Tip:
Highlight text to annotate it
X
5 sentimeetrit sekundis
I peatükk
Hei.
*** ütlevad, et see on 5 sentimeetrit sekundis.
Hmm... Misasi on?
Kirsi õielehtede langemiskiirus, 5 sentimeetrit sekundis.
Sa tead palju, Akari.
Kas see ei meenuta kuidagi lund?
Huvitav...
Hei!
Oota!
Akari!
Takaki-kun!
Kas poleks tore järgmiselgi aastal koos kirsiõisi vaadata?
Kirsiõieekstrakt
Kallis Tohno Takaki-sama, vabandan, et pole nii kaua ühendust võtnud.
Siin on suvel palav...
Siiski Tokyost palju jahedam.
Tegelikult ma siiski vist eelistaks Tokyo lõõskavat suve.
Sulavana näivat asfalti, kauguses kumavaid kõrghooneid
ning liigjahedat jahutussüsteemi poodides ja metroos.
Viimati kohtusime põhikooli lõpetamisel...
Sellest on pool aastat.
Hei... Takaki-kun,
Kas mäletad mind veel?
Tere, Takaki-kun!
Tänan vastuse eest. See rõõmustas mind väga!
Peagi on sügis, eks? Siinsed sügislehed on ilusad.
Eile kaevasin selle aasta esimese kampsuni välja.
Tohno-kun
Senpai
Mis see on? Armastuskiri?
Ei, seda mitte.
Vabandust, et jätsin kõik sinu teha.
Pole midagi. Lõpetan varsti.
Tänan. Kuule, kas sa kavatsed tõesti kooli vahetada?
Ah. Jah. Kolmandal veerandil.
Kuhu sa lähed?
Kagoshimasse. Vanemate töö tõttu.
Ah nii... Saab siis üksildane olema.
Ringitegevus on varahommikuti, sellepärast kirjutan praegu rongis.
Hiljuti tegin uue soengu.
See on nüüd piisavalt lühike, et mu kõrvad välja paistaksid.
Kui me kohtume, siis sa ilmselt ei tunneks mind ära, eks?
Olen tagasi.
Tere.
Sinagi muutud vähehaaval, mis?
Tervitused. Külmad ilmad jätkuvad. Kuidas sul läheb?
Siin on lugematuid kordi lund sadanud.
Seetõttu olen koolis käinud väga paksude riietega.
Tokyos veel lund ei saja, või mis?
Ma ei ole veel kolimisega harjunud,
seetõttu vaatan ka Tokyo ilmateadet.
Paistab, et vihma ei tule...
Ent siseruumidesse surutus on ka raske.
Hei, kas olete kunagi Tochigis käinud?
Mis? Kus see on?
Tochigi.
Ei.
Kuidas ma sinna saaksin...
Ei tea... Võtad kiirrongi?
See on kaugel, kas pole...
Rebased!
Jah!
Kolm nädalat veel!
Võitle! Võitle!
Sinu seekordne üleviimine oli mulle üsna ehmatav.
Kas me mõlemad oleme koolide vahetamisega juba harjunud?
Sellest hoolimata, minna Kagoshimasse...
Seekord päris kaugele, kas pole?
Mõne aja pärast
ei luba vahemaa meil enam lihtsa rongisõidu abil kohtuda.
Nagu ma arvasin...
Saab olema veidi üksildane.
Soovin sulle parimat tervist.
Head päeva sulle, Takaki-kun!
Olen väga rõõmus lubaduse üle 4. märtsil kokku saada.
Meie viimasest kohtumisest on aasta.
Millegipärast olen ma selle pärast närvis.
Minu maja lähedal on suur kirsipuu.
Kevadeti on see ilmselt paik,
kus kirsi õielehed langevad 5 sentimeetrit sekundis.
"Kas poleks tore, kui ma saaks
kevade tulekuni Takaki-kuniga olla." Nii ma mõtlen.
Lähme koduteel minu poolt läbi? - Jah, sest pealegi sajab.
Ilmateate järgi tuleb lund. - Arvasingi, et läheb külmaks. Märts ikkagi.
Näib, et paljud saavad külmetuse.
