või on teil
vähe tarbimisväärtusi ja palju töökulu. Nii et suhe rikkuse
ja väärtuse vahel pole sugugi üks-ühene.
Järelikult - Marx mõistab rikkust
meile saada olevate tarbimisväärtuste
materiaalse kogumina.
Marx jätkab kommenteerimist.
See mitmesugune töö on veidi mõistatuslik -
Erinevad oskused, erinev tootlik töövõime
eri tööliste puhul…
Ja seda mõtestab Marx lahti kahel järgneval leheküljel.
Ta ütleb, et ***üüsi edasiviimiseks
tuleb luua lihtne väärtuse standard.
Ja ta nimetab selle standardi, lk. 47 -
"Lihtsaks keskmiseks tööks".
Lihtne keskmine töö
ei ole püsiv, see "…muutub küll oma iseloomult mitmesugustes maades
ja mitmesugustel kultuuriepohhidel,
kuid igas kindlas ühiskonnas on ta ometigi antud suurus."
Sellist sorti mõttekäike on Marxil tihti:
'***üüsi eesmärgil eeldan, et see on antud suurus, ehkki tean, et tegelikult
varieerub see tugevalt.
Kuid ***üüsi nimel eeldan, et on olemas
lihtne keskmine töö,
milles seisneb väärtuse abstraktsioon.
Enamgi: võtan oskuste
ja komplitseeritud töö küsimuse ja lihtsustan seda:
"Komplitseeritum töö on ainult astendatud või pigemini korrutatud lihtne töö,
nii et vähem hulk komplitseeritud tööd võrdub suurema hulga
lihtsa tööga."'
Marx jätkab: "Kogemused näitavad, et see taandumine toimub pidevalt."
Ta ei ütle meile, missugused kogemused seda näitavad.
See on tegelikult problemaatiline argument, mida marksiaanlikus teoorias
kutsutakse 'oskuse taandamiseks lihtsaks tööks'
Sellega on seostunud teatud raskused Marxi
väärtusteooria kasutamises. Seega
peidab see lõik endas
midagi problemaatilist.
See on vastuoluline teema
Marxi teooria uurijatele.
Siinkohal tuleb järelikult
esitada küsimus,
vajalik küsimus: millised kogemused
näitavad, et selline taandamine
toimub? Kuidas see taandamine toimub?
Kohtame edaspidi mõnda näidet, milles leiame
selle argumendi plaani.
Lõigu lõpus kirjutab Marx: "Lihtsuse pärast käsitleme edaspidi
iga tööjõu liiki vahetult lihtsa tööjõuna;
see vabastab meid
taandamise vaevast."
Nagu öeldud, kasutab
Marx mõnikord sellist strateegiat. Ta satub takistuse ette
ja ütleb: 'Hästi, võtan takistuse arvesse ja lihtsustan selle,
ning argumendi otstarbel liigun edasi eeldades, et
antud fakt 'lihtne keskmine töö' sobib
minu argumendiga.'
Lehekülgedel 48-49
hakkab Marx rohkem rääkima
töö abstraktsetest omadustest.
Ta eemaldub konkreetsest -
suhe loodusega ja oskuste teema -
ja pühendab tähelepanu
oma argumendi abstraktsele küljele.
Ja abstraktse külje puhul on muidugi tegemist kvantitatiivse suhtega.
Ta räägib ka töö
ajalisest kestvusest.
Leheküljel 48,
selle keskel, märgib Marx: "Ometi võib ainelise rikkuse
kasvavale hulgale vastata tema väärtuse suuruse samaaegne langus."
Väärtus sõltub inimese tootlikkusest.
Suure tootlikkusega inimene saab luua suure hulga ainelist rikkust
lühikese ajaga.
Samuti võivad *** töötada vähem tunde, nii et tegelikult
võib nende toodetud väärtus olla madal, aga toodetud aineline rikkus võib olla
hiiglasuur.
Jällegi rõhutab Marx erinevust ainelise rikkuse
ja väärtuse vahel.
Edasi märgib ta, et kuigi muutused tootlikkuses
mõjutavad ainelist rikkust, ei pruugi neil olla mingit mõju
väärtuse loomisele.
Näeme juhtumeid, mil see pole nii,
kuid siiski pole muutused tootlikkuses
otseselt seotud muutustega väärtuses.
Seejärel, 1. peatüki 2. osa lõpus, jõuab Marx ühe definitsioonini:
"Iga töö on ühelt poolt inimtööjõu kulutus füsioloogilises mõttes
ja sellise ühesuguse inimtööna ehk abstraktse inimtööna moodustab ta kaupade
väärtuse.
Iga töö on teiselt poolt inimtööjõu kulutus erilises
kindla otstarbega vormis,
ja selle konkreetse kasuliku tööna toodab ta tarbimisväärtusi."
See tähendab, et kulutades
lihtsa töö tunde kuue valmistamiseks
on näiteks kümne kuue valmistamisel
väärtuse suuruseks kümme.
15 kuue valmistamisel on väärtuse suuruseks 15 jne.
Kuid ühe kuue väärtus jääb samaks.
Edasi räägib Marx, mis juhtub, kui ühe kuue väärtus väheneb
ja selle tõttu toob ta sisse muutuva tootlikkuse.
1. peatükk, kolmas osa: "VÄÄRTUSVORM
EHK VAHETUSVÄÄRTUS"
Jällegi kohtame
avaargumenti, mis
täpsustab probleemi olemust.
Alustatakse arutlusega kaupade asjalisusest
ja sellest, et kuigi kaupadel on asjalised omadused -
lk. 49 -
"Otse vastupidiselt kaubakehade
meeltega tajutavale jämedale asjalisusele
ei kuulu nende väärtusesse
ühtki aatomit loodusainet."
Marx jätkab: "Kui me aga tuletame meelde, et kaupadel on väärtus ainult sellepärast,
et *** on ühe ja sellesama ühiskondliku ühtsuse,
inimtöö, väljendused,
ja et nende väärtus on järelikult puhtühiskondlik,
siis saab endastmõistetavaks,
et see väärtus võib esile tulla ainult kaupade omavahelises ühiskondlikus vahekorras."
See on natuke imelik,
kuna Marx väidab,
et kauba väärtus on immateriaalne, mitteaineline.
Kauba väärtuses ei sisaldu aatomitki loodusainet.
Marxi põhimõiste - väärtus -
on mittemateriaalne,
kuid esemlik, objektiivne.
See ei ühti arusaamaga Marxist kui
jämedast materialistist, kelle jaoks kõik peab olema määratud ja kes mittemateriaalset
arvesse ei võta.
Siin aga ilmneb tema põhimõiste, väärtus,
mittemateriaalse, kuid objektiivsena.
Väärtus on mittemateriaalne, sest see on ühiskondlik suhe.
Kas te näete ühiskondlikke suhteid?
Kas ühiskondlikes suhetes on aatomeid või molekule?
Te ei saa neid niiviisi leida,
kuid siiski teame, et ühiskondlikud suhted on objektiivsed.
Minu ja teie vahel on ühiskondlik suhe
ja te võite siin toimuvat vaadeldes öelda, et on ühiskondlik suhe
õpetaja ja õpilaste vahel.
Sellest suhtest saab rääkida ja sel on objektiivsed tagajärjed hinnete näol
ja nii edasi, aga
seda ei ole võimalik mõõta aatomite või liikumise kaudu; ei saa näha
molekule õhu kaudu liikumas
minu ajust teie ajudesse jne.
Asi pole nii,
see on mittemateriaalne, aga objektiivne.
Seega ütleb Marx, et väärtus on mittemateriaalne ja objektiivne; see on ühiskondlik suhe,
mis asjastub kaubas.
Ja see asjastumise protsess
on muidugi ka asjastumise protsess
mingis esemes,
sest see protsess on ühiskondlikult vajalik tööaeg.
Järelikult: protsess asjastub esemes.
KUIDAS see protsess asjastub esemes? -
see on huvitav küsimus.
Ja veel: kuidas väljendab kaup
seda väärtussuhet objektiivselt mingi esemena?
Ja Marx vastab sellele nii:
ei saa võtta mingit kaupa -
seda lauda näiteks -
ja seda keemiliselt või muul moel osadeks võttes
leida selle kauba seest selle väärtuse.
Selle laua väärtuse saate teada vaid siis, kui asetate selle vahetussuhtesse
millegi muuga.
Hiljem kasutab Marx raskusjõu mõistet
kui sarnast näidet.
On võimatu kivi võttes
ja seda lahates leida kivi seest raskusjõudu.
Raskusjõu leiab vaid ühe kivi suhtes teisega,
see on kehadevaheline suhe.
Nii et see on mittemateriaalne kuid objektiivne.
See on niisiis Marxi põhiidee ja te peate seda
kohe alguses mõistma.
Kui keegi tuleb ütlema, et Marx on vaid igav materialist -
see pole nii!
Tema põhiidee on mittemateriaalne kui objektiivne,
nii on asjalood.
Ja see mittemateriaalsus on
ühiskondlikult vajalik tööaeg.
