Tip:
Highlight text to annotate it
X
Indiaani keeles: Soovin tänada teierahvast, et kutsusite meid oma ilusale maale. Meil on tõesti rõõm siin olla.
Me kõik elame moodsas maailimas. Käime tööl, meil on pered ja kohustused nagu kõigil teistel.
Kuid arvan, et meile pakub rahuldust tegeledaoma ajalooga,
Mida peame teadvustama ja endas kanda.
Pere ringis teemegi seda. Näiteks onu Calvin ja tädi Marie korraldavad oktoobris suure peo.
*** kutsuvad meie majja kokku ümbruskaudsed inimesed,
et viimane lapselaps nimeandmise rituaaliga perekonda vastu võtta.
See on üks näide, et meie kultuur on veel elab.
See on vastutus, mida nemad meie pere juhtidena jagavad.
Meie trupp „Copper Maker Dancers“ onu Calvin ja tädi Marie juhtimisel ringi reisinud
üle 30 aasta, alustati Calvini vanemate eestvedamisel.
*** on alati kandnud vastutust oma pere ja meie kultuuri ees ja õpetanud,
kus me elame, kust pärit oleme.
Tädi Marie ise õpib, ta on omandamas magistrikraadi antropoloogias.
Ta kasutab Lääne teadmisi, et uurida rahva ajalugu ja juuri.
Niisiis liigub ta korraga kahes maailmas.
Tema tee on eeskujuks nooremale põlvkonnale.
Ülikoolis näen, et meie kultuurist teatakse siiani väga vähe,
inimesed ei mõista ega tunne seda.
- Võib-olla *** ei hoo li? - Usun pigem, et *** pole teadlikud
ja see on suur probleem, mitte see, et ei hoolita.
Kui inimesed saavad teada meie probleemidest, siis *** tunnevad rohkem huvi.
Uurimistöös vaatlen oma kultuuri, teisi kultuure ma uurimas ei käi.
Kuna see on osa minu elust, kavatsen midagi teha oma rahva heaks ja hoida alal meie tarkusi.
Ma arvan, et Kwakiutli rahvas on Põhja-Ameerika pärismaalastest enim uuritud rahvas,
kellest on ka kõige rohkem kirjutatud. Aga nüüd on meil oma inimene,
kes on võimeline rääkima meie lugu meie endi seisukohalt ja otsese elukogemuse kaudu.
Eri ajalooperioodidel on eurooplased meid koloniseerinud, euro-kanadalased meid alla surunud,
meie valitsus on keelustanud potlatch´id (kinkimispidustused), kehtestanud internaatkoolide
süsteemi, millega viidi lapse d ära nende kodudest.
Ameerika põlisrahvaid on tõsiselt üritatud assimileerida.
Meie rahvad kannatavad ikka veel taolise poliitika järelmõjude all. Seega on osa meie tegevusest
seotud kirjeldatud varjupoolega. Minusugusel inimesel, kelle esivanemad on segunenud,
sest osa minu esivanemaid on Euroopa päritolu, lasub vastutus, et kas me laseme minna
ja oma kultuuril surra või me kanname seda edasi ja hoiame elus.
- Kas kõikidel liigutustel on tähendus?
Näiteks naiste tantsus lähtuvad tantsijate liigutused laulusõnadest.
Täpselt nii, kõikidel liigutustel on oma mõte. *** ei ole mitte ainult seotud kwak´wala-keelsetes
värssides öelduga, vaid *** väljendavad ka vaimumaailma traditsioonilisi elemente.
Naiste tants illustreerib ravitsejavõimeid: „Olen Hamatsa (salajane kogukond)vägev taltsutaja“.
Kuna see oli Calvini vanaema laul, viitab see vanaema võimetele taltsutada ja ravida
Hamatsa tantsijaid. Mõned meie ðamaanid on arstid ja kui nemad oma tööd teevad,
ei sarnane see lääne arstide tegevusele. *** pritsivad suust läbi hammaste erinevaid segusid ja ravimeid.