Võtame pärastiseks midagi hamba alla. Shimokitas tulevat varsti vihma.
Ah, jah.
Tohno...
Lähme huviringi.
Vaata... Ma arvan, et ma ei saa täna tulla.
Valmistud kolimiseks?
Umbes nii. Vabandust.
Sellest on suur abi, et tuled mu kodujaama, aga...
kuna see on pikk tee, ole palun ettevaatlik.
Nagu lubatud, ma ootan sind jaama ootesaalis kell 7 õhtul.
Sellel lubatud päeval Akariga hakkas pärast keskpäeva lund sadama.
Hei, Takaki-kun!
Kass... See on Chobi!
Ta on alati siin, mis?
Tundub, et täna on ta üksi.
Mis Mimiga juhtus? Iseendaga on üksildane, mis?
Kuidas raamat oli?
Väga haarav. Lugesin eile 4 miljardit aastat ühe õhtuga!
Kui kaugele sa lugesid?
Anomalocarise tõusuni.
Kambriumiajastu!
Mulle meeldib Hallucigenia... *** on sellised.
Umbes nii, ma arvan.
Mis sulle enim meeldib, Takaki-kun?
Opabinia, vist.
Aah. Sel on 5 silma, kas pole?
Akari ja mina olime vist oma mõtetes ja tunnetes mõnevõrra sarnased.
Aasta hiljem viidi mind Tokyosse üle,
Akari tuli samasse klassi.
Meie, kes me sel ajal olime väikesed ja nõrga tervisega,
eelistasime mänguväljakule raamatukogu.
Seetõttu saime hõlpsalt sõpradeks.
Klassikaaslased narrisid meid selle pärast.
Tahvlil: "Kena paar. Õnnitlused pulmade puhul: Akari + Takaki."
Ent kummaline küll, aga kui olime koos, ei häirinud meid säärased asjad.
Lõpuks valmistusime samasse keskkooli minema.
"Siitpeale oleme alati koos."
Millegipärast ma nii arvasin.
Shinjuku, Shinjuku. Lõpp-peatus.
Väljuvad reisijad,
palun liikuge JR ja Keiou liinidele metroos.
Tulin esmakordselt üksinda Shinjuku jaama.
Ja esmakordselt sõitsin ma siit edasi.
Mu süda lõi kiiresti.
Pärast seda kohtun Akariga.
See kutt, kuidas ta oli?
Kes?
Tead küll, see kutt Nisshoust!
Mis? Ära ole ebaviisakas.
Varsti jõuame Musashiurawasse. Kordan: Musashiurawa.
Musashiurawa jaamas ootame ekspressrongi.
Seetõttu seisab rong jaamas 4 minutit.
Reisijail, kes kiirustavad Oomiyasse ja Yonohonmachisse, on soovitatav...
Siin Shinohara.
Ee... Kas Takaki-kun on seal?
Siin Akari-chan.
Mis? Üleviimine?
Mis sai Nishi keskkoolist? Me nägime nii palju vaeva sinna saamiseks.
*** ütlevad, et pean minema Tochigi riigikooli.
Mul on kahju...
Ei... See pole midagi, mille pärast sa vabandama peaksid...
Ma ütlesin, et võiksin tädi Katsushika juurest edasi-tagasi sõita...
Aga *** ütlesid, et ma olen selleks liiga noor...
Mõistan.
Kõik on korras.
Kõik on kombes...
Mul on kahju...
Surusin telefonitoru nii kõvasti, et mu kõrv hakkas valutama.
Mõistsin suurepäraselt, et Akari sai haiget, aga...
Ma ei saanud sinna midagi parata.
Jaamas läks rahvarohkeks, sest inimesed tulid töölt.
Kõigi jalanõud olid lumes sumpamisest märjad.
Õhk oli...
läbi imbunud lumise linna erilisest lõhnast ning külm.
Tähelepanu, reisijad.
Utsunomiya rong Koyama ja Utsunomiya suunal
hilineb lume tõttu 8 minutit.
Meie siirad vabandused kiirustavatele reisijatele.
Selle hetkeni polnud võimalus rongide hilinemisest
mulle pähegi tulnud.
