Stalker - 1979 - , director - Andrei tarkovsky - Multi subtitles

STALKER Käsikiri - Arkadi STRUGATSKI ja Boris STRUGATSKI põhineb romaanil "Väljasõit rohelusse" STALKER "Mis see oli? Meteoriit? Kosmosesügavuste elanike visiit? Nii või teisiti, meie väikeses riigis sündis ime - TSOON. Me otsekohe saatsime sinna sõjaväe. Kuid sõdurid ei tulnud tagasi. Siis me piirasime Tsooni politseikordonitega. See oli vist õige tegu. Kuigi, ma tõesti ei tea..." Nobeli Preemia laureaadi Professor Wallace intervjuust. Miks sa mu kella võtsid? Kuhu sa nüüd minema hakkad? Sa ju andsid mulle sõna, ja ma jäin sind uskuma. Hästi, sa ei mõtle enda peale, aga meie? Kas sa oma lapse peale mõtlesid? Ta pole jõudnud sinuga harjudagi, aga sina hakkad otsast peale! Sa oled teinud minust vanamoori. Sa lõhkusid mu elu. Tasa, sa äratad Pärdiku. Ma ei saa sind igavesti oodata. See tapab mind! Sa ju kavatsesid tööle hakata! Sulle lubati normaalset inimese tööd! Ma tulen varsti tagasi. Sa tuled tagasi vanglasse! Ja seekord saad kümme aastat, mitte viis! Ja need kümme aastat ei näe sa ei oma Tsooni ega midagi! Ja mina kärvan selle kümne aastaga. Jumal küll, minu jaoks on igal pool vangla! - Lase mul minna! - Ei! Lase, ma ütlesin! Mine! Et sa seal mädaneksid! Olgu neetud see päev kui ma kohtasin sind, tõbras! Jumal ise karistas sind, andes sulle selle lapse! Ja mind kah, sinu pärast, tõbras! Mu kallis, meie maailm on lootusetult igav. Seetõttu pole siin ei telepaatiat, ei kummitusi, ega lendavaid taldrikuid, ega saagi olla. Maailma juhivad kivistunud seadused, ja see on tapvalt igav. Ja neid seadusi pole kunagi rikutud. Need seadused isegi ei tea, kuidas olla rikutud. Aga kuidas siis Bermuda Kolmnurgaga? Te ei hakka ju eitama... Hakkan. Pole mingit Bermuda Kolmnurka. On ainult kolmnurk ABC, mis on võrdne kolmnurgaga A-prim, B-prim, C-prim. Kas te tunnete, milline igavus sisaldub selles väites? Aga keskajal oli elu huvitav. Igas majas elas oma vaim, igas kirikus oma Jumal. Inimesed olid noored! Nüüd on iga neljas vanake. See on nii igav, mu ingel. Aga te ise rääkisite, et Tsoon on supertsivilisatsioni produkt... See peab olema samuti igav, kah mingid seadused, kolmnurgad, pole majavaime, ja päris kindlasti pole Jumalat. Sest kui Jumal on seesama kolmnurk, siis ma ei teagi, mida arvata. See on minu järgi! Armas! Hüvasti, mu kallis sõber. See daam oli lahkelt nõus tulema meiega Tsooni. Ta on vapper naine. Ta nimi on... - Vabandust, teie nimi on...? - Olete te tõesti stalker? Üks hetk... ma seletan kohe kõik ära. Kretiin! Ikkagi jõite ennast täis. Ma võtsin napsi, nagu teeb seda pool meie elanikkonnast. Teine pool joob ennast täis. Kaasa arvatud naised ja lapsed. Jooge, jooge. Veel on vara. Võtaks vast klaasikese enne teed? - Pange see ära. - Saan aru. Kuiv seadus. Alkoholism on inimkonna nuhtlus. Olgu, joome siis õlut. See mees on meiega? Pole viga, küll saab kaineks. Tal on kah sinna vaja. Siis lubage mul ennast esitleda. Mu nimi on... Teie nimi on Kirjanik. - Hästi. Ja mis on minu nimi? - Teie? Professor. Saan aru. Ma olen kirjanik, nii et loomulikult kutsuvad kõik mind Kirjanikuks. - Ja millest te siis kirjutate? - Lugejatest. Ilmselt, millestki muust ei tasugi kirjutada. Tegelikult ei tasu kirjutada millestki. - Ja mis teie olete? Keemik? - Pigem füüsik. See on vist samuti igav. Tõe otsingud. See peidab ennast, aga teie otsite seda igal pool. Kaevate siit ja sealt - heureka! Tuum koosneb prootonitest. Kaevate teises kohas - vahva! Kolmnurk ABC on võrdne kolmnurgaga A-prim, B-prim, C-prim. Minuga on teine lugu. Kuni ma kaevan tõe välja, juhtub sellega nii palju, et tõe leidmise asemel kaevan ma välja hunniku... Ma parem ei nimeta seda. Te olete õnneseen! Aga kujutage ette, et muuseumis on välja pandud antiikne pott. Omal ajal pilluti sinna toidujäätmeid, aga nüüd on see üldine imetlusobjekt. Kõik ahhetavad! Ja äkki selgub, et pole see mingi antiik, vaid mingi naljahammas on selle arheoloogidele ette sokutanud. Vaimustus kaob kohe. Hindajad... Ja te mõtlete sellest kogu aeg? Tegelikult ma mõtlen üldse harva. See on mulle kahjulik. Võimatu on ju kirjutada, mõeldes kogu aeg edust või põrumisest. Natürlich! Kuid kui mind ei loeta saja aasta pärast, mille kuradi pärast siis üldse kirjutada? Öelge mulle, Professor, milleks te ennast üldse sellesse loosse mässisite? Milleks on teil Tsooni vaja? Ma olen mingis mõttes teadlane. Aga milleks teil seda vaja on? Olete moodne kirjanik. Naised jooksevad teile vist tormi. Mu inspiratsioon on läinud, Professor. Lähen seda