Sellele viitavad ka laulusõ***. Kõikidel laulusõnadel on ka sügavam tähendus,
millest meil ei ole sageli võimalust rääkida, kui intervjuuks on aega vaid pool tundi ja
tantsuetenduseks tund.
Tantsimiseks on erinevaid põhjusi. Tseremooniad on tähtsad verstapostid või eluetapid,
mida tuleb tähele panna. Kui tüdrukust saab neiu, on see väga oluline hetk tema elus.
Täpselt selleks hetkeks noore naise elus on omad laulud ja tantsud.
Hamatsa tseremoonia korraldatakse noormeeste auks.
Vanadel aegadel läksid need noormehed metsa. Initsiatsioonitseremoonia kestis neli kuud,
mille vältel olid *** looduses. Spirituaalses tõlgenduses kadusid *** ära,
inimsööja vaim Baxbaxwalanuksiwe võttis *** enda juurde maailma põhjapiirile.
Me püüame *** kinni, kui *** potlatchi tseremooniale tulevad. See on väga vana komme.
Oktoobris on plaanis suur potlatch (kinkimispidustus) ja minu sugulased Andersonid
korraldavad potlatchi septembris. Pidustused, mis kestsid vanasti kuid, on tänapäeval kahele
päevale taandunud. Aga nende ettevalmistamine võtab aega kuid, et küllalt asju koguda
ja raha kõrvale panna, et selle aja jooksul inimesi kostitada. Meie pidustustele võib kokku tulla
kuni 1500 inimest. Tänapäeval saame neid korraldada nädalavahetustel, kuna esmaspäeva
hommikul peab jälle tööle minema. Me ei astu pikkmajja sisse ja ei istu maha nagu teatris.
Kõik istuvad eraldi: Hamatsad istuvad oma seisuse ja eesõiguste tõttu maja ühes osas,
pealikud istuvad maja ees. Suursugused inimesed, meie auväärsed naised, kes istuvad ümber põranda,
moodustaksid justkui puhvri, sest nemad on tarkuste hoidjad ja valvavad, et kõik sujuks, nagu peab.
Neid kombeid tunneb meie rahvas endiselt.
Meie korraldasime pidustused 2004. aastal. Minu vanem poeg Daniel oli siis umbes 1-aastane.
Ma leidsin, et on igati kohane on anda pojale oma kadunud isa indiaani nimi. Aga see ei käi niisama,
et istume ümber söögilaua ja ma ütlen, et, poeg, annan sulle nüüd selle nime.
Nime üleandmise rituaali juures peavad pealikud, vanemad kogukonna liikmed,
kogu rahvas andma oma väe sellele sündmusele. Sedakaudu kehtestatakse nimi ja
Ja antakse üle tiitel. Seega on tseremoonial väga tähtis roll.
Nagu Kaleb ütles, oleme praegu jalgupidi kahes maailmas: me peame moodsas elus hakkama saama,
aga see ei tähenda, et me ei peaks kinni hoida oma juurtest.
Meie pealiku perekonna esiema, kes on meie vana-vana-vanaema Anislaga Mary Ebbets kudus oma
tulevasele 11 lapsele ja lapselapsele tekid. Need olid tema veimevakas, kui ta abielludes
meie pere liikmeks sai. Selle naise järeltulijatel on kuni aegade lõpuni õigus seda varandust kanda.
See siin on maalitud Chilkat tekk, mille tegi mu õde.
Traditsiooniliselt kooti need mägikitse villast või seedrikoorest.
Ühe teki kudumine võttis aega umbes aasta.
Minu arusaamise järgi on see üks käsitsikududmise kõrgemaid vorme kogu maailmas,
ainsana osati kududa ümmargust ringi. Tänapäeval on maailmas 22-23 Chilkat kudujat.
Meie nõbu Donna, kes tegi ka selle peakatte, on üks nendest Chilkat kudujatest.
Vana kombe kohaselt oli kudumine naiste töö, aga praegu on meil ka üks meeskuduja.
Selle kunsti põhiolemus on väljendada visuaalselt või esteetilises plaanis seda, kes sa oled ja
kust sa pärit oled. Näiteks see tekk jutustab ühe kindla loo ühest naisest ja tema järeltulijatest.