Mu ebamugavustunne kasvas äkitselt.
Lume tõttu hilineb rong 10 minutit.
Meie siirad vabandused kiirustavatele reisijatele.
Veidi pärast Oomiya jaama
muutus vaateväljas olev hoonestus silmapilkselt hajusaks.
Järgimine peatus on Kuki, Kuki.
Meie siirad vabandused jaama hilinemise pärast.
Reisijad, kes suunduvad Toubuisezaki liinile, väljuge 5. uksest
Järgmise rongi hilinemise tõttu
peatume ajutiselt siin 10 minutiks.
Meie siirad vabandused kiirustavatele reisijatele.
Ent palun oodake siin veidi.
Mul on kahju.
Järgmise rongi hilinemise tõttu
peatume ajutiselt siin 10 minutiks.
Meie siirad vabandused kiirustavatele reisijatele.
Nogi, Nogi...
Meie siirad vabandused kiirustavatele reisijatele.
Järgmise rongi hilinemise tõttu peatume ajutiselt siin.
Meie siirad vabandused...
Aeg ühest jaamast teise jõudmiseks oli uskumatult pikk.
Ning rong peatus igas jaamas uskumatult kaua.
Teekond: " Oyama - Shigava - Tochiki - Daiheika - Iwafune"
Nähtamatu talvetühermaa akna taga,
aja lendamine, piinav nälg,
kõik see muserdas mind.
Lubatud aeg tuli ja läks.
Nüüdseks Akari ilmselt juba muretseb.
Kirjal: "Akarile."
Sel päeval, kui telefonikõne tuli,
oli fakt, et ma ei suuda Akarile ainsatki lohutavat sõna öelda,
olgugi, et tema kurbus oli mõõtmatult suurem minu omast,
asi, mille pärast mul väga häbi oli.
Nii et...
Meie jaoks on aeg täna head aega soovida.
Akari esimene kiri tuli pool aastat pärast seda.
Minu esimesel keskkoolisuvel.
Mäletan tema kirjast kõike.
Kaks nädalat enne tänast lubatud päeva
kirjutasin ma kirja, mille kavatsesin talle isiklikult üle anda.
Asjadest, mida ma ei suutnud Akarile öelda, ent mida tahtsin, et ta kuuleks.
Mul oli neid tegelikult väga palju.
Vabandame. Hetke pärast hakkab rong Utsunomiya poole liikuma.
Koyama, Koyama...
Touho kiirrongi kasutajad siiapoole, palun.
Moriokast Touho kiirrongile suundujad, minge 1. platvormile.
Tokyo rongile suundujad, minge, palun, platvormile 5.
Tähelepanu, reisijad.
Ryoumo liinil oleva lume tõttu hilineb rong märgatavalt.
Vabandame.
Palun oodake, kuni rong saabub.
Igal juhul
pole mul muud valikut, kui rühkida edasi jaama, kus Akari ootab.
Rajale 8 saabuv rong suunal Ashikaga-Maebashi läheb Takasakisse.
Palun seiske valge joone taga.
Tähelepanu, reisijad.
Lumetormi tõttu peatub rong ajutiselt.
Vabandame ebamugavuste pärast.
Hetkel ei tea me öelda teenuse taastumise kellaaega.
Kordan.
Lumetormi tõttu peatub rong ajutiselt.
Vabandame ebamugavuste pärast.
Hetkel ei tea me öelda teenuse taastumise kellaaega.
Takaki-kun, oled kombes?
Ringitegevus on varahommikuti, sellepärast kirjutan praegu rongis.
Millegipärast on Akari, keda ma kirjadest ette kujutan, alati üksi.
Lihtsalt niisama seisis rong
seal hääletult peaaegu 2 tundi.
Iga minut tundus igavikuna.
Aeg, justkui sel oleks kurjad kavatsused,
hääbus aeglaselt mu kohal.
Surusin hambad kokku
ning nutmisest hoidumine oli ainus, mida suutsin teha.
Akari...
Palun... lihtsalt...
tule...
tule lõpuks koju tagasi!
3. rajale saabuv rong suunal Ashikaga-Maebashi läheb Takasakisse.
Lume tõttu peatub rong siin hetkeks.