Aga et ühiskondlikult vajalikku tööaega mõista, peab sel olema
avaldumisvorm.
Sellest lähtuvalt kirjutab ta tagasihoidlikult leheküljel 50:
"Siin tuleb meil aga teha see, mida kodanlik majandusteadus ei ole teha katsunudki,
nimelt selgitada selle rahavormi tekkimine, s. o. jälgida,
kuidas kaupade väärtussuhtes sisalduv väärtuseväljendus
arenes oma kõige lihtsamast, kõige vähem silmapaistvast vormist
pimestava rahavormini.
Ühes sellega kaob ka raha mõistatuslikkus."
Sellele järgneb minu arvates
kohutavalt igav lisaseletus.
Seega võiksime lihtsalt üle vaadata üldise mõttekäigu, et
keskenduda tähtsatele
kõrvalteemadele, nagu suhe loodusega, mis nüüd sobituvad
terviklikumalt argumenti.
Marxi argument on järgmine:
Minul on mingi kaup.
Ma ei tea, mis on selle abstraktne väärtus.
Tahan meeleheitlikult tabada seda abstraktset väärtust
oma kaubas.
Ka Sul on mingi kaup,
niisiis ütlen: hästi,
mina mõõdan oma kauba
abstraktset väärtust suhtes Sinu kaubaga. Sinul on ekvivalentvorm,
minul aga relatiivne väärtusvorm.
Kaubavahetuse olukorras
oleks Sinu kaubal omakorda relatiivne väärtusvorm minu ekvivalendi suhtes.
Ekvivalentide hulk võrdub kaupade hulgaga, ja ka relatiivsete väärtuste hulk
on võrdne kaupade hulgaga.
See on niisiis lihtne tõlgendus,
mis ütleb:
ainus viis,
kuidas leida selle laua väärtus, on seda millegi muu vastu vahetada
ja seega on Sinu kulutatud tööhulk mõõtühikuks
abstraktse töö mõõtmiseks minu kaubas.
Seejärel Marx laiendab asja: mis juhtub, kui näiteks
minul on saapad, mida Sina ei taha, aga seevastu mina
tahan Sinu särki? Vahetan oma saapad Sinu särgi vastu, ja Sina omakorda
vahetad need saapad edasi. Teisisõnu võib näha
kauba liikumist aina edasi ja edasi…
Või - kujutlege inimest tuunikalakonservidega,
kusjuures see inimene on ainus, kel on tuunikalakonserve.
Ja kõik tahavad järsku kaubelda tuunikalakonservidega, mis muutuvad
väga tähtsateks ja seega
vahetatakse mitmesuguseid kaupu sama asja, tuunikalakonservide, vastu.
Marx läbib need mitmesugused
vormid
ja lõpuks hakkame nägema, et kristalliseerub
idee ühest kaubast
või kaubagrupist, mis hakkab
täitma
ekvivalendi rolli.
Ja sellest omakorda kristalliseerub välja ÜLDINE EKVIVALENT.
Üks kindel kaup saab
peamiseks ekvivalendiks kõikide vahetuste puhuks,
ja seda kindlat kaupa
kutsume RAHAKAUBAKS,
millest kõige ilmsem on kuld.
Järelikult üks kindel kaup kristalliseerub rahakaubana.
Seda peab mitmes mõttes täpsustama
ja Marx teebki seda mitmel puhul.
Selle kristalliseerumise tingimuseks
on vahetuse üldiseks muutumine,
selle muutumine "regulaarseks ühiskondlikuks protsessiks".
Tegu ei ole lihtsalt kohatise vahetusega -
see peab olema üldine ja süstemaatiline.
Kui vahetus pole üldine ega süstemaatiline,
siis on ebatõenäoline,
et kuld kerkib üldise ekvivalendina esile.
Marxi käesolev argument
erineb tunduvalt
klassikalise poliitilise ökonoomia omast. Tema väidab, et rahavorm
tuleneb vahetussuhtest.
See ei lisandu väljastpoolt.
Ei ole nii, et kellelegi tuli äkki hea idee raha kasutusele võtta.
Ei, Marxi järgi
tuleneb see
lihtsatest vahetusaktidest, mis järk-järgult laienevad
kuni punktini, mil vahetusaktid üldistuvad
kogu ühiskonnale.
Sellega seoses huvitav küsimus:
kas see on ajalooline või loogiline argument?
See küsimus tõuseb "Kapitalis" sageli esile ja te peaksite
selle üle mõtlema.
Muide, 19. sajandil oli tendents tõlgendada Marxi
nii ajaloolise kui ka loogilise argumendi esitajana.
Arvan, et enamik inimesi, kes on hästi kursis
arheoloogiaga, antropoloogiaga, ajalooga jne., ütleks,
et seda ei saa käsitleda ajaloolise argumendina.
Leidub liiga palju
ajaloolisi ja arheoloogilisi märgisüsteeme - näiteks erinevad mündid
ja muu taoline,
samal ajal kui neis puuduvad eelmainitud vahetussuhted.
Seega ei tuleks seda Marxi argumenti käsitleda ajaloolisena.
Seevastu tuleks
asja vaadelda nii:
konstrueeritakse loogiline argument
rahavormi ja kaubavahetuse suhte kohta
Ja selle argumendi ajaloosse puutuv osa on:
ehkki on vahest olnud kõiksugu
erinevaid rahasüsteeme -
erinevaid vahetusi
merekarpide või ükskõik mille vastu -
- ehkki on leidunud taolisi süsteeme,
ometigi
sunnib kapitalistliku kaubavahetuse üldistumine neid süsteeme
kindlasse suhtesse
rahavormi
ja kaubavormi vahel.
Järelikult võib väita, et kapitalismi loogikas
ja kapitalistlikus süsteemis
põhjustab vahetuse paljunemise ja selle muutumine
normaalseks ühiskondlikuks protsessiks
raha ja kaupade sellisesse suhtesse asetumist,
ükskõik milline oli algne
rahanduslik vorm.
Kuid selle argumendi puhul on mõned tähtsad täpsustused.
Pange tähele
Marxi tähenduslikku keelekasutust.
Leheküljel 53,
.
räägib ta üldisest inimtööst, kuid edasi kirjutab: "(…)ei ole küllalt,
kui väljendatakse selle töö spetsiifilist iseloomu, mis moodustab lõuendi väärtuse.
Inimtööjõud voolavas olekus(…)"
- siin ja edaspidigi
juhin teie tähelepanu sellele, kuidas Marx keskendub asjade voolavusele -
"Inimtööjõud voolavas olekus ehk inimtöö loob küll väärtust, kuid töö ise ei ole väärtus.
Väärtuseks saab ta tardunud olekus, esemlikus vormis." - Esemestatuna.
Jälle on siin tegemist protsessi ja eseme vahelise suhtega,
mis on alati pinna all hiilimas
ja mida Marx
korduvalt rõhutab.
Kuid ilmneb, et on midagi imelikku
selles, kuidas need
relatiivsed ja ekvivalentsed väärtusvormid koos toimivad.
Marx toob välja kolm iseärasust: esimese leheküljel 57:
"Esimene iseärasus, mis
ekvivalentvormi vaatlemisel silma paistab, on see,
et tarbimisväärtus saab oma vastandi – väärtuse – avaldumisvormiks."
See suhe on olnud argumendi algusest peale:
Sinul olev tarbimisväärtus on ekvivalendiks minul
olevale relatiivsele väärtusele.
Ja siin on tegemist lihtsa tarbimis- väärtusega, mitte üldistusega.
Sellest vastuolust me
üle ei saa:
mingi kindel tarbimisväärtus
- ehk siis kuld -
saab oma vastandi - väärtuse - avaldumisvormiks.
Selle tõttu kirjutab
Marx lk. 58:
(ja siin hakkate aimama tema fetišismiargumenti)
"Kuna kauba relatiivne väärtusvorm, näiteks lõuendi oma, väljendab tema väärtuse olemist
kui midagi tema kehast ja selle omadustest täiesti erinevat,
näiteks kuuesarnast,
siis juba see väljendus ise osutab sellele,
et temas peitub teatav ühiskondlik suhe."
Fetišismi alapeatükis
tegeleme palju viisiga, kuidas asjad 'peituvad'.
Kuid siin väidab ta, et see peitumine
toimub loogilises suhtes
kaupade
ja nende rahalise väljenduse vahel; ning samas lõigus, allpool
ta kirjutab: "Sellest tuleneb ekvivalentvormi mõistatuslikkus,
mis torkab majandusteadlase kodanlikult töntsi silma alles siis,
kui see vorm seisab tema vastas lõplikul kujul – rahana."
Edasi pilkab ta veidi
klassikalisi poliitilisi ökonomiste nende äpardumiste pärast.
Lk. 59 alguses kirjutab Marx nii:
"Ekvivalendiks oleva kauba keha on alati abstraktse inimtöö kehastus
ja ühtlasi kindla kasuliku, konkreetse töö produkt."