See ei ole mitte mõnisada aastat vana kunstiala, vaid tuhandeid aastaid vana ja väga auväärt kudumise liik.
Tahtmatult hakkab pead vaevama küsimus, et kes oli esimene Chilkat kuduja.
Meeskududja Willie White´i sõnutsi pärineb see kunst tsimshianidelt. Kaua-kaua aega tagasi
elas üks noor naine oma ema ja väikse lapsega. Nälja ajal andis noor naine oma toiduportsud
emale ja lapsele, et *** vastu peaksid. Mõne aja pärast muutus naine nii nõrgaks,
et nägi nägemust tekist. Selle nägemuse järgi kudus ta esimese Chilkat teki.
Seega öeldakse, et Chilkat kudumine on pärit tsimshianidelt, kes on meie rahva üks
põhjapoolsemaid suguharusid.
Minu tuunika tegid onu Calvin ja tädi Marie,trummi disainis onu Calvin.
Tahan öelda, et oleme kohanenud. Kevin rääkis seedrikoorest ja mägikitse villast tehtud
Chilkat tekkidest. Tänaseni on inimesi, kes valdavad traditsioonilisi tehnikaid.
Ent me oleme kohanenud ka kaasaegse maailmaga ja kasutame käepärast materjali.
See siin on maalitud kangas, aga vanasti oleks tlingititele suguharule omaselt maalitud hülge-,
hirve- või põdranahale. Kui varemalt tehti kõik seedrikoorest või loomanahast,
ja siis tänapäeval kombineeritakse vanu ja uusi materjale.
Me räägime kwakwala keelt. Väiksest peale olen kasvanud meie traditsioonide keskel
ja väga õnnelik, et olen sündinud nii rikkalikku kultuurikeskkonda.
- Palju inimesi tänapäeval seda keelt räägib? Soravalt? - Ütlen seda kwakwala keeles.
See oli minu esimene keel, kodus ei tohtinud me inglise keelt rääkida, kuna minu ema ei olnud
ametlikku haridust saanud. Meid õpetati nii, et oma keelt elusana hoida. Mina esindan viimast
põlvkonda, kes seda keelt valdab kõnes ja oskab tõlkida.
- Kuidas tänapäeval saab seda keelt õppida? - Seda õpetatakse riiklikus koolisüsteemis:
õpetatakse rääkima ja kirjutama ja väga palju lauldakse ja tantsitakse. 1960ndatel hakkas
kõik see meie rahva hulgas tagasi tulema. Naistel oli väga tähtis roll, kuna meid
kutsutakse mehe selgrooks. Meie hääl kõlab alati meeste selja tagant, ehkki mehed on need,
kes räägivad. Meid peetakse eluandjateks ja pealike sünnitajateks. Seega osa meie
kultuurist näeb ette, et teeme tseremooniariided. Kõik, mida me tekkidel kujutame, tuleb isa poolt.
Abielu korral toob naine midagi kaasa oma mehele ja vastupidi. Me oleme võimelised
peresümboleid oma tekkidele panema. Näiteks kunagi oli 36 kwakwala keelt kõnelevat rahvast,
nüüd on järele jäänud umbes 16. Inimesed teavad kohe, missugusesse hõimu ma kuulun,
kui näevad minu liblikat. Igaüks meist esindab oma perekondi, et näidata, mis meil endal on
ja mida oleme kaasa saanud vanematelt ja vanavanematelt. Nagu iga tekk, jutustab ka nööbitekk
mingit lugu. See on äär ja siin on pikkmaja välised postid. Seda osa nimetavad paljud ukseks või
pikkmaja „kehaks“. See on suitsuava, kuna maja keskel on tulease. Me kasutame palju nööpe,
kuid vanasti kasutati pärlmutrit. Hudson Bay Companie tuli 1849.a Beaver Harbour´isse,
Fort Rupertisse. *** rajasid sinna kindluse. Sel ajal jõudis meie rahvani sedasorti uus materjal.
Neile meeldisid meie karusnahad nii väga, et *** andsid vahetuskaubana nahkade eest riiet.