lunima. Olete siis ennast tühjaks kirjutanud? Mida? Jah, tõepoolest, mingis mõttes. Kuulete? Meie rong. - Kas te autol katuse võtsite maha? - Jah, võtsin. Luger, kui ma tagasi ei tule, astu mu naise poolt läbi. Kurat, unustasin suitsu osta. - Ärge minge tagasi. - Miks? - Ei tohi. - Te kõik olete sellised. - Millised? - Usute igasugust jama. Hüva, tuleb siis jätta mustadeks päevadeks. Ja te olete tõesti teadlane? Pikali! Ärge liigutage! Vaadake, ega seal kedagi pole? Rutem, Jumala pärast! Kedagi pole. Minge teise ukse juurde. Kuidas siis nii, Kirjanik? - Ega te kanistrit ei unustanud? - Siin. Täis. Kõik mis ma teile enne rääkisin... on vale. Tühja mul sellest inspiratsioonist. Kust ma võin teada, kuidas nimetada, mida ma tahan? Ja kuidas võin ma teada, et ma tegelikult ei taha seda, mida tahan? Või, et ma tegelikult tõesti ei taha seda, mida ei taha? Need on mingid tabamatud asjad: piisab kui anda neile nimi ja nende mõte kaob, sulab, lahustub, nagu meduus päikese käes. Minu teadvus soovib taimetoitluse võitu kogu maailmas. Aga alateadvus karjub tüki maitsva liha järgi. Aga mida tahan mina? Valitseda maailma. Tasa! Milleks on Tsoonis vedurit vaja? See teenindab valveposti. See ei lähe enam edasi. Neil ei meeldi seal käia. Võtke kohad sisse! Kas kõik on siin? Valvurid saabusid. Öelge neile, et *** lülitaksid TV välja. Kähku! Minge vaadake, kas seal rööbastel on dresiin. Mis dresiin? Minge tagasi, ma vaatan ise. Kanister! Andke siia! Visake ometi oma seljakott minema, see ju segab teid. Selle eest te olete nagu jalutuskäigul. Kui keegi saab pihta, ärge karjuge ega rabelege. Kui *** näevad teid, siis tapavad. Kui kõik rahuneb maha, roomake tagasi valveposti juurde. Teid korjatakse hommikul ära. Ega *** meile järele ei jõua? Mis te nüüd, *** kardavad teda nagu tuld. Keda? No nii... olemegi kodus. Küll on vaikne. See on kõige vaiksem koht maailmas. Pärast näete ise. Siin on nii ilus. Siin pole kedagi. Aga meie oleme ju siin? Kolm meest ei saa siin ühe päevaga kõike ära solkida. Miks ei saa? Saavad. Imelik, lillede lõhna ei ole. Või ma... Te ei tunne midagi? Haiseb raba järgi. Ei, ei, See on jõgi. Siin on ju jõgi. Siin lähedal oli lilleaed, aga Okassiga tallas selle ära. Aga lõhna oli veel mitu aastat tunda. Miks ta seda tegi? Ma ei tea. Mina kah küsisin temalt, miks. Aga tema ütles: "Hiljem saad ise aru." Ma arvan, ta hakkas lihtsalt Tsooni vihkama. Oli see tema nimi - Okassiga? Hüüdnimi, nagu teilgi. Ta vedas aastaid inimesi Tsooni, keegi ei suutnud teda segada. Ta oli mu õpetaja. Ta avas mu silmad. Ja teda ei kutsutud siis Okasseaks, vaid Õpetajaks. Siis aga juhtus temaga midagi, temas läks midagi katki. Aga ma arvan, et teda karistati. Ehk aitate mind? Need sidemed on vaja siduda nende mutrite külge. Aga mina... jalutan veidi. Mul on vaja siin... Ärge siin ainult ringi jalutage. Kuhu ta läheb? Vast lihtsalt tahab üksi olla. Milleks? Siin on isegi kolmekesi kuidagi ebamugav. Kohtumine Tsooniga. Ta on ju stalker. Ja mis sellest järeldub? Teate, stalkeriks olemine on omamoodi kutsumus. - Ma kujutasin teda teisiti ette. - Millisena? Noh, teate, need Nahksukad, Chingachgookid ja Suured Maod... Tema elulugu on jubedam. Mitu korda vangis olnud, siin viga saanud. Tal on mutandist tütar, "Tsooni ohver", nagu öeldakse. Räägitakse, et tal pole jalgu. Aga mis oli selle Okasseaga? Ja mida tähendab, "teda karistati"? Ühel päeval tuli Okassiga siit tagasi ja sai ootamatult rikkaks. Uskumatult rikkaks. On see mingi karistus? Aga nädala pärast poos end üles. Miks? Tasa! Mis see veel on? Umbes kakskümmend aastat tagasi olevat siia kukkunud meteoriit. Põletas küla maha. Meteoriiti otsiti, kuid loomulikult ei leitudvmidagi . Miks "loomulikult"? Siis hakkasid siin inimesed kaduma. Tulid siia ja ei tulnudki tagasi. Ja siis otsustati... et meteoriit polegi päriselt meteoriit. Algatuseks... piirati piirkond okastraadiga, et uudishimulikud ei riskiks. Siis hakkasidki levima kuulujutud, et kuskil Tsoonis on koht... kus soovid täituvad. Loomulikult, Tsooni hakati valvama nagu oma silmatera. Muidu kes teab, mis soovid kellelgi võivad tekkida. Aga mis see siis oli, kui mitte meteoriit? Ma ju ütlesin, pole teada. Aga mida te ise mõtlete? Mitte midagi. Mida iganes. Saadetis inimkonnale, nagu ütleb üks minu kolleeg. Või kingitus. On alles kingitus. Milleks neil seda vaja oli? Et teha meid õnnelikuks. Aga lilled õitsevad uuesti, ainult ei lõhna millegipärast. Vabandage, et ma jätsin teid siia, aga nagunii oli veel vara minna. Kuulsite? Äkki keegi elab siin? Kes? Te ju