Kindel konkreetne töö valmistab kulda,
aga kuld peaks justkui väljendama
abstraktset inimtööd
Ekvivalentvormi teine iseärasus, lk. 59:
"Niisiis, ekvivalentvormi teine iseärasus on selles,
et konkreetne töö
saab oma vastandi, abstraktse inimtöö avaldumisvormiks."
Kolmas iseärasus,
samal leheküljel: "Ekvivalentvormi kolmas iseärasus on järelikult selles,
et eratöö saab oma vastandi vormiks,
s. o. otseselt ühiskondlikus vormis olevaks tööks."
Eelnevast ilmneb mitmesuguseid vastuolusid.
Väärtuse väljenduseks on mingi kindel kaup,
kindel tarbimisväärtus, mida toodetakse kindlates, konkreetsetes
töötingimustes, ja mida
võib põhimõtteliselt toota üks suvaline inimene -
kuid samas
saab väärtus olla ka tohutu
kaubatootmise maailma üldine väljendus.
Pinge. Näite toomiseks ei ole vaja
vaadelda eraomandisse võtmist.
Kui kuld on rahakaubaks, kui kuld
on kõige kesksem kaup,
siis kes on kulla tootjad?
1960ndate lõpus oli huvitav hetk,
mil kaks kõige tähtsamat kulla- tootjat maailmaturul olid
Nõukogude Liit ja Lõuna-Aafrika Vabariik.
Kapitalism polnud sellega sugugi rahul.
.
N. Liit ja Lõuna-Aafrika oleksid võinud kogu kullavarude süsteemi segi lüüa,
turgu üle ujutades või muul moel.
Ja mingis mõttes
oli üks paljudest põhjustest, miks Läänemaailmas mindi
1970ndatest alates mittemetallilisele
rahanduslikule alusele, seisnes selles,
et valitsejad Washingtonis, Londonis, Tokyos jne. otsustasid,
et kulda ei saa rahandussüsteemi aluseks jätta,
et kullastandard pole enam võimalik
sellega seonduvate poliitiliste riskide tõttu. Nii et need Marxi mainitud vastuolud
vallanduvad
väga erinevatel viisidel:
kes kontrollib rahavarusid, kes kontrollib tarbimisväärtusi, millised
on töötingimused?
Mis juhtub, kui,
nagu aastal 1848, mil järsku avastati hulk kulda
Kalifornias,
ja kuld tulvas maailmaturule? Mis juhtus, kui
hispaanlased läksid
Lõuna-Ameerikasse ja varastasid Inkade kulla
ning ujutasid Euroopa
16. ja 17. sajandil kullaga üle, põhjustades suuremastaabilise inflatsiooni? Teisisõnu -
see, et mingi kindel kaup
võib olla üldine ekvivalent,
ja sellega seonduvad erilised kaasnähud -
see on problemaatiline.
Tegemist on justkui lihtsa suhtega erilise ja üldise vahel,
ja erilisus
on üldise mõõduks.
Pinged, vastuolud,
rahanduslikud vastuolud kerkivad edasises ***üüsis tugevalt esile.
Ja siin rajab Marx
sellele alust.
Leheküljel 60
juhib ta tähelepanu millelegi väga tähtsale vahetuse juures.
Marxile meeldib Aristotelest tsiteerida.
Ja ta on märganud, et Aristoteles väidab:
kui asju vahetatakse,
peab vahetuses olema
midagi võrdset.
Nii et Aristoteles esitas arusaama, et vahetus viitab võrdsusele.
Kuid Aristotelesel ei saanud olla tööväärtusteooriat.
Miks? - Orjanduse tõttu.
Töö vabaturu puudumine jne.
Aristoteles tabas midagi tähtsat vahetuse loomuse kohta ja
majanduste loomuse kohta,
nimelt - ekvivalentsusprintsiibi.
See ei tähendanud tingimata ekvivalentsust, võrdsust inimeste vahel, vaid võrdsust süsteemis -
'see on sellega võrdne'.
Ja see ekvivalentsusprintsiip
on turgude toimimisel suure tähtsusega.
Niisiis Aristoteles
ütleb leheküljel 60: "Vahetus (…) ei ole võimalik võrdsuseta
ja võrdsus ei ole võimalk ühismõõtelisuseta"
See on
turgude töö mõistmiseks väga tähtis.
Kui selline
üldine ekvivalent hakkab järjest
rohkem argumenti sisenema, juhtub nii:
Marx kirjutab leheküljel 61:
"Kaubas peituvat tarbimisväärtuse ja väärtuse sisemist vastuolu
väljendatakse järelikult välise vastuolu kaudu,
s. o. kahe kauba suhte kaudu, kus üks kaup,
mille väärtust väljendatakse, on otseselt ainult tarbimisväärtuseks,
seevastu teine kaup,
milles väärtust väljendatakse, on otseselt ainult vahetusväärtuseks."
Seega hakkame nägema
millegi ilmnemist, mis saab olema
argumendile otsustava tähtsusega.
Sisemine vastuolu
kauba sees
tarbimisväärtuse ja väärtuse vahel
hakkab lõpuks väljenduma kui väline vastuolu kaupade
maailma ja
rahamaailma vahel.
Need kaks maailma
lahknevad järsku üksteisest.
Ja selle lahknemise tulemusena võivad *** muutuda üksteisele vastuseisvateks.
Ehk toimub üleminek sisemiselt vastuolult välisele
vastuolule,
millega võib kaasneda vastuseis, antagonism.
Lugu lõppeb sellega,
kuidas arenenud väärtusvorm
muundub üldiseks ekvivalendiks,
mis omakorda tähendab, et raha hakkab
väljendama,
et rahakaup hakkab väljendama väärtust.
Ta kirjutab leheküljel 67:
"Lõpuks
omandab üks eriline kaubaliik üldise ekvivalendi vormi,
sest kõik teised kaubad teevad ta oma ühtse üldise
väärtusvormi materjaliks."
Nüüd pange tähele järgmist lauset: "Kuid selsamal määral, mille võrra areneb
väärtusvorm üldse, areneb ka vastandlikkus tema kahe pooluse,
relatiivse väärtusvormi ja ekvivalentvormi vahel."
Ja see viib meid järgmise alapeatüki juurde -
'Rahavorm'.
Nõndaks - seni oleme
vaadelnud, kuidas
konkreetne ja abstraktne ühinevad vahetuses;
kuidas väärtuse relatiivne ja ekvivalentvorm
arenemise jooksul
tekitavad rahakauba.
Enne fetišismi juurde asumist
võite esitada küsimusi eelnenu kohta.
»ÕPILANE: Te käsitlesite huvitavalt
Marxi tõlgendamise loogilise ja ajaloolise argumendi küsimust.
Inimesed rakendavad seda ajaloo ***üüsimisele
ja neil on oma arusaam ootamatustest ja nende seadustamisest, mille järgi kapitalism
areneb juhuste jadana, mis omakorda legitimiseeritakse. On ka teadvuse roll,
mis toob esile küsimuse 'tõest':
mida öelda ühiskondlike suhete kohta kapitalistlikus maailmas, kui… kapitalismis
on väljendused kehastunud vastuolulistes asjades,
väärtuseväljendus on mingi tarbimisväärtusega vastuolus,
kuid tõe puhul peaks väljendus ja sisu justkui kattuma…
Kas need on ainsad absurdsused ühiskonnas?
»DAVID HARVEY: Mitte niivõrd absurdsused; Marx rõhutab pidevalt
vastuolude omaksvõttu.
Ja nende vastuolude omaksvõtt muutub omakorda arendavaks faktoriks.
Siin on palju pingeid…
Jõuame keerulise
argumendi juurde,
millel ei tahaks kaua peatuda, kuid mis küsib:
kas peame siin silmas Marxi
esitusviisi?
Ja tema seletust vastuoludest? Või peame silmas päriselt eksisteerivaid vastuolusid?
Olen juba viidanud,
et mind paelub, kuidas Marx toob 1. peatükis välja
arusaama vastuolust rahavormi sees.
Ja seda vaadates mõtlen: miks loobuti kullastandardist
1960ndate lõpus? Ja "Kapitali" lugemine
on mul aidanud tõesti seda asja selgemini mõista.
Kui lugeda kullastandardi kaotamisest, ilmneb, et see oli tõsine asi.
Oldi närvilised N. Liidu ja Lõuna-Aafrika
mõjuvõimu suurenemise pärast.
Teate,
suhe Marxi argumendi ja meid ümbritseva reaalsuse ning meie
igapäevaste pingete vahel - see suhe on keeruline. Te peate
selle ise lahti mõtestama,
selle endas läbi töötama. Peate seda tehes meeles pidama, et ta
esitab loogilise argumendi
nende vastuolude omaksvõtmisest, internaliseerimisest.
Näiteks rahas. Mis on raha?
See on huvitav küsimus. Kui paljud teist on eneselt küsinud:
mis on raha? Kust on see tulnud?
Charles Dickensi romaanis "Dombey ja poeg" on härra Dombey
väikese Pauli surivoodi juures, kes küsib:
Isa, mis on raha?
Ja hr. Dombey, suur ettevõtja, ei oska sellele vastata.