Senini kasutasid meie inimesed palju seedrikoort, millest on tehtud ka kübar Coreeni peas.
See on punase seedripuu koor, millest valmistati riideid ja toitu. Kui 1849. a-l saabusid eurooplased,
tõid *** kaasa kangaid ja meie rahvas hakkas riidele seisust näitavaidperesümboleid õmblema.
Kasutasime ka meritigudest nööpe, aga kuna meie oma tantsutrupiga reisime , otsustasin
plastiknööpide kasuks, sest need peavad vastu ja on lihtsam reisida.
See siin on inimese nägu, see 2-pealine madu, keda kutsutakse meie keeles sisiutl.
Minu ema ja vanaema põlvkonnale on õpetaud, et alati peab midagi oma kätega tegema.
*** ei olnud kunagi jõude. Igaüks peab näitama oma andeid, kuna oskused antakse põlvest
põlve edasi. Mina hakkasin sellega tegelema 6-7-aastasena. Käisime emaga vanaema majas:
lõikasin välja motiive. Kell kaks lubati mind pooleks tunniks õue mängima. Pool kolm pidin
tagasi olema, et tööd jätkata. Ma olen selle eest väga tänulik, kuna mulle see tõesti meeldib,
mis ma teen. Ma jagan oma tööd mitte ainult oma perele, vaid kõikide kwakwala keelt kõnelevate
inimestega, sest meid kutsutakse potlatchi rahvaks, kes muudkui kingivad ja jäävadki kinkima.
Kui naised tantsivad, siis meil kästakse pöörata vasakule, et siseneda meie esivanemate
vaimude maailma. Me kuulame laulu ja saame teada, mida me oma kätega tegema peame.
Igal hõimul on oma laulud, mille sõnu tuleb kuulata. Kui laul lõppeb, pööravad naised taas ümber,
siis uuesti vasakule, et tulla tagasi inimeste maailma, kus me elame.
- Kas kõik teie laulud on vanad? - Jah, vanad laulud.
- Kas tänapäeval uusi juurde ei loodagi? - Ka tänapäeval on päris mitmeid laululoojaid.
- Kas Te olete kusntnik? - Jah, see on üks kunstiliik: ma kujundan nööbitekke.
Ma saan sellest suurt naudingut ja mulle väga meeldib ka jagada. Nüüd, mil mu tütar hakkab
moedisainiga tegelema, jagab ta seda kunsti, väljapoole meie kultuuriringkonda.
Vastupidi vanavanematele, elame meie korraga kahes maailmas.
See trumm on hirvenahast.
Tallinnas on teistsugune niiskus kui meil kodus. Kohe kui lennukist maha astusime,
läksid trumminahad lõdvaks. Kuna *** ponud enam pingul, ei tulnud neist ilusat heli.
Terve esinemise jooksul vahetasime trumme nagu hokikeppe: saatsime *** lava taha,
kus naised püüdsid neid puhuriga kuivatada. Iga 2-3 laulu järel vahetasime trumme,
sest *** ei kõlanud hästi.
Sellel trummil on originaalne kujundus, see on märk meie kultuuri järjepidevusest.
Kujundasin selle trummi, kui olime Münchenis tööl. Olime seal kuu aega ja siis tuli
mulle see mõte pähe ja hakkasin tegema.
Ta tegi selle kuus aastat tagasi, kui ma abiellusin Coreeniga, kelle kwakwala nimi on Yakawilas.
Musgamdzi, mille sain Calvini vanimalt vennalt, on pärit minu vana-vanaemalt ja see viitab
neljale üksteise otsas olevale vaalale. See on minu kwakwala nimi.
Chilkat nägu, millel on väga tähtis koht Chilkat-tekkidel, on keskne kujund.
Ta räägib meie perega ja jutustab meie ajalugu. Onu Calvin kasutas seda nägu
tähistamaks Coreeni, kes on meie suhete nurgakivi – ema, väega naine, kes annab kõigele elu.
Need on meie kolm tütart, esimesed olid identsed kaksikud. Kaksikud tulevad lõhevaimudest
ja on märgiks küllusest. Onu kujutas neid lõhemarjadena, elu algusena,
ja märgina meie perekondade ühtelöömisest.