ise rääkisite seda lugu turistidest, kes olid siin, kui Tsoon tekkis. Tsoonis pole kedagi, ja ei saagi olla. Mis siis ikka, aeg on minna. Aga kuidas me tagasi saame? - Siin ei minda tagasi. - Mis mõttes? Läheme nii, nagu kokku leppisime. Iga kord näitan ma suunda. Iga kõrvalekalle on ohtlik. Esimene siht on too viimane post. Minge ees, Professor. Nüüd teie. Püüdke minna täpselt sama rada. Oh, mu Jumal! Aga kus siis... *** jäidki niiviisi siia? Need inimesed? Kes seda teab. Mäletan neid meie jaamas pakkimas, et minna siia, Tsooni. Ma olin siis alles poisike. Me kõik arvasime siis, et keegi tahab meid vallutada. Tarkpead. Minge teie, Professor. Nüüd teie, Kirjanik. Seal ongi teie ruum. Meie läheme sinnapoole. Mis te siis hinda üles kruvisite? See on ju käeulatuses. Jah, aga see käsi peab väga pikk olema. Meil sellist pole. Jätke järele! Ei tohi! Ärge puutuge! Ärge puutuge! Segi läksite või? Mis teil viga on? Ma ju rääkisin, see koht pole jalutamiseks. Tsoon nõuab enda vastu lugupidamist. Vastasel juhul ta karistab. Proovige vaid veelkord midagi sellist... Kas teil keelt suus ei ole? Ma ju palusin. Me läheme sinnapoole? Jah. Tõusta üles, minna sisse ja kohe vasakule. Aga me ei lähe siit. Me läheme ringi. Miks nii? Sealt ei käida. Tsoonis on üldse nii, et mida pikem tee, seda väiksem risk. Ja otse minna on surmav? Ta rääkis ju teile, et see on ohtlik. - Aga ringi minna pole ohtlik? - On. Aga siit ei käida. Paljugi kus ei käida. Aga kui ma proovin... Kuulge, mis teil viga on... Venida kuskilt ringi! Kui kõik on otse nina ees. Seal on risk, siin on risk. Mida kuradit! Te suhtute sellesse kuidagi väga kergemeelselt. Mul on kõrini nendest mutritest ja sidemetest. Tehke mida tahate, aga mina lähen. - Ta on ju arust ära. - Ise te olete... Kas tohib? Tuul hakkab tõusma... Tunnete? Rohi... Mis siis ikka, seda enam. Mis "seda enam"? Oodake! Võtke oma käed ära! Professor on tunnistajaks, et ma ei saatnud teid sinna. Te lähete sinna omal tahtel. Omal tahtel. Mida veel? Ei midagi. Minge. Ja hoidku teid jumal. Kuulge! Kui te märkate midagi, või kasvõi ainult tunnete, midagi erilist, tulge kohe tagasi, muidu... Ärge ainult pilduge mulle rauatükke kuklasse. Seis! Ärge liikuge! - Miks te seda tegite? - Mida? - Miks te ta peatasite? - Ma arvasin, et see olite teie... Mis juhtus? Miks te mind peatasite? Ma ei peatanud teid. Kes siis? Teie? Kurat teab mis... Aga te olete tubli, kodanik Shakespeare. Edasi minna on hirmus, tagasi tulla on häbi. Andsitegi endale võõra häälega käsu. Saite suurest ehmatusest isegi kaineks. - Mida? - Lõpetage. - Miks te mu pudeli tühjaks kallasite? - Lõpetage ometi! Tsoon on väga keeruline süsteem... mis koosneb lõksudest, ja need on kõik surmavad. Ma ei tea, mis siin toimub, kui siin pole inimesi, aga niipea kui siia ilmuvad inimesed, hakkab kõik liikuma. Vanad lõksud kaovad ja tekivad uued. Ohututest paikadest ei pääse enam läbi. Ja teekond on kord väga lihtne, kord lootusetult keeruline. See on Tsoon. Võib isegi tunduda, et ta on jonnakas. Aga igal hetkel on ta just selline, milliseks me ta oma olekuga teinud oleme. On juhtunud, et inimesed on tulnud poolelt teelt tagasi. Oli ka selliseid, kes said surma otse ruumi lävel. Aga kõik mis siin toimub, ei sõltu mitte Tsoonist, vaid meist! Häid laseb ta siis läbi, aga pahadel võtab pea maha? Ei tea, pole kindel. Ma arvan, et ta laseb läbi neid, kes on... kaotanud kõik lootused. Mitte häid ega halbu, vaid õnnetuid. Aga ka kõige õnnetum saab siin kohe surma, kui ta ei oska käituda. Te olete õnneseen, teid ta hoiatas. Teate, ma jään teid siia ootama, kuni te tulete tagasi, õnnelikena. See on võimatu! Mul on siin kaasas võileivad, termos... Esiteks, ilma minuta ei pea te siin tundigi vastu. Teiseks, siin ei tulda sama teed tagasi. Ikkagi, ma eelistaksin... Siis me läheme kõik koos kohe tagasi. Raha saate tagasi, välja arvatud teatud summa, nii-öelda, tülitamise pärast... Tulite mõistusele, Professor? Olgu. Visake oma mutter. Kus te olete? Tulge siia! Olete väsinud? Oh, Jumal! Hääle järgi paistab, et hakkab jälle moraali lugema. Las täitub kõik, mis oli plaanitud. Las *** jäävad uskuma. Ja las *** naeravad oma kirgede üle. Kuna see, mis *** kutsuvad kireks, pole tegelikult tunnete energia, vaid ainult hõõrdumine nende hinge ja välismaailma vahel. Ja kõige tähtsam, las *** usuvad endasse ja saavad abituks, nagu lapsed, kuna nõrkus on suur asi, aga jõud on eimiski. Kui inimene sünnib, on ta nõrk ja paindlik, kui ta sureb, on ta tugev ja tundetu. Kui puu kasvab, on ta õrn ja