Väikese Pauli ema suri, ja Paul küsib: kas raha saab ema tagasi tuua?
Jällegi on hr. Dombey vastusega kimpus.
Mis on raha?
See on alati meiega, me kasutame seda pidevalt, kuid see on sügavalt vastuoluline.
Raha on vastuoluline ka meie suhtes temaga, meie fetiši tingimustes.
Isegi mina ärkan vahel, et kontrollida, mis toimub
minu pensionifondi aktsiatega…
Oleme raha suhtes fetišistlikud: aktsiad kallinesid kaks
protsenti: juhhei!
Või nende hind langes 10%, millele reageerin negatiivselt - nii et mul on vastuoluline
suhe aktsiaturgude kokkukukkumisega. Ühelt poolt meeldib see poliitiliselt,
teiselt poolt vihkan seda isiklikult,
kuna mu pensionifond kannatab.
Sellised vastuolud ja pinged on meie igapäevaelu osadeks
ja peame nende üle mõtlema.
Kaubafetišismi käsitleva alapeatüki juures on huvitav, et sellel on täiesti
erinev kirjastiil.
Eelmises alapeatükis on Marxi stiil raamatupidajalik -
'see on võrdne sellega' jne.
Siin seevastu Marx
hakkab tegelema
saladuste ja
libahuntide ja muu sellisega.
Kirjastiil on väga erinev.
Üks selle erinevuse tulemustest on, et
paljud peavad seda alapeatükki argumendi kõrvaliseks osaks
"Kapitalis" - kui midagi,
mida võib kõrvale lükata.
Selle tõttu ei võta mõned seda
eriti tõsiselt, rääkides üldisest teooriast,
mille Marx "Kapitalis" esitab. Samas
teised jälle jätavad kõrvale "Kapitali" üldteooria ja keskenduvad sellele osale
fetišismist kui põhilisele,
kui Marxi kullatükile, mida ***
arendavad mingiks suureks sotsiaalkirjanduslikuks
teooriaks või midagi sellist.
On tähtis silmas pidada, et
Marx tõi nii selle kui ka 3. alapeatüki sisse 2. trükis, lisamaterjalidest.
Ta kirjutas need ümber ja lisas 2. trükki, seega oli tegemist väga teadliku
sammuga tema poolt.
Samuti räägib see tegu meile Marxi tööviisist -
ta on täiesti rahul kirja- stiilide vahetusega
ühelt teemalt teisele liikudes.
Ja tema kirjastiil vastab sellele, mida ta tahab selgitada.
Tekib küsimus:
kuhu see alapeatükk
asetub
Marxi üldises argumentatsioonis? Arvan, et see asetus
tuleb osaliselt välja juba
tema keelekasutusest: kuidas asjad on varjatud,
asjade saladuslikkus
asjade mattumine,
asjade nähtamatu olek,
segav vastuolu
rahavormi üksikasjade ja üldekvivalendi vahel, millena
rahavorm peaks toimima.
Seega taolised suhted
on juba esile toodud, nii et *** muutuvad keskseks, nii nagu
need teised argumendi osad on kesksed.
Enne tagaplaanil olnud ideed saavad järsku keskseteks
üldisele argumendile.
Ja siin huvitab Marxi
kaks asja.
Esiteks: kaubafetišismi
lahtiseletamine.
Kaubafetišismis muutub
harilik meeltega tajutav asi -
see muutub, nagu ta kirjutab leheküljel 70,
"meelelis-ülemeeleliseks asjaks".
Millekski
(lk. 70) "meelelis-ülemeelelisteks ehk ühiskondlikeks asjadeks."
Kauba müstiline iseloom,
nagu ta seda nimetab,
tuleneb selle ühiskondlikust iseloomust.
Ta kirjutab lk. 71: "Järelikult seisab kaubavormi salapärasus
lihtsalt selles,
et inimesed näevad temas omaenda töö ühiskondliku iseloomu peegeldust
tööproduktide eneste esemliku iseloomuna, antud asjade ühiskondlike, looduse poolest
olemasolevate omadustena(…)"
Ja veidi allpool:
"See on ainult
kindel ühiskondlik suhe inimeste eneste vahel,
mis siin omandab nende silmis asjadevahelise suhte
fantastilise vormi."
Seejärel teeb ta kõrvalmärkuse religioonist,
kuid jätkab siis: "Seda ma nimetan fetišismiks,
mis on omane tööproduktidele,
kui neid toodetakse kaupadena;
see fetišism on järelikult kaubatootmisest lahutamatu."
See lahutamatus kaubatootmisest on äärmiselt tähtis.
See tähendab, et fetišismi ei saa
lihtsalt endalt ära pühkida.
See pole teadvuse probleem,
vaid miski,
mis on lahutamatuks osaks
kaupade tootmisel ja vahetamisel.
Marx jätkab
.
leheküljel 71, võtmetähtsusega lõigus:
"Teiste sõnadega, eratööd
kui ühiskondliku kogutöö lülid realiseeruvad tegelikult alles
nende suhete kaudu, millesse vahetus asetab tööproduktid ja
viimaste vahendusel ka tootjad.
Tootjad näevad seepärast
oma eratööde ühiskondlikke suhteid sellena,
mis need suhted tegelikult on," - pange tähele: 'näevad tegelikuna'
"s. o. mitte isikute eneste vahetute ühiskondlike suhetena nende isikute töös,
vaid vastupidi, asjade kaudu ilmsiks tulevate suhetena isikute vahel
ja asjade ühiskondlike suhetena."
Mõnes mõttes on argument lihtne.
Inimesed kapitalismis ei seondu üksteisega
otseselt inimestena.
*** seonduvad üksteisega tohutu hulga toodete kaudu,
mida *** turul kohtavad.
Aga kui siseneme turule ja küsime: miks see maksab kaks korda rohkem kui too?
siis oleme silmitsi ühiskondliku suhte väljendusega,
mis on Marxi vaadetes seotud
väärtusega, ühiskondlikult vajaliku tööajaga.
Mis on selle järeldused?
Neid on mitu.
Esiteks
ei ole meil võimalik teada
inimeste töötingimusi,
kes on töötanud meie hommikusöögi valmistamisel.
Seda on võimatu teada,
see on nii keerukas ja laiaulatuslik.
Võtta arvesse töid, mis panustavad teiste tööde tegemisse, mis omakorda panustavad jne jne.
Kivisüsi, millest valmistatakse terast, mis omakorda läheb traktorite tootmiseks jne…
Miljonid inimesed on töötamas meile hommikusöögi valmistamiseks.
Ja kerkib tähtis küsimus:
kust meie hommikusöök tuleb?
Kunagi alustasin oma
sissejuhatavaid geograafiakursusi selle küsimusega: kust tuleb teie hommikusöök?
Ja
palusin neil selle üle mõtelda.
Ja esimene vastus oli: see tuleb supermarketist. Aga mis oli enne supermarketit?
Ja mida teate inimeste kohta, kes söögi tootsid? Nii arutlesime kolm nädalat,
kuni inimesed kursusel hakkasid ütlema: ma ei söönudki täna hommikusööki.
Tegemist võis olla tekkinud süütundega,
millele selliselt vastati.
Pean siin silmas seda, et
ühiskondlikud suhted
asjade vahel
on vahendajaks meie ja kogu meid ümbritseva vahel.
Marx seda argumenti ei esita, kuid
olen seda ise esitanud vaidlustes
usklike inimestega, kes rõhutavad head moraalset käitumist, kuid
nende headus on alati seotud isiklike suhetega: ollakse head naabri
suhtes,
aidatakse inimest tänavalt jne.
Aga kui küsida: kuidas suhtute kõigisse neisse inimestesse, kes teile hommikusöögi lauale toovad?
Milline on teie moraalne vastutus nende ees? - Siis on vastuseks: 'See mind
ei huvita.' Kuid just selles
peitub meie tõeline ühenduvus töö maailmaga.
Ja on väga raske sellest teada saada, ehkki vahel kuuleme,
et mingi
asi on toodetud kohutavates töötingimustes, ja et me peaksime
seda boikoteerima.
Kuid näete, et see
maailm on uskumatult keeruline,
kuidas turusüsteem ja eriti rahakaup varjab meie eest
nii palju selle kohta, mis maailmas toimub.
Nii et Marx alustab üleskutsega
seista silmitsi selle maailma toimimisega
ja mõista, et see on meie eest varjatud
turu omaduste tõttu.
Ja seda tehes
Marx
toob taas esile idee, et
kaubad on objektiivsed,
*** on olemas.
Te ei saa minna supermarketisse
ja salatit vaadates teada saada, kas see on toodetud
kurnavates töötingimustes.
Seda pole võimalik tuvastada, ja kui teil on näiteks viinamarjade boikott
mingis kohas,
leiate, et need viinamarjad on tegelikult
toodetud kuskil mujal.
Kuid siis läheb ta veidi edasi
ja kirjutab nii:
me peame mõistma, kirjutab ta lk. 72, et "Inimesed ei kõrvuta järelikult
oma töö produkte kui väärtusi
mitte sellepärast, et need asjad on neile lihtsalt ühesuguse inimtöö
asjalised kestad.