Meid on kokku 735 inimest, kui rääkida ainult meie rahvast. 75% elab väljaspool reservaati.
Seda arvestades on meil praeguse seisuga 305- 322 majapidamist. Meid on naabermaakondades,
igal pool saare peal, seega me ei ela isoleeritult ühes piirkonnas.
- Kuidas saada teie kogukonna liikmeks? Kas teil on mingid reeglid, näiteks et ema peab olema
teie rahva hulgas? Või piisab, kui austada teie kombeid ja koos elada?
Meie vanaemade ja emade ajal oli seisuste süsteem. Meeste jaoks valiti naised välja ja kõrge
positsiooniga pere ülesanne oli tõestada, et neiu on väärt abielunaiseks saama.
Tänapäeval on palju segaabielusid. Et oma kultuuri elus hoida, jagame seda,
mis meil on, inimestega väljaspoolt meie kogukonda. Seda aktsepteeritakse praegu rohkem kui
60 aastat tagasi. Näiteks kui minu ema abiellus, ei teadnud ta seda, kellega ta abiellub,
enne kui ta astus pikkmajja ja tema ema ütles, et nüüd abiellud selle mehega. Nii oli see vanasti.
Kui tänapäeva noored on huvitatud kellestki oma külas või selle naabruses, on *** üsna
tõenäoliselt miskitpidi sugulased. - Kas te kõik räägite kwakwala keelt?
Enne kui Maxine rääkis oma keeleoskusest, mõtlesin, et me oleme ühevanused, aga mina keelt ei räägi.
Ma saan pisut aru ja oskan öelda mõningaid tervitusi. Sõltub perekonnast.
Kõik sõltub keskkonnas, kus oleme üles kasvanud. Mina kasvasin linnas, Maxine külas.
Praegu on meie rahvas sõlminud Victoria ülikooliga lepingu: 24 inimest meie hulgast õpib
lingvistikat. Me oleme teinud plaane 5-10 aastaks. Loodame jõuda keele kinnistumiseni meie enda
haridussüsteemis. See on tõesti kodupõhine projekt, et meie rahval oleksid oma koolid,
kus õpetavad oma õpetajad oma õppekavade järgi. See on väga suur unistus.
Praegu elab meie hulgas 18 keelt vabalt valdavat inimest. Kuna vahemaad meid ei lahuta,
saame nendega vahetult suhelda ja neilt teadmisi ahmida nii palju, kui võimalik.
Meil on 24 üliõpilast ja umbes 60 kogukonna liiget, kes soovivad kaasa lüüa. See on nagu suurenev
lumepall, mis annab meile tugeva tõuke, mida me vajame. Praegu oleme veel vundamendi ehitamise
staadiumis. Iga päev tuleb pingutada, et keel juurduks ja muutuks omaseks, et sellest saaks
rääkida köögilaua juttu. Praegu on tegu surnud keelega. Ma austan teisi kultuure,
kuid hetkel on oluline ennast ise kätte võtta ja hakkama saada, et meie keel säiliks ka tulevastele põlvedele.
Niisugune on minu seisukoht.
Ma leian, et laulud ja kõnekeel on kaks eri asja, kuna mõningaid laulusõnu ei saagi inglise keelde tõlkida.
Kwakwa´la kõnekeeles on mitmeid dialekte. Kui ma Coreeniga kwakwa´la keeles räägiksin, saaks ta
kohe aru, kust ma pärit olen. Mõned aastad tagasi käisin keeleloengul, kus oli igast hõimust
mõned naised. Kõik said täpselt aru, kes kust tulnud on selle järgi, kuidas me lauset moodustasime.
Üks meie vanematest ütles mulle umbes aasta tagasi, et keel on meie kultuuri kõige tähtsam osa.
Ilma keeleta ei ole sa enam midagi väärt. On ääretult oluline, et noor põlvkond seda mõistaks
ja noor põlvkond sellega tegeleks
ja oma keelt alal hoiaksid, mitte ainult laulude pähe õppides, vaid seda tõeliselt kasutades.