painduv, aga kui ta on kuiv ja jäik, ta sureb. Jäikus ja tugevus on surma kaaslased. Paindlikkus ja nõrkus väljendavad olemise värskust. Seetõttu see, mis on saanud jäigaks, ei võida iialgi. Tulge siia! Me liigume väga hästi. Varsti tuleb kuiv tunnel, sealt edasi läheb kergemaks. Ärge ära sõnuge. - Me juba liigume? - Muidugi. Mis siis? - Mis saab minu seljakotist? - Mis sellega on? Ma jätsin ta sinna. Ma ju ei teadnud, et me läheme edasi. - Nüüd pole enam midagi parata. - Ei, peab tagasi minema. - See on võimatu! - Ma ei saa minna ilma seljakotita! Siin ei minda tagasi, keegi pole kunagi tagasi läinud. Unustage oma seljakott. Mis teil seal on, teemandid? Te unustasite, kuhu te lähete. Tuba annab teile kõik, mida tahate. Tõepoolest. Matab teid seljakottide alla. On see tuba veel kaugel? Mööda sirget umber 200 meetrit, kuid siin pole sirgeid teid. Läksime. Jätke oma empirism, Professor. Imed on väljaspool empirismi. Tuletage meelde, kuidas püha Peetrus pidi äärepealt uppuma. Minge, Kirjanik. Kuhu minna? Seda treppi mööda. Professor, kus te olete? Siin ongi kuiv tunnel! Tõesti kuiv! See on kohalik nali. Tavaliselt peab siin ujuma. Pidage, aga kus on Professor? - Mida? - Professor on kadunud! Kuidas nii? Ta oli ju kogu aeg teie kannul. Jäi vist kuskil kinni ja eksis ära. Ei eksinud ta midagi! Kindlasti läks oma seljakoti järele! Enam ta välja ei pääse. Äkki ootame teda? Me ei saa. Kõik muutub siin iga minut. Peame kahekesi minema. Vaadake! Mis see on? Kuidas saab see olla? - Ma ju seletasin. - Mida te seletasite? See on Tsoon, kas te ei saa siis aru? Läheme ruttu. Siin... Siin ta ongi! Ma olen muidugi tänulik, et te... aga... Kuidas te siia saite? Suurema osa teed roomasin ma neljakäpakil. Uskumatu. Kuid kuidas te meist ette jõudsite? Kuidas "jõudsin ette"? Ma tulin tagasi seljakoti järele. Ja kuidas meie mutter siia sai? Oh, Jumal, see on ju... see on ju lõks! Okassiga riputas selle meelega siia. Kuidas Tsoon meid küll läbi lasi? Oh Jumal, ma ei astu sammugi, kuni... Ei meeldi mulle see asi. Kõik! Puhkus! Aga hoidke sellest mutrist eemale, igaks juhuks. Ja mina juba mõtlesin, et Professor ei pääse. Saate aru, ma... ma ei tea kunagi ette, milliseid inimesi ma juhatan. Kõik selgub alles siin, aga siis on tihti juba hilja. Tühja meist, peaasi, et Professori aluspükstega seljakott alles on. Kui aru ei saa, siis ärge toppigegi oma nina võõrastesse aluspükstesse. Mis siin aru saada? Kah mul Newtoni binoom. Kah mul psühholoogilised sügavused! Instituudis oleme halvas kirjas. Ekspeditsiooni raha meile ei anta. Topime oma seljakoti täis igasugu manomeetreid ja pasameetreid... hiilime salaja Tsooni... ja kontrollime kõiki kohalikke imesid algebraga. Keegi maailmas ei tea Tsoonist midagi. Loomulikult tuleb sensatsioon! Televisioon, austajannade meri toob loorberipärgi. Ilmub meie Professor, üleni valges, ja teatab: "Mene-mene, tekel, uparsin." Kõigi on suud pärani, karjuvad: "Andke talle Nobeli Preemia!" Oh teid niru kirjanikku, isehakanud psühholoogi. Teile sobiks peldikuseinu kujundada, lobamokk. Nõrk. Te ikka ei oska. Te ei tea, kuidas seda tehakse. Hästi. Mina lähen Nobeli preemia järgi. Ja mille järgi teie tõttate? Tahate õnnistada inimkonda oma ostetud inspiratsiooni pärlitega? Tühja mul sellest inimkonnast. Kogu inimkonnas huvitab mind ainult üks inimene -- mina ise. Kas ma olen midagi väärt, või olen samasugune pask, nagu teised. Aga kui te saate teada, et te oletegi... Teate, härra Einstein, mul pole soovi teiega vaielda. Vaidlustes sünnib tõde, olgu ta neetud! Kuulge, Chingachgook... Te olete toonud siia palju inimesi. Mitte niipalju, kui ma sooviksin. Asi pole selles. Miks *** tulid siia? Mida *** tahtsid? Ma arvan, õnne. Jah, aga millist õnne? Inimesed ei armasta rääkida oma sisemaailmast. Pealegi pole see ei teie ega minu asi. Igal juhul on teil vedanud. Aga mina pole oma elu jooksul näinud ühtegi õnnelikku inimest. Mina samuti. *** tulevad toast välja, ma juhatan *** tagasi, ja me ei kohtu enam kunagi. Soovid ei täitu ju kohe. Te pole kunagi tahtnud seda ruumi ise... kasutada? Mul on niigi hea. Kuulge, Professor. Räägiks ostetud inspiratsioonist. Kujutame ette, et ma lähen sinna ruumi ja tulen tagasi meie Jumala poolt hüljatud linna geeniusena. Inimene kirjutab, kuna ta piinleb, tal on kahtlused. Ta peab pidevalt tõestama endale ja teistele, et ta on midagi väärt. Aga kui ma tean kindlalt, et ma olen geenius? Milleks siis kirjutada? Mis kuradi pärast? Hästi, ma pean ütlema, et me eksisteerime selleks,et ... Kas te ei oleks nii hea