Vastupidi.
Võrrutades vahetuses üksteisega
oma mitmesuguseid produkte,
võrrutavad inimesed üksteisega oma mitmesuguseid tööliike.
*** ei ole sellest teadlikud, aga *** teevad seda. Niisiis, väärtusele ei ole kirjutatud otsa ette,
mis ta on.
Pigemini muudab väärtus iga tööprodukti
ühiskondlikuks hieroglüüfiks."
Hiljem, nagu ta kirjutab, püüame
me seda hieroglüüfi dešifreerida.
Aga: "Hiljem tehtud teaduslik avastus, et tööproduktid, kuivõrd *** on väärtused,
on ainult nende tootmiseks kulutatud inimtöö asjaline väljendus,
avab küll uue epohhi inimsoo arenemise ajaloos,
aga ei kõrvalda sugugi töö ühiskondliku iseloomu
esemlikku näilisust."
Jällegi räägib Marx siin vahetusprotsessi üldistumisest -
.
kaupade maailm, globaalne struktuur.
Ja jälle naaseb ta mõtte juurde, et väärtus ei kõnni ringi,
kuulutades enda olemust.
Väärtus, väärtuse mõiste kerkib üles kõikidest nendest protsessidest.
Väärtus ei eelne neile, vaid kerkib neist protsessidest.
Ja väärtussuhte loomine
on eriomane kapitalistlikule ühiskonnale
Just kapitalistliku ühiskonna tingimustes
tuldi välja tööväärtusteooriaga.
Tegelikult üks esimesi, kes
esitas ühe versiooni tööväärtusteooriast, oli Thomas Hobbes.
Sellele järgneb rida käsitlusi Locke'ilt, Hume'ilt ja teistelt.
Ja viimaks
leiame tööväärtusteooria Adam Smithilt
ja Ricardolt.
Seega pole tööväärtusteooria igavesti olemas olnud, vaid see
tõusis esile
koos kapitalismiga. Aga tööväärtusteooria
klassikalises poliitilises ökonoomias tegeles
tööajaga,
kuid mitte ühiskondlikult vajaliku tööaja ega konkreetse ja abstraktse töö erinevusega,
millest Marx räägib.
Tööväärtusteooria esiletõus käis seega kaasas
kodanliku ajajärgu tõusuga.
Ja sellest järeldub,
et kodanliku majanduse,
kapitalismi häving
nõuab
teistsuguse väärtusstruktuuri ehitamist,
alternatiivset väärtussüsteemi.
Ja kui te tahate kapitalistliku väärtussüsteemi asemele midagi muud,
tuleb teil kiiresti revolutsionäärideks hakata,
sest see on domineeriv väärtusvorm
meie praeguses ühiskonnas.
Ja nagu Marx ütleb, see töötab meie tahtest hoolimata.
Me ei näe seda ega mõista selle tagajärgi.
Tagajärjeks on skisofreenilised väärtusvormid:
head inimestevahelised suhted, kuid täielik hoolimatus turu kaudu
toimuva suhtes.
Sellist tüüpi lahknevused.
Seejärel tutvustab Marx meile midagi,
mis omandab
suure tähtsuse
teises peatükis ("Vahetusprotsess").
Leheküljel 73
räägib ta, missuguses
proportsioonis produkte vahetatakse.
Ja loomulikult varieeruvad need vahetussuhted laialt.
"Väärtuse suurused muutuvad vahetpidamata, olenematult vahetajate tahtest,
ettenägemisest ja tegevusest.
Vahetajate silmis omandab nende eneste ühiskondlik liikumine
asjade liikumise vormi, mille kontrolli all *** on, selle asemel et seda ise kontrollida."
S.t. kontrolli all on tootjad.
Kes seda süsteemi juhivad?
Kas tootjad?
Või juhib süsteem neid?
Loomulikult pole argument, et süsteem kontrollib tootjaid,
ainuomane Marxile.
Seda propageeris kõige
jõulisemalt Adam Smith,
oma 'turu nähtamatu käega'.
Turu nähtamatu käsi juhib Smithi käsituses asju.
Korralikult ja täiuslikult
töötavas turumajanduses poleks üksikindiviidil süsteemi üle mingit kontrolli.
Kontrollivaks mehhanismiks oleks turg.
Ja see turu nähtamatu käsi juhib meid
kapitalistliku utoopia suunas.
Kuid Marx vastab,
et selles turusüsteemis,
leheküljel 73,
"(…)üksikud eratööd(…)
"(…)redutseeruvad pidevalt
(…)sellepärast, et eratöö produktide juhuslikes, alatasa kõikuvais vahetussuhteis…"
(võite seda käsitleda kui
kõikumisi pakkumises ja nõudluses),
paneb end vägivaldselt maksma nende produktide tootmiseks ühiskondlikult vajalik tööaeg,
mis avaldub reguleeriva loodusseadusena, just nagu näiteks raskusseadus, kui maja kellegi pea kohal kokku variseb.
Väärtuse suuruse määratavus tööaja kaudu on seega
relatiivsete kaubaväärtuste nähtava liikumise taga peituv saladus."
'kaubaväärtuste nähtav liikumine' - turu kõikumine.
"Selle saladuse avastamine kõrvaldab küll illusiooni, nagu oleks tööproduktide
väärtuse suurus
määratav puhtjuhuslikult, aga ta ei kõrvalda väärtuse suuruse asjalist vormi."
Kõikide turukõikumiste ja turu nähtamatu käe seest
kerkib välja reguleeriv printsiip
ja selleks reguleerivaks printsiibiks
on ühiskondlikult vajalik tööaeg,
mis sisaldub kaupades
ja mis paneb paika
keskmise vahetussuhte teiste kaupadega võrreldes.
Ja sellest tuleneb reguleeriv printsiip.
See on esimene osa
fetišismiargumendist.
Kohe järgneb argumendi teine osa,
milles Marx viib selle mõttemaailma.
Kuidas mõelda maailma üle,
kui füüsilised näitajad
ütlevad: see on selline,
aga meie saame sellest aru teisiti?
Fetišismi mõiste
viitab, et midagi
saab vaadelda sügavuti,
mittepinnapealselt.
Marx on kuskil kirjutanud, et
kui kõik oleks nii, nagu see pealiskaudsel vaatlusel näib, poleks vajadust teaduse järele.
Tema püüab luua poliitilise ökonoomia teadust
ja võtab seda teadust väga tõsiselt.
Seda tehes püüab ta luua aparaati,
mis tungiks
fetišismi ja välisilme taha. Aga kuidas seda teha?
Kuidas on teised sellele küsimusele lähenenud?
Marx avastab loomulikult, et paljud inimesed on
lasknud end petta välisilmetest.
Kuid läheme tagasi tähtsa asja juurde: *** näivad nagu *** tegelikult on, välisilmed
pole lihtsalt illusioonid.
Me tõepoolest käime supermarketis, ostleme, maksame raha,
kõik need asjad toimuvad
meie tegudes.
Näeme ennast neid tegusid sooritamas ja need on reaalsed.
Selle reaalsusega peab arvestama,
samal ajal arvestades ka aluseks oleva struktuuriga.
Sarnasel viisil
toimitakse ka paljudes teaduslikes ettevõtmistes.
Ka psühhoanalüüs ütleb: vaadake,
käitumise väline ilme peidab midagi muud.
Kuid psühhoanalüütik ei ütleks:
'See inimene, kes vihaselt noaga vehib, tunneb end lihtsalt ebakindlana,
nii et ei tasu muretseda noavehkimise pärast.'
Ei - sellest inimesest tuleb eemale hoida.
Ei saa öelda, et see on illusioon -
see on tõeline.
Kuid samas on teada, et toimub midagi rohkemat, kui
väliselt näib. Marxi argument on samalaadne,
ta on tegelikult teerajaja
sellisele argumenteerimisviisile ühiskonnateadustes.
Ja paljud on selle minu arvates
temalt laenanud.
Seejärel huvitab Marxi, kuidas
väliseid ilmeid on tõlgendatud
klassikalises poliitilises ökonoomias.
Ta kirjutab
lehekülgedel 73-74: "Mõtlemine inimelu vormide üle,
järelikult ka nende vormide teaduslik ***üüs, läheb üldse tegelikule arenemiskäigule
vastassuunalist teed.
Ta algab post festum (tagantjärele), s. o. lähtub arenemisprotsessi
valmis tulemustest." See tähendab:
peame mõistma praegust maailma ja minema uurimises tagasi
alguse juurde..
"Nii on alles kaubahindade ***üüs
viinud väärtuse suuruse määramiseni…"
Alustasime ju supermarketist ja
küsisime: mis on ühine väärtus?
"Aga just see kaupade maailma lõplik vorm – rahavorm – varjab
asjade taga eratööde ühiskondlikku iseloomu
ja järelikult ka eratööliste ühiskondlikke suhteid,
selle asemel et neid
suhteid nähtavale tuua."