Akari...
Imehea...
Tõesti? See on lihtsalt tavaline Houji tee.
Houji tee? Ma ei olegi seda enne joonud.
Ei ole võimalik, kindlasti oled.
Tõesti?
Jah.
Ja pärast sööme seda... Ise tegin, seega maitse ei pruugi õige olla,
aga kui sulle sobib, siis söö natuke.
Tänan sind!
Olen väga näljane.
Kuidas oli?
See on kõigest, mida ma siiani söönud olen, kõige maitsvam.
Sa liialdad!
Tõsijutt!
See on vist sellepärast, et sa oled näljane.
Tõesti?
Jah.
Ma söön ka natuke.
Sa kolid varsti, eks?
Jah... Järgmisel nädalal.
Kagoshima, mis...
See on kaugel.
Jah.
Ent Tochigi on samuti üsna kaugel.
Nii kaugel, et sa ei saa koju naasta.
Sulgeme peagi jaama. Rohkem ronge nagunii ei tule.
Ah. Jah.
Olge ettevaatlikud, lund sajab väga palju.
Jah, härra.
Kas näed seda? Seda puud.
See puu kirjast?
Jah. Kirsipuu.
Hei...
Kas see ei meenuta kuidagi lund?
Jah, meenutab küll.
Sel hetkel
kangastus mulle igaviku, südamete ja hingede
asukoht.
Nagu mõistnuksin kõike, mis oli mu viimase 13 eluaasta jooksul juhtunud
ja... mis oli veel tulekul.
Muutusin talumatult... kurvaks.
Akari soojus, tema hing,
kuidas neid kohelda, kuhu neid viia?
Ma ei teadnud seda.
See, et me pärast seda enam kokku jääda ei saa,
heiastus mulle selgelt.
Meie pikad eesootavad elud,
tohutu hulk aega vältimatult meie ette laotatud.
Ent...
mind haaranud äng hajus peagi.
Ning peale seda jäid vaid Akari õrnad huuled.
Sel ööl
magasime väikeses põlluäärses küünis.
Vana tekki jagades rääkisime pikalt.
Ning enne, kui arugi saime, olime magama jäänud.
Hommikul läksin rongile, mis jälle liikuda sai.
Lahkusin Akarist.
Takaki-kun...
Takaki-kun...
Sul läheb kõik nüüdsest hästi. Olen selles kindel!
Tänan sind.
Akari, sina ka, ole terve!
Me kirjutame teineteisele... Ja helistame ka!
Ma ei öelnud Akarile,
et kaotasin kirja, mille olin talle kirjutanud.
Kirjal: "Tohno Takaki-samale" - Pärast seda suudlust
tundus, nagu oleks kogu maailm muutunud.
Soovisin tugevalt omada jõudu teda kaitsta.
Lihtsalt mõeldes, nagu ikka,
jätkasin aknast maastiku vaatamist.
I peatükk: Kirsiõieekstrakt: Lõpp
II peatükk
Kosmonaut
Kanae, kas tuled ka pärast kooli?
Jah, kas see sobib sulle?
Jah, aga ära õppimist unusta.
Jah!
Olgu!
Tere hommikust.
Tere hommikust, Tohno-kun. Oled samuti täna varane.
Sina ka, Sumida. Tulid rannalt, eks?
Jah.
Oled väga töökas.
Mitte päris...
Nägudeni, Tohno-kun.
Jah.
Selge? Peagi peate otsustama.
Teil on aega esmaspäevani.
Arutage seda oma peredega.
Sasaki-san läheb vist Tokyo ülikooli.
Vau. Lähen vist Kumamotosse.
Aga sina, Kanae?
Lähed tööle?
Sa pole midagi kaalunud, mis?
Mõtled vaid Tohno-kunist.
Tal peab Tokyos tüdruk olema.
Ei saa olla!
Sa ei oska seda ikka õigesti teha?
Huvitav, milles häda on.
Ära liialt muretse. Saad ikkagi lainele.
Sulle on see kõik nii lihtne.
Miks sa sedasi kiirustad?
Sellise tempoga ei suuda ma seda enne lõpetamist öelda...
Tänan, õeke.
