Tip:
Highlight text to annotate it
X
Ma tahan poissi, kes loeb.
Kedagi, kes on lasknud suurtel lausetel endale elu kohta õpetada.
Ta on selline inimene, kes on loov elegantsel ja väljapeetud moel
sest ta on õppinud, kuidas olla, suurte kirjanike lugudest.
Ma tean, et on raske leida kedagi,
kes valib meelsamini enese kaotamise maailma, mis on üles ehitatud kirjasõnale
kui et raiskab oma emotsioone mõnes baaris õppimisele.
Poissi, kes teab, milline rõõm võib tulla kõigega riskimisest
lihtsalt et olla koos inimesega, keda sa ihaldad. Winston Smith,
kes ei karda kords saata mõttelist kuritegu ja seista vastu suurele vennale vaid sellepärast, et olla koos oma Juliaga.
Ma tahan poissi, kes teeb vahet
tõeliselt elamise ja lihtsat hingamise vahel.
Kedagi, kellele Hemingway ja Oscar Wilde on õpetanud
kuidas varjudest välja tulla.
Sellise poisi puhul
ei paneks ma pahaks, kui ta mu kõnedele ei vasta,
sest ta on ilmselt ennast kaotanud mõnda luuleraamatusse
märkamata mitte midagi muud ning iga värsiga sidudes sõlme tundmatute tunnete ümber tema südames.
Öösiti kui ta magada ei saa, ei siruta ta kätt
mitte unerohu vaid raamaturiiuli poole
otsides lohutust tuttavatest sõnadest raamatus mida ta on lugenud korduvalt.
Poissi, kes vaatab mind sama suure vaimustusega kui Dorian Gray
vaatab iseenese peegelpilti.
Poissi, kelle sõrmed onlibisenud üle tuhandete lehekülgede, mis on täidetud piiramatu rõõmu, armastuse
südamevalu ja valuga, sest mingil hetkel on ta
kogenud igat emotsiooni, mil ta silmad näljaselt
neelasid igat tähte.
Ta oleks poiss, kes suudaks näha iga kurba ja lõpetamata armastuslugu minus
ja teeks kõik endast oleneva, et anda meile õnnelik lõpp.
Ma tahan poissi, kes teeks meie ühised hetked oluliseks.