Edasi räägib Marx kodanliku majandusteaduse kategooriatest:
"Seda laadi vormid moodustavadki kodanliku majandusteaduse kategooriad. Need on
ühiskondlikult kehtivad, niisiis objektiivsed mõtlemisvormid… nende tootmissuhete kohta,
mis valitsevad selle ajalooliselt määratletud ühiskondliku tootmisviisi, kaubatootmise puhul.
Seepärast kogu kaupade maailma müstilisus, kogu imelisus ja tontlikkus, mis mähivad udusse
kaubatootmise alusel toodetud tööproduktid,
– see kõik kaob otsekohe, niipea kui me
läheme üle teistele tootmisvormidele."
Järgmisena käsitleb Marx Robinson Crusoe müüti.
Robinson Crusoe müüti kasutasid
toonased poliitilised ökonomistid, et fantaseerida, kuidas keegi
hakkaks looduslikes tingimustes
korraldama oma elu ja suhet loodusega -
mida ja kuidas teha jne.
Selle müüdi lõi Daniel Defoe
ja Crusoe-majandus on olnud tähtsaks aspektiks kogu
poliitilis-ökonoomilisele teooriale.
Kuid Marx naljatleb selle üle, märkides:
"Seda õpetavad talle kogemused, ja meie Robinson,
päästnud laevahukust kella, pearaamatu, tindi ja sule, hakkab
ehtsa inglasena otsekohe pidama arvet iseenda üle."
Teisisõnu põhines see fantaasia Inglise poliitilis-ökonoomilisel elul,
mille majandusteadlased üle võtsid, väites, et niiviisi
reguleeriks ratsionaalne inimene looduse tingimustes
oma elu. Marxile teeb see nalja,
ja ta paneb ette Robinsoni saarelt lahkuda.
Muide, minu arvates oleks majandus- teadlased pidanud võtma teise Defoe romaani:
"Moll Flandersi".
See on palju parem. Moll on klassikaline kaubanduslik tegelane.
Ta spekuleerib oma seikluste käigus teiste inimeste ihadega
ja laseb teistel spekuleerida enda ihadega.
Ja "Moll Flandersis" on suurepärane koht, kus
Moll kulutab oma viimase rahanatukese tõlla ja kleidi hankimiseks,
et olla balli jaoks elegantne. Seal ballil kohtab ta ühte meest,
kellega koos Moll pärast tantsimist otsustab abielluda ja põgeneda;
kuid järgmisel hommikul kohalikus võõrastemajas ärgates ütleb mees:
'Loodan, et sul on raha, kuna olen täiesti laostunud'.
Moll vastab, et ka tema on laostunud, ja *** naeravad ja lahkuvad üksteisest. See on
hiilgav moment, mis näitab
kaupade kokkupõrget. Lisaks rändab Moll kolooniates,
Virginias, ta pannakse võlavanglasse…
See romaan pakub palju paremaid
kapitalismi metafoore kui "Robinson Crusoe".
Siiski lahkume Robinsoni saarelt
ja hakkame vaatlema
eelkapitalistlikku olukorda,
isikliku sõltuvuse maailma keskaja Euroopas.
Marx räägib teoorjusest,
milles "isikute ühiskondlikud suhted nende töös
avalduvad siin igal juhul nende eneste isiklike suhetena
ega ole peidetud asjade,
tööproduktide ühiskondlike suhete varju."
Isanda jaoks töötamine tähendab teoorjale kindla arvu tundide kulutamist
mõisas.
Kogu lugu. Valitseb isiklik sõltuvussuhe.
Selles pole midagi
segast ega hämarat. Sama käib ka
patriarhaalse töönduse ja talupere kohta.
Edasi kirjutab ta
leheküljel 76:
"Kujutleme nüüd lõpuks,
vahelduse mõttes, vabade inimeste liitu, kes töötavad ühiste tootmisvahenditega
ja kulutavad plaanikindlalt oma individuaalseid tööjõude
kui üht ühiskondlikku tööjõudu."
See on üks haruldasi lõike, milles Marx fantaseerib selle üle,
milline oleks sotsialism. Ta jätkab:
"Siin korduvad kõik Robinsoni töö määrangud, kuid mitte
individuaalses, vaid ühiskondlikus ulatuses."
Edasi kirjutab Marx (lk. 76),
kuidas ühiskondlikud suhted sellises ühiskonnas
jääksid "läbipaistvalt lihtsaks nii tootmises kui ka jaotuses."
Nii et Marx kirjeldab kindlat omadust -
ühiskondlike suhete läbipaistmatust
kapitalismi tingimustes - ja võrdleb neid alternatiivsete
tootmisviisidega, et rõhutada meie
tänapäeva maailma eripära.
Edasi esitab
ta mõned vaidlusttekitavad
ja huvitavad märkused:
"Kaubatootjate ühiskonnale, kellede iseloomulik ühiskondlik tootmissuhe seisab selles,
et *** suhtuvad oma produktidesse kui kaupadesse, s. o. kui väärtustesse,
ja selles asjalises vormis kõrvutavad oma üksikuid eratöid
kui ühesugust inimtööd,
– sellele ühiskonnale on kõige sobivamaks usundivormiks
ristiusk oma abstraktse inimese kultusega, ja eriti ristiusu kodanlikud teisendid,
nagu protestantism, deism jne."
Nagu teate, pööras Max Weber selle teesi hiljem
ringi, väites, et kapitalism on tegelikult selle usundi väljendus. Marx
aga väitab, et
religiooni muundumine
oli hoopis peegeldus:
esiletõusnud kaubasuhete, väärtusteooria,
abstraktse
inimtöö väärtuse ja taoliste asjade peegeldus.
Ja et usundite kindel vorm
liigub üldjoontes paralleelselt
muutustega majanduslikus ja poliitilises struktuuris.
Ta jätkab: "Vana-Aasia, antiikaja jne. tootmisviisides
etendab produkti muutumine kaubaks
ja järelikult inimeste kui kaubatootjate olemine teisejärgulist osa…"
Ning ta räägib mõjust, mida
vahetus turgudel avaldab usunditele.
Ja need usundid omakorda
mõjutavad (lk. 77) "loomuliku sugukondliku ühtekuuluvuse nabanööri,
mis seob teda teiste inimestega, või *** põhinevad otsestel võimu ja alluvuse suhetel.
*** on tingitud töö tootlike jõudude madalast arenemisastmest
ja sellele vastavaist
piiratud suhetest inimeste vahel nende materiaalses elutootmis-
protsessis,
niisiis inimeste piiratud suhetest üksteisega ja loodusega.
See tegelik piiratus peegeldub ideaalselt vanades loodus- ja rahvausundites."
Ja veidi allpool: "Ühiskondliku elu protsessi, s. o. materiaalse tootmisprotsessi vorm
vabaneb oma müstilisest uduloorist alles siis,
kui ta hakkab alluma inimeste teadlikule plaanipärasele kontrollile
kui inimeste vaba ühiskondliku liidu produkt.
Selleks aga on vaja teatavat ühiskonna
materiaalset alust ehk rida teatavaid materiaalseid olemasolutingimusi,
mis omakorda on pika ja piinarikka arenemisprotsessi loomulikult kujunenud produkt."
See on Marx oma oletuslikus režiimis,
rääkimas ideede ja uskumuste
mitteimmuunsusest.
Selline lähenemine on omane ka järgmisele kolmele leheküljele.
On palju vaidlusi
selle
tõsiseltvõetavusest.
Kuid on selge,
nagu ta kirjutab leheküljel 79,
et ta kordab
reduktsionistlikku argumenti,
kui ütleb märkuses 33:
"(…)minu seisukoht, et teatav tootmisviis
ja sellele vastavad tootmissuhted, lühidalt
'ühiskonna majanduslik struktuur
on reaalseks baasiks, millel kerkib juriidiline ja poliitiline pealisehitus
ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid',
et 'materiaalse elu tootmisviis tingib sotsiaalse, poliitilise ja vaimse elu
protsessi üldse."
Selle argumendi esitas Marx
sissejuhatuses raamatule
"Poliitilise ökonoomia kriitikast",
ja ta jääb selle juurde ka "Kapitalis".
See reduktsionistlik argument
ütleb, et
alustades tööprotsessi mõistmisest,
tööprotsessi olemuse mõistmisest,
kuidas inimesed korraldavad tootmist -,
et sellelt aluselt
saab palju järeldada
poliitika kohta, õiguslike stuktuuride kohta
uskumiste kohta jne.
Teile ei pruugi meeldida
see reduktsionistlik argument, võite sellega mitte nõustuda, kuid on täiesti selge, et
Marx selle esitab,
et seda ta usub ja
peab tähtsaks.
Ma ise arvan, et
see on inspireeriv idee,
kuid nagu enamik reduktsionistlikke argumente, jookseb see lõpuks rappa.
Aga võttes sellise reduktsionistliku seisukoha, hakkate nägema asju,
mida muidu ei näeks.
Ja ilma selle reduktsionistliku impulsita poleks Marx ealeski
mõistnud paljusid asju.