Võin sulle hiljem järele tulla.
Ei, ma lähen tagasi Kabusse.
Ah. Sumida, liigud kodu poole?
Jah. Sina ka, Tohno-kun?
Just.
Tahad koos minna?
Kui mul oleks saba, nagu koeral,
kostuks ilmselt vuhinat varjatud rõõmust kiiresti sabaga vehkimisest.
"Küll on hea, et ma koer ei ole," mõtlesin endamisi kergendatult.
Seda mõeldes olin üllatunud, et olen selline lollpea.
Aga ikkagi...
Kodutee koos Tohno-kuniga oli rõõmus.
Algusest peale erines Tohno-kun kuidagi teistest poistest.
Olen Tohno Takaki.
Olen vanemate töö tõttu koolide vahetamisega harjunud.
Ent see saar on mulle uus.
Ootan teiega koos töötamist.
Ta hakkas mulle keskkooli teisest aastast meeldima
ning ma tahtsin temaga samasse ülikooli minna.
Pärast väga kõvasti õppimist sain kuidagi hakkama.
Iga korraga, kui Tohno-kuni nägin, armusin temasse üha enam.
See hirmutas ning iga päev oli täis ahastust.
Ent õnnetunne igast korrast, kui teda nägin,
oli miski, mida ma endas kuidagi mõjutada ei saanud.
Tohno-kun, sa ostad jälle sedasama.
See on hea.
Sumida, sa oled kuidagi alati nii sihikindel.
Mina esimesena siis.
Jah...
See, palun.
See on 90 jeeni.
Jah.
Tänan.
Oled tagasi. Mida sa ostsid?
Ei suutnud otsustada....
Tohno-kun kirjutas vahel kellelegi.
Siis soovisin, et ta kirjutaks mulle.
Millegipärast mõtlesin seda igal korral.
Kabu! Olen tagasi!
Kabu, Kabu, tulin tagasi
Teade Sakai põllumajanduskoperatiivilt...
Sumida Kanae kolmanda aasta esimesest rühmast,
Itou-sensei palub sind nõustamiskabinetti.
Kas see pole mitte sinu tüdruk?
Ta pole mu tüdruk.
Sumida, sa oled ainus, kes pole veel ankeeti esitanud.
Vabandust...
Vaata, hoolimata meie ütlustest, ei pea sa selle pärast eriti muretsema.
Kas rääkisid sellest Sumida-senseiga?
Ei...
Kui sa tõesti otsustada ei suuda, siis kuidas oleks kohaliku kooliga?
Aga...
See ei puutu õesse...
Sest...
olgu see mu õde, kes mind surfamiseni juhatas,
või see tähtis isik, kes mul kogu aeg mõtteis on...
Ma ei jõua kummagagi kuhugi...
Tänan.
Hästi. Nägudeni.
Kui jõudsid kohani, kus Tohno-kun oli,
lõi mu südamesse valu.
Tohno-kun!
Sumida! Mis toimub? Kuidas sa mu leidsid?
Ma leidsin su ratta, seega tulin siia. Kas see sobib?
Mõistan. Mul on hea meel.
Ma ei näinud sind täna parklas.
Mina sind ka mitte!
Ta on hea.
Vahel tundub, et ta on nutma puhkemas.
Hei, kas sa teed eksameid?
Jah, vastuvõtueksamid Tokyo ülikooli.
Tokyo... Mõistan. Arvasingi.
Miks?
Olen alati arvanud, et lähed kuhugi kaugele.
Aga sina?
Ma ei ole homseski kindel.
Ma arvan... et kõik on sellised.
Ei või olla! Isegi sina?
Muidugi.
Sa ei tundu üldse olevat tuleviku suhtes teadmatuses.
Ei... Ma olen täis kõhklusi.
Suudan vaevu teha, mis saan.
Saan aru.
Nii see siis on.
Paberlennuk?
Jah.
Hämmastav.
*** ütlevad, et see on 5 kilomeetrit tunnis. - Mis?
See läheb Minamitane kosmodroomile.
Sel aastal näeme viimaks starti.
Räägitakse, et see reisib läbi päikesesüsteemi ja edasigi...