ja jätaks mu ükskord rahule? Laske mul veidigi tukkuda, ma pole kogu öö maganud. Jätke oma kompleksid endale. Igal juhul, kogu see teie tehnoloogia... kõik teie sulatusahjud, rattad... ja kõik muu jama on vaid selleks, et vähem töötada ja rohkem süüa. Need on vaid kargud, proteesid. Aga inimkond eksisteerib selleks, et luua... kunstiteoseid. Erinevalt inimkonna muust tegevusest on see vähemalt omakasupüüdmatu. Suured illusioonid! Absoluutse tõe kujundid! Professor, kas te kuulate mind? Mis omakasupüüdmatusest te räägite? Inimesed surevad siiani nälga. Olete Kuu pealt kukkunud? Ja need on meie aju-aristokraadid! Te ei oska ju isegi abstraktselt mõelda. Ega te ometi ei kavatse mulle elu mõtet õpetada? Ja ühtlasi ka mõtlemist? Mõttetu. Olete küll professor, kuid harimatu. Ja oli suur maavärin. Ja Päike muutus tumedaks kui patukahetsusriie. Ja Kuu muutus punaseks kui veri... Ja taevatähed langesid maale, nagu viigipuu ebaküpsed viljad tugeva tuule käes. Ja taevas kadus, kerides end kokku kui paberirull. Ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigast. Ja maapealsed kuningad ning ülikud ja rikkad ja väepealikud ja tugevad, ja vabad mehed, peitsid end koobastes ja mäekurudes; ja ütlesid *** mägedele ja kividele, "Langege meile ja peitke meid Selle eest, Kes istub troonil, ja Voonakese viha eest, kuna on tulnud tema suure raevu päev, ja kes on võimeline vastu pidama?" Ja samal teisel päeval... kaks nendest... läksid külla, mis oli umbes 60 staadiumi kaugusel... nimega... ja *** vestlesid omavahel kõigist neist sündmustest. Ja kuni *** olid vestlemas... Tema Ise lähenes, ja läks nendega kaasa. Kuid nende silmad ei tundnud Teda ära. Tema aga ütles neile: "Millest te... räägite omavahel, ja miks te olete nukrad?" Ja üks neist, nimega... Olete üleval? Te siin rääkisite meie... Elu... mõttest... kunsti omakasupüüdmatusest... Võtame näiteks, muusika. Ta on ju reaalsusega vast kõige vähem seotud, või kui ongi seotud, siis mehaaniliselt, mitte ideeliselt, palja heliga... ilma seosteta. Ja ometi muusika, mingi ime läbi, tungib otse hinge. Mis meis siis resoneerib vastuseks mürale, mis on tehtud harmooniaks, teeb sellest suure naudingu allika mis ühendab meid ja vapustab? Milleks on seda kõike vaja? Ja kõige tähtsam, kellele? Võite vastata, "Ei kellelegi. Ja põhjust polegi." Omakasupüüdmatult. Ei. Vaevalt. Lõppude lõpuks, kõigel on oma mõte. Mõte ja põhjus. Peame me sinna minema? Kahjuks, teist teed ei ole. Kuidagi hämar, on ju, Professor? Siin küll ei tahaks esimesena minna. Suur Madu pole kunagi vabatahtlik. Peame vist loosi tõmbama. Te pole vastu? Ei, siin ma eelistaksin vabatahtlikku. Kas teil on tikku? Tänan. Pikk tikk läheb. Tõmmake. Pikk. Seekord ei vedanud. Võiksite vähemalt oma mutri sinna visata. Muidugi. Kuidas soovite. Veel üks? Hästi... Ma lähen. Kiiremini, Professor! Siin on... Siin on mingi uks! Nüüd sinna! Avage uks ja minge sisse! Jälle mina? Sinna kah esimesena? Te ju tõmbasite loosi. Minge! Siin ei tohi kaua seista. Mis teil seal on? Siin ei tohi relvi olla! Tapate ennast, ja meid samuti! Kas te ei mäleta tanke? Ma palun teid, visake see ära. Kas te ei saa siis aru? Kui midagi juhtub, saan ma teid päästa, aga niimoodi... Ma palun teid väga! Keda te kavatsete seal tulistada? Minge, minge, meil on vähe aega! Siin on vesi! Hoidke käsipuust ja minge alla! Aga ärge minge kusagile! Oodake meid väljas! Ma loodan, et teil ei ole midagi sellist? - Mida? - Püstolit või nii. Ei. Äärmiseks juhuks on mul ampull. - Mis ampull? - Implanteeritud. Mürk! Jumala eest! Te tulite siia surema? Ei, see on igaks juhuks. Kirjanik! Tagasi! Tulge tagasi! Tulge tagasi, enesetapja! Ma ju ütlesin, et oodake väljapääsu juures! Seis! Ärge liikuge! See kõik on teie tunnel. - Mis? - Läinud ise esimesena. Suurest hirmust ta läkski edasi. Veel üks eksperiment. Eksperimendid, faktid, viimase instantsi tõde. Aga fakte polegi olemas. Eriti siin. Kõik siin on kellegi poolt välja mõeldud. Kas te tõesti ei tunne seda? Ja muidugi, teil on hädasti vaja teada, kelle poolt. Ja miks. Mis teie teadmistest kasu on? Kelle südametunnistuse need üles äratavad? Minu? Mul pole südametunnistust. Mul on vaid närvid. Mõni värd teeb kriitikat, saan haava. Mõni teine kiidab, veel üks haav. Paned sisse hinge ja südame, õgivad ära koos hinge ja südamega. Võtad hingest jäledusi, õgivad ka jäledusi. *** kõik on ju kirjaoskajad. Neil kõigil on ju sensoorne nälg. Ja kõik *** tiirutavad ümberringi, ajakirjanikud, toimetajad, kriitikud, mingid lõputud naised. Ja kõik nõuavad: veel, veel! Mis kuradi kirjanik ma olen, kui ma vihkan kirjutamist? Kui minule on see piin, valus, häbiväärne tegevus, nagu hemorroidi väljapigistamine. Kunagi ma arvasin, et mu raamatud teevad kedagi paremaks. Aga mind pole kellelegi vaja! Suren, ja kahe päeva hiljem hakkavad *** õgima kedagi teist. Ma arvasin, et muudan neid, aga nemad hoopis muutsid mind. Oma olemise ja nägemise järgi. Tulevik oli varem vaid oleviku jätk, kõik muutused olid aga kaugel silmapiiri taga. Aga nüüd on tulevik minevikuga kokku sulanud. On *** siis selleks valmis? *** ei tahagi midagi teada! *** ainult õgivad! Olete ikka õnneseen! Jumala eest, nüüd... Nüüd te elate veel sada aastat! Jah. Aga miks mitte igavesti? Nagu Igavene Juut. Te olete vist suurepärane inimene. Ma peaaegu ei kahelnudki. Pidasite sellisele piinale vastu. See tunnel on ju kohutav koht! Kõige kohutavam kogu Tsoonis! Meil kutsutakse seda hakklihamasinaks, kuid see on neist palju hullem. Siin on nii palju inimesi hukkunud! Okassiga saatis siin oma venna surma. Oli väga peen, andekas poiss. Kuulake. Suvi on läinud, Nagu polekski olnud. Päikse käes on veel soe, Aga sellest on vähe. Kõik mis tõeks võis saada, Nagu vahtraleht, Langes mu pihku, Aga sellest on vähe. Ei hea ega halb Pole asjata kadunud, Kõik põles heledalt, Aga sellest on vähe. Elu võttis oma tiiva alla, hoidis ja päästis. Mul oli tõesti õnne, Aga sellest on vähe. Lehed ei põlenud, Oksad ei murdunud. Päev on selge kui klaas, Aga sellest on vähe. On ju hea? See on tema luuletus. Mida sa vigurdad kogu aeg? Mida sa tõmbled? - Ma lihtsalt... - Lausa paha on vaadata! Mul on nii hea meel! Ega seda ei juhtu tihti, et kõik jõuavad pärale. Te tegite kõike õigesti. Te olete head, ausad inimesed. Ma olen uhke, et ma teis ei eksinud. Vaadake vaid teda! Tal on hea meel, et kõik lõppes hästi! Saatus! Tsoon! Ma olen hea inimene! Arvad, et ma ei näinud, kui sa andsid mulle kaks pikka tikku? - Ei, te ei saa aru... - Muidugi, kuidas ma saaksingi? Vabandage, Professor, ma ei taha öelda midagi halba, aga see kuju on valinud teid oma lemmikuks. Miks kohe nii! Aga minu, kui teise sordi olevuse, pistis sellesse tunnelisse! Hakklihamasin! On alles sõna! Mis õigus on sinul otsustada, kellel jääda ellu, ja kellel minna hakklihamasinasse? Ma ei vali midagi! Te valisite ise. Mida ma valisin? Ühe pika tiku kahest? Tikud on tühiasi. Kui Tsoon lasi teid läbi, seal, mutri juures, sai selgeks, et ainult teie pääsete hakklihamasinast läbi. Ja meie läksime teie järel. No, teate... Ma ei vali kunagi ise. Te ei kujuta ette, kui hirmus on siin eksida. Aga keegi peab ju olema esimene! Jah? Ei, see pole kliinikum! No näete, keegi peab minema esimesena! Ärge puutuge! Paluks üheksandat laborit. Üks hetk. - Hallo? - Loodan, et ma ei sega. - Mida sa tahad? - Vaid paar sõna. Teie peitsite. Mina leidsin. Vana hoone. Neljas punker. Ma annan kohe teate turvateenistusele. Lase käia. Võid mu peale kaevata, võid ässitada mu peale mu kaastöötajaid, kuid on juba hilja. Mul on selle kohani kiviga visata. Saad sa aru, et sinuga kui teadlasega on lõpp? Tunne siis rõõmu! Saad sa aru, mis juhtub, kui sa julged? Jälle hirmutad? Kogu oma elu olen ma midagi kartnud. Isegi sind. Aga nüüd ma ei karda midagi. Oh Jumal, sa pole isegi Herostratos. Eluaeg tahtsid mulle sitta keerata, kuna kakskümmend aastat tagasi ma magasin su naisega. Ja nüüd oled vaimustuses, et said mulle lõpuks tagasi teha. Hüva, mine ja tee... oma jõledus. Ära pane toru ära! Vangla pole veel kõige hirmsam, mis sind ees ootab. Kõige hullem on see, et sa ise ei andesta endale iialgi. Ma lausa näen, kuidas sa oma kambris end traksidel üles pood. Mis teil plaanis on, Professor? Kas te saate aru, mis juhtub, kui sellesse ruumi hakkavad kõik uskuma? Ja kõik tormavad siia? See on vaid aja küsimus. Kui mitte täna, siis homme! Ja mitte kümned, vaid tuhanded! Igat masti imperaatorid, suured inkvisiitorid, füürerid, sellised inimkonna heategijad! Ja ei tule tahtma raha ega inspiratsiooni, vaid maailma ümber teha! Ma ei too siia selliseid. Ma saan ju aru. Ja mida te võite aru saada? Ja lõpuks pole te ju ainus stalker. Ega ükski stalker teagi, mida need, keda te siia toote, toovad endaga ja saavad siit. Aga motiveerimata kuritegude arv aina kasvab! Äkki on see teie töö? Aga sõjaväelised riigipöörded, maffia valitsustes, ega need pole teie kliendid? Aga laserid ja kõik need super-bakterid, kõik see jäledus, siiani peidus seifides? Lõpetage ometi see sotsioloogiline kõhulahtisus. Kas te tõesti usute neid muinasjutte? Häid ei usu! Aga halbu küll! Lõpetage! Ühes inimeses ei saa olla nii paju vihkamist või armastust... mis laieneks kogu inimkonnale. Hästi, raha, naine, kasvõi kättemaks, see, et lasen oma ülemusel jääda auto alla. Aga maailmavõim! Õiglane ühiskond! Jumala riik Maal! Need pole ju soovid, vaid ideoloogia, tegevus, kontseptsioon. Mitteteadlik kaastunne ei ole veel valmis realiseeruma. Nagu tavaline instiktiivne soov. Aga kas saab olla õnne teiste õnnetuse arvel? Ma näen nüüd üsna selgelt, et te soovite vapustada inimkonda mingi enneolematu heateoga. Aga mina ei tunne muret, ei enda, ega teie, ja kõige vähem inimkonna pärast. Kuna teil ei tule midagi välja. Parimal juhul saate oma Nobeli Preemia. Pigem saate midagi sellist täiesti mittesobivat, millest te isegi mõelda ei oska. Midagi selle telefoni taolist... Unistad ühest, aga saad hoopis midagi muud. Miks te seda tegite? Telefon... elekter... Vaadake, suurepärane unerohi. Nüüd enam sellist ei toodeta. Kust on seda siin nii palju? Äkki läheme sinna? Varsti on õhtu, pimedas on raske tagasi minna. Muuseas, ma näen täiesti selgelt, et kõik see luuletuste lugemine ja ümberringi tiirutamine, ei ole muud, kui teatud moel vabanduse palumine. Ma saan teist aru. Raske lapsepõlv, ümbrus... Aga ärge arvake, et ma teile andestan. Aga seda pole vaja, palun teid. Professor, tulge palun siia. Oodake üks hetk. Pole vaja kiirustada. Aga ma ei kiirustagi. Ma tean, te saate vihaseks. Aga ma pean teile ütlema... Me oleme nüüd... ukselävel... See on kõige tähtsam moment teie elus. Te peate teadma, et..., et siin täitub teie kõige salajasem soov. Kõige siiram! Sündinud kannatustes! Rääkida pole vaja. Peab vaid... keskenduma ja proovima meenutada kogu elu. Kui inimene mõtleb minevikust, muutub ta paremaks. Ja kõige tähtsam... Kõige tähtsam... Te peate uskuma! Nüüd võite minna. Kes tahab olla esimene? Võib olla teie? Mina? Ei, ma ei taha. Ma saan aru, see pole kerge, kuid see läheb üle. Vaevalt... et läheb üle. Kui ma hakkan meenutama oma elu, siis vaevalt et ma paremaks muutun. Ja lisaks kas sa ei tunne, kui häbiväärne see kõik on? Alandama ennast, valama pisaraid, palvetama? Mida halba on palves? Praegu räägib teie uhkus. Rahunege, te pole veel valmis. Seda juhtub, üsna tihti. Võib olla, teie? Jah, mina. Meie ees on professor Professori uus leiutis! Riist inimhingede uurimiseks! Hingemeeter! See on kõigest pomm. Mida? Nalja teete. Ei, see on pomm. Kakskümmend kilotonni. Milleks? Me panime selle sõpradega kokku. Minu endiste kolleegidega. See paik ei too ilmselt kellelegi kunagi õnne. Aga kui see satub halbadesse kätesse... Kuigi, ma ei ole enam kindel. Siis me tulime otsusele... et Tsooni hävitada siiski ei tohi. Isegi kui see on mingi ime, on see osa loodusest, ja järelikult, mingis mõttes lootus. Nemad peitsid selle pommi, mina leidsin. Vana hoone, neljas punker. Nähtavasti eksisteerib põhimõte... Mitte kunagi mitte teha pöördumatuid tegusid. Ma saan kõigest aru, ma pole ju maniakk. Aga kuni see haavand siin on kättesaadav igaühele, ei saa ma rahu. Aga võib olla mu sügavam Mina ei lase seda teha? Vaene mees, küll valis probleemi. Andke siia! Andke siia! Te olete ju intelligentne inimene. - Milleks, te... - Sina, silmakirjalik täi... Miks? Miks te... Ta tahab ju hävitada teie lootused! Inimestel siin maal pole enam midagi jäänud! See on ju ainus koht, kuhu võib tulla, kui lootusi rohkem pole. Te jõudsite ju kohale! Milleks siis hävitada lootust? Jää vait! Ma näen sind läbi! Sa ei hooli inimestest! Sa lihtsalt teenid raha, meie... ahastuse arvelt! Ja asi pole isegi rahas. Sa ju naudid ennast siin. Sa oled ju siin kui Jumal. Sina, silmakirjalik täi, otsustad, kes jääb ellu ja kes sureb. Ta veel valib! Nüüd ma saan aru, miks stalkerid kunagi ise siia ruumi ei sisene. Aga milleks? te ju naudite seda jõudu ja võimu! Mis soove siin veel võib olla? See pole tõsi! Te... te eksite. Stalker ei tohi sinna siseneda. Stalker ei tohi tagamõtetega isegi Tsooni siseneda. Mäletate Okassiga? Jah, teil on õigus, ma olen täi. Ma ei ole teinud midagi, ja vaevalt suudangi teha. Ma ei suutnud isegi oma naisele midagi anda. Mul pole sõpru, ja ei saagi olla. Kuid ärge võtke minult minu oma! Mult võeti juba niigi kõik, seal, okastraadi taga. Seega kõik minu oma on siin. Saate aru? Siin! Tsoonis! Minu õnn, minu vabadus, minu eneseväärikus, kõik on siin! Ma toon siia ju samasuguseid, piinatuid ja õnnetuid. Neil pole enam millelegi loota. Aga mina saan neid aidata! Keegi ei saa neid aidata, ainult mina, täi, saan! Ma võin nutta õnnest, et saan neid aidata. See ongi kõik. Ma ei taha midagi muud. Ma ei tea. Võib olla. Igal juhul, anna andeks, aga... Sa oled lihtsalt vaikne hull. Sul pole õrna aimugi, mis siin toimub. Mis sa arvad, miks Okassiga end üles poos? Ta tuli Tsooni tagamõttega. Raha pärast saatis ta oma venna Hakklihamasinasse surma. Ma saan aru. Aga miks ta end ikkagi üles poos? Miks ta ei tulnud siia veelkord, nüüd juba mitte raha, vaid venna järele? Kui kahetseja. Ta tahtis... Ma ei tea. Mõne päeva pärast poos ta end üles. Sest ta sai aru, et täitub mitte lihtsalt soov, vaid ainult sinu salajane soov. Ja mida sa püüad selgeks teha... Siin täitub soov, mis vastab sinu loomusele, sinu sisemisele olemusele, millest sul pole aimugi. Aga see on sinus ja juhib kogu su elu. Ei saanud sa, Nahksukk, millestki aru. Mitte ahnus ei hävitanud Okassiga... Ta ju roomas siin loigus põlvili, paludes venda tagasi. Aga ta sai vaid raha, ja ei võinudki saada midagi muud, sest Okasseale Okassea jagu! Ta sai sellest aru ja poos ennast üles. Ei lähe ma sinu ruumi. Ei taha teistele kallata seda solki, mis on mu hingele kogunenud. Isegi sinu peale. Ja pärast panna pea silmusesse, nagu Okassiga. Parem joon ennast vaikselt põhja oma kirjaniku villas. Suur Madu, sa saad ikka inimestest halvasti aru, kui tood minutaolisi Tsooni. Ja lõpuks... Miks sa arvad, et see ime tõesti eksisteerib? Kes teile rääkis, et soovid siin tõesti täituvad? Oled sa näinud kasvõi ühte inimest, kes oleks saanud siin õnnelikuks? Äkki Okassiga? Ja üleüldse, kes rääkis teile Tsoonist, Okasseast, sellest ruumist? Tema rääkis. Siis ma ei saa enam millestki aru. Mis mõtet on siia tulla? Siin on nii vaikne... Kuulete? Aga kui... jätta kõik, võtta naine, Pärdik, ja kolida siia. Igavesti. Siin pole kedagi. Keegi ei tee neile liiga. Oled tagasi. Kus sa selle said? Tuli sealt meiega. Ei saanud ju teda maha jätta. Hästi, hakkame minema? Pärdik ootab. Lähme? Teil kellelgi pole koera vaja? Mul on kodus selliseid viis tükki. Te siis armastate koeri? Mida? See on hea. Hästi, hakkame minema. Sa ei kujuta ette, kui väsinud ma olen! Vaid Jumal teab! Ja veel nimetavad ennast intelligentsiks, need kirjanikud, teadlased! Rahune. *** ei usu ju mitte midagi! Neil on ju see organ, millega usutakse, atrofeerunud. Rahune. Lähme, heida voodisse... Siin on sinu jaoks liiga niiske... Ära lama siin. Võta need maha. Jumal küll, on alles inimesed... Rahune, see pole nende süü. Neile peab kaasa tundma, aga sina pahandad. Sa nägid ju neid? Nende silmad on ju tühjad. Ainus asi, millest *** mõtlevad, on kuidas end müüa mitte liiga odavalt! Et neile makstaks hinge iga liigutuse eest! *** teavad, et *** "pole sündinud asjata", neid "on kutsutud"! Ja et *** elavad "vaid kord"! Kas sellised saavadki millessegi uskuda? Pole vaja, rahune. Proovi magada, eks? Maga. Ja mitte keegi ei usu. Mitte ainult need kaks. Keegi! Keda ma siis pean sinna viima? Jumal küll... Ja mis on kõige hirmsam... kellelgi polegi seda vaja. Keegi ei vaja seda ruumi. Ja kõik mu pingutused on mõttetud. Miks sa räägid nii? Pole vaja. Ma ei lähe enam sinna, mitte kellegagi. Tahad, ma lähen sinuga? Kuhu? Arvad, et mul pole midagi paluda? Ei... Sa ei saa minna. Miks? Ei, ei. Aga kui ka sul ei tule midagi välja? Teate, mu ema oli väga vastu. Te vast saite juba aru, ta pole siit ilmast. Kogu ümbruskond naeris tema üle. Tema oli paras koba, nägi nii hale välja. Mu ema rääkis: "Ta on ju stalker, ta on ju surmamõistetu, igavene vang! Tuleta meelde, millised lapsed võivad stalkeritel olla." Aga mina... Ma isegi ei vaielnud. Ma teadsin seda isegi, et ta on surmamõistetu, et ta on igavene vang, ja laste kohta samuti. Aga mida ma sain teha? Ma olin kindel, et olen temaga õnnelik. Muidugi, ma teadsin, et tuleb ka muret. Aga parem on kibe õnn, kui... hall, masendav elu. Aga võib olla ma mõtlesin selle hiljem välja. Aga siis tuli ta minu juurde ja ütles: "Tule minuga." Ja ma läksin, ja ei kahetsenud iialgi. Iialgi. Meil oli palju muresid, ja hirmus oli, ja häbi. Aga kunagi ma ei kahetsenud, ja ei kadestanud kedagi. Selline on meie saatus, meie elu, sellised oleme me ise. Ja kui meie elus poleks olnud muresid, ega parem poleks ikkagi olnud. Oleks olnud hullem. Sest siis poleks ka õnne olnud. Ja poleks ka lootust. Ma armastan su silmi, kallis sõber, Nende mängu, kirglikku ja imelist, Kui tõstad äkki silmad, Ja nagu taevase välguga, Heidad pilgu enda ümber. Kuid suurem võlu veel Su silmades, mis häbelikult maas, Ja kirgliku armastuse hetkel, Kui ripsmete tagant paistab Tume, sünge soovi leek...