Leiate sama tüüpi reduktsionismi bioloogilistes teadustes,
milles evolutsioon taandatakse
osakeste füüsikale jne.
Jällegi võite
vastu vaielda, et lõpuks katse nurjub, aga fakt on, et evolutsioon,
geneetilised uuringud jne. on nüüdseks üksteisele täienduseks saanud ja
reduktsionismi otsene rakendamine on andnud tähtsaid tulemusi
bioloogias - samal viisil,
nagu Marxi
jäämine reduktsionistlikuks mängib siin
tähtsat rolli tema
uurimise meetodis, uurimise edasiviiva jõuna.
Mind ärritab, kui inimesed ütlevad: see on reduktsionistlik
ja selle tõttu mitteusutav.
Kui inimesed ei oleks olnud reduktsionistlikud tundmatu suhtes, poleks meil praegu
teadmisi millegi kohta.
Tegelikult püüame pidevalt taandada komplekssed nähtused
lihtsateks.
Selles ongi suuresti seisnenud mõistmine ja teadmiste loomine.
Jah, mõistame, et maailm on keeruline koht, kuid teisest küljest
aitavad lihtsustused
mõista keerulisi nähtusi teise nurga alt, ja sellega
Marx tegelebki. Ja ta on
selles suhtes väga otsekohene, nendes lõikudes
väljendab ta sõnaselgelt,
et neid usulisi seaduspärasid ei saa vaadelda lahus
poliitilis-majandusliku protsessi olemusest,
mis arutluse all on.
Tahaksin rõhutada
märkust leheküljel 78,
märkust number 32.
See on tähtis märkus, kuna Marx käsitleb siin klassikalise poliitilise
ökonoomia põhilisi puudusi.
Ta juhib tähelepanu,
et on ekslik kohelda
väärtusteooriat, tööväärtusteooriat,
kui "ühiskondliku tootmise igavest looduslikku vormi".
See on ajalooline konstruktsioon,
ja sellisena saab seda ka ajalooliselt dekonstrueerida.
Aga klassikalised poliitilised ökonomistid käsitlesid
tööväärtusteooriat naturaalse, looduslikuna.
Sellise käsitlusega mindigi Robinson Crusoe juurde.
Mida teeks looduslik inimene looduslikus keskkonnas? - Seda, mida Robinson
Crusoe tegi; seda, mida kodanlus
pidas 17. sajandil õigeks teguviisiks.
Ja nagu ta kirjutab leheküljel 78:
Kodanlik poliitiline ökonoomia "…ei ole aga kunagi esitanud isegi küsimust,
mispärast see sisu omandab sellise vormi, s. o. mispärast töö väljendub
tööprodukti väärtuses,
töö mõõt aga väljendub töö kestuse kaudu tööprodukti
väärtuse suuruses?
Vormelid, milledele on otsa ette kirjutatud,
et *** kuuluvad niisugusesse ühiskonna formatsiooni,
kus tootmisprotsess valitseb inimesi ja inimene veel ei valitse tootmisprotsessi,
- neid vormeleid peab poliitilise ökonoomia kodanlik teadvus niisama endastmõistetavaks
looduslikuks paratamatuseks kui tootlikku tööd ennast."
Päris hävitav klassikalise poliitilise ökonoomia kriitika.
See oli isegi nii hävitav, et
seoses käraga Marxi teooriate ümber
pidi majandusteadus
loobuma tööväärtusteooriast.
19. sajandi keskpaiga marginalistliku koolkonna majandusteadlased
otsustasid selle kriitika valguses, et ainsaks võimaluseks on
heita tööväärtusteooria üle parda.
Seega tuli esile marginalistlik väärtusteooria, mis on täiesti erinev
väärtusstruktuur.
Ja majandusteadus tehti ümber neoklassikaliseks, klassikalise poliitilise
ökonoomia asemel.
Selliste sündmuste taustal oli raske säilitada tööväärtusteooriat.
Sellest pidi lahti saama, kui ei tahetudlõpetada marksistina,
ja keegi ei tahtnud seda, niisiis lükati klassikalised poliitilised ökonomistid
kõrvale, suuresti tänu Marxi
kriitikale, mis tegi sellisel positsioonil olemise võimatuks
ilma Marxi tunnustamata.
Leheküljel 79 kirjutab ta: "Kui suurel määral üks osa majandusteadlasi
laseb end petta kaupade maailmale omasest fetišismist
ehk töö ühiskondlike määrangute esemlikust näilisusest, seda näitab muuseas
igav ja mõttetu vaidlus looduse osa üle vahetusväärtuse loomises."
(See toimub tänapäevani.)
"Kuna vahetusväärtus on ainult teatav ühiskondlik viis, kuidas väljendada asja tootmiseks kulutatud tööd,
siis ei saa ta sisaldada rohkem loodusainet kui näiteks
vekslikurss."
Edasi räägib Marx
füsiokraatlikust illusioonist, et maarent kasvab maast, mitte aga ühiskonnast.
1. peatüki lõpus
arutleb ta
mida ütleksid kaubad, kui *** saaksid rääkida.
Sellest kaupade keelest
pole me rääkinud, kuid see on intrigeeriv.
See oli siis kaubafetišism. On kellelgi midagi
lisada? Samas selliste Marxi peamiste teeside üle võime vaielda hiljem.
Tahan üle käia ka 2. peatüki,
"Vahetusprotsess".
2. peatükk pole eriti raske.
Marx toob siin lihtsalt esile
vahetuse tingimused.
Ta alustab
sellest, et loomulikult
ei lähe kaubad ise turule, neil on omanikud.
Tähendab - tuleb rääkida mitte kaupadest, vaid suhtest kaupade ja nende omanike vahel.
Marx kujutab ette
ühiskonda, kus,
(leheküljel 81) "Kaubavaldajad peavad järelikult tunnustama
end vastastikku eraomanikena.
See õigussuhe,
mille vormiks on leping, -
ükskõik, kas viimane on seaduslikult formuleeritud või ei ole, - on tahtesuhe,
milles peegeldub majanduslik suhe.
Selle õigus- ehk tahtesuhte sisu on kindlaks määratud majandusliku suhte endaga.
Isikud on siin üksteisele olemas ainult kaupade esindajatena (…)"
ja nagu ta kirjutab, võtame vaatluse alla "(…)isikute majanduslikud karaktermaskid(…)", kes
"(…)personifitseerivad neid majanduslikke suhteid(…)"
Vaatame kõigepealt seda viimast punkti.
Marx kasutab kõikjal "Kapitalis" ühiskondlike suhete kehastumist,
personifikatsiooni.
Ta ei räägi üksikisikutest,
vaid selle asemel ostjatest ja müüjatest,
kapitalistidest ja töötajatest.
Ta räägib inimestest
rollides.
Ja ***üüs on selle kohta,
mida inimesed neis rollides teevad.
Üksikisikutel võib olla mitmeid erinevaid rolle,
kuid see kõnekujund on tuttav:
öelda, et vaatleme
inimeste asemel nende rolle.
Ja te ei saa väita,
et arutelu autojuhtide ja
jalakäijate suhte üle
Manhattani tänavail
oleks sobimatu, kuna
nii autojuhid kui jalakäijad on inimesed.
Asi poleks üksikisikutes.
Ei - on siiski sobiv rääkida suhetest
jalakäijate ja autojuhtide vahel,
sest on toimumas midagi tähenduslikku,
nimelt: iga päev kiruvad autojuhid jalakäijaid
ja jalakäijad kiruvad autojuhte.
Nii et Marx peab alati silmas
taolisi rolle.
Ta ei räägi niivõrd kindlatest inimestest,
ehkki kohati ta teeb ka seda, kuivõrd enamjaolt rollidest.
Ja need rollid on täpselt defineeritud.
Ta määratleb inimesed,
kel on eraomanduslik suhe
nende valduses oleva kaubaga.
Nende kaupadega kaubeldakse mittesunduslikult,
see tähendab vastastikust
indiviidide juriidilisi õigusi austades.
Ja see on tegelikult kirjeldus seaduslikust
ja poliitilisest, korralikult toimivate turgude raamistikust.
Selles kontekstis kirjeldab ta
kaupu (lk. 82):
"Sünnipärase levellerina (võrdsustajana) ja küünikuna
on kaup alati valmis vahetama iga teise kaubaga mitte ainult hinge, vaid ka keha…"
Omanik on nõus kaubast lahti saama,
ostja on nõus selle endale võtma.
"Kõik kaubad on oma omanikele mittetarbimisväärtused, oma mitteomanikele aga tarbimisväärtused.
Seepärast peavad *** pidevalt käest kätte käima."
Jällegi on tema argument siin ajalooliselt spetsiifiline.
Taas materdab ta märkuses 38 Proudhoni
ja anarhistlikku nägemust.
Marx ütleb, et Proudhon võttis
kodanliku õiguse mõiste,
ning kodanliku töö ja selle kulutuse mõiste,
et sellelt aluselt
ehitada teistsugune ühiskond, mis tundus Marxile naeruväärsena.
See tähendas kodanliku
teadvuse puhta vormi võtmist,
et selle kaudu põgeneda
kodanlikust ühiskonnast, ja Marx pidas seda jamaks.
Edasi käib Marx uuesti
läbi selle, kuidas raha välja kristalliseerub.
Ta kirjutab leheküljel 83: "Rahakristall on vahetusprotsessi paratamatu produkt."
"Vahetuse laienemise ja süvenemise ajalooline protsess arendab kaubaloomuses
uinuvat vastuolu tarbimisväärtuse ja väärtuse vahel." Oleme
seda ideed, seda vastuolu ka enne märganud.
Nüüd naaseb ta selle juurde, et seda täiustada.
"Vajadus leida käibe jaoks selle vastuolu väline väljendus
viib iseseisva
kaubaväärtuse vormi tekkimiseni ega jäta enne järele,
kui see on lõplikult saavutatud kauba kahestamise kaudu
kaubaks ja rahaks."
Teisisõnu
on jälle tegu vahetusprotsessiga, mis
paljunedes ja end luues viib kahestumisele.
See kahestumine aga eeldab
(lk. 84), et tegeleme üksikisikute ja
eraomanikega,
ja et "Asjad iseenesest on inimesele välised ja seepärast võõrandatavad."
Siin tähendab 'võõrandatav', et
need asjad pole minu olemise osaks ja võin neist vabalt lahti saada.
Te saategi vabalt oma asjadest loobuda, aga kui te olete sügavalt
millessegi kiindunud, on see raske. Kuid eelduseks on, et
kõik kaubad on niiviisi võõrandatavad.
Sama lõigu keskel ta ütleb: "Vahetuse alatine kordumine
teeb vahetusest regulaarse ühiskondliku protsessi."
Ja see üldine ja ühiskondlik ekvivalent
hakkab mõju avaldama erinevatele ühiskonnakordadele.
Leheküljel 85 räägib ta, et
"Sedamööda, kuidas kaubavahetus purustab oma kitsalt lokaalsed sidemed
ja kaubaväärtus kasvab seetõttu abstraktse inimtöö materialisatsiooniks,
.
siirdub rahavorm säärastele kaupadele,
mis oma loomult kõlbavad täitma üldise ekvivalendi ühiskondlikku funktsiooni,
nimelt väärismetallidele."
Ehk kullale ja hõbedale.
Sellele järgneb tähtis mõttearendus
leheküljel
86:
.
"Me nägime, et rahavorm on ainult ühele kaubale omaseks saanud vastuhelk
kõikide teiste kaupade suhetest. Asjaolu, et raha on kaup,
tundub järelikult avastusena
ainult sellele, kes lähtub
raha valmis kujust, et seda tagantjärele ***üüsida."
See viib teda arutlusele, kuidas raha omandab sümboolse, märgilise
vormi. Ta jätkab:
"Selles mõttes oleks iga kaup märk…"
Mille märk? - Väärtuse märk.
"…sest väärtusena on ta ainult temale kulutatud inimtöö asjaline kest."
Sageli räägivad inimesed majanduse
märgilisest küljest; kuidas märgiline majandus toimib.
Siin annab Marx võimaluse seda sorti küsimuste haaramiseks
tema enda ***üüsi (loomulikult väikeste mööndustega),
sest ta on äärmiselt teadlik,
et algusest peale
on kõik kaubad märgilised -
*** märgivad töösisaldust.
Seetõttu tegeleme mõnes mõttes alati märgiliste, sümboolsete majandustega.
Nende märgiliste majanduste olemust
võib samas muuta ja vahetada.
Võime seda ka tänapäeva ühiskonna tingimustes vaadelda.
Samas peame
olema ettevaatlikud,
et mitte eraldada märgilisi omadusi
nende allikast - väärtusteooriast.
Peame pidevalt tooma need märgilised omadused tagasi
selle allika juurde. Nagu Marx kirjutab,
leheküljel 88:
"Raskus ei seisa mõistmises, et raha on kaup,
vaid selles, et mõista kuidas, mispärast ja mille tõttu
kaup rahaks saab."
Ta on selle mõistatusega mängelnud läbi paari
eelmise lõigu.
See kõik viib Marxi leheküljel 88 arutlema raha maagilisuse üle,
peatüki lõpus.
Peatükk lõpeb väga tähtsa lõiguga:
"Inimeste puhtatomistlik suhtlemine nende ühiskondlikus tootmisprotsessis,
.
seega nende tootmissuhete asjaline kuju, mis on sõltumatu
nende kontrollist ja teadlikust individuaalsest tegevusest,
ilmnevad kõigepealt selles,
et nende töö produktid omandavad üldiselt kaubavormi.
Niisiis rahafetiši mõistatus
on ainult nähtavamaks saanud,
silmipimestav kaubafetiši
mõistatus."
Marx võtab siin
omaks Adam Smithi nägemuse
täiuslikult toimivast turumajandusest,
milles 'nähtamatu käsi' juhib otsuseid.
Üksikisik ei saa juhtida
ega käskida;
igaüks peab turul toimima
'konkurentsi sundseaduste' järgi, nagu Marx seda hiljem nimetab.
Adam Smithi teesiks oli,
et turul tegutsevate ettevõtjate ja
iseseisvate inimeste isiklikud ajendid
ei oma tähtsust. *** võivad olla ahned, isekad, mida iganes.
*** võivad olla lahked või jõhkrad.
Kuid Adam Smithi järgi viiksid need
turul vabalt tegutsevad autonoomsed isikud,
järgides oma huvisid, ihasid, vajadusi, -
nende tegutsemine viiks ühiskondliku tulemuseni,
mis turu 'varjatud' käe kaudu tooks meile kõigile kasu.
Marx võtab selle nägemuse vastu.
On väga tähtis mõista, miks ta seda teeb.
"Kapital" on klassikalise poliitilise ökonoomia kriitika.
Klassikaline poliitiline ökonoomia väitis,
et lastes turul vabalt toimida,
oleks kõik suurepärane.
Kui vaid riik eemale lükata, kui vaid kaotada monopolid -
neid asju tehes oleks lõpptulemuseks uskumatult dünaamiline
ja sotsiaalselt õiglane ühiskond.
Selline oli Adam Smithi utoopiline unelm.
Selline oli Ricardo utoopiline unelm.
Selline oli liberalismi utoopiline unelm.
See on jätkuvalt utoopiline unelm neoliberaalsele teooriale.
Laske turul toimida ja kõik saab korda.
Selles punktis on Marxil valik:
Ta võib öelda, et turud ei tööta.
Sest teame, et on monopolid, võim jne.,
mis kõikjal möllavad ja hävitavad,
Marx võiks öelda, et ei pea selle utoopilist projekti võimalikuks.
Kuid Marx, vastupidi,
aktsepteerib selle utoopilise unelma tingimused,
et siis esitada küsimus:
kas see toob tõesti kõigile kasu?
Ja suur tees "Kapitalis" ning vastus sellele küsimusele on: EI!
See toob kasu vaid kodanlusele
ja kõrgkodanlusele.
See kurnab töölisi, pügab neid
nagu lambaid.
Mida kaugemale jõutakse
neoliberaalse teooria utoopilise projekti rakendamisele,
seda suuremaks muutub ühiskondlik ebavõrdsus,
seda rohkem on ühiskonnas ebaõiglust,
seda suurem on häving
nii keskkonna- kui ka töötingimustes.
Marx võtab vastu klassikalise poliitilise ökonoomia vaidluspunktid,
et näidata selle enda tingimustes selle lõppjärelduse ekslikkust.
Ta tõestab seda sammhaaval,
kuid seda tehes jääb ta
argumendi piiridesse, mille kohaselt
Adam Smithi 'nähtamatu käe' tingimused
on tegelikult olemas ja juba saavutatud.
Samas teame, et neid tingimusi pole kunagi saavutatud.
Kuid on olnud ajaloolisi perioode, mil neid on püütud saavutada -
näiteks viimase 30 aasta jooksul.
Tegelikult püüab Marx
dekonstrueerida
liberaalse kodanluse nägemust klassikalisest poliitilisest ökonoomiast,
et näidata selle enesekesksust.
Kuid - see asetab nii teda kui ka meid probleemi ette.
Tema ***üüsi lugedes peame hoolikalt vahet tegema: kas ta on rääkimas tõelisest
kapitalistlikust ühiskonnast või
sellest teoreetilisest Adam Smithi
ja klassikaliste poliitiliste ökonomistide unelmaühiskonnast?
Mõnikord segavad need kaks poolt üksteisele vahele,
mõnikord ajavad *** üksteist sassi.
Seda peame silmas pidama. Vahel kirjutab ta midagi tõepärast
just sellest eeldusest lähtuvalt.
Nõndaks siis.
Aeg hakkab lõppema.
Järgmiseks korraks lugege läbi 3. peatükk rahast,
"Raha ehk kaupaderinglus".
Vaadelge hoolikalt struktuuri.
See on väga raske peatükk,
peaaegu kõik lugejad annavad selle peatüki juures alla.
Kui selle ületate,
on kõik
korras.
Vaatame seda koos järgmisel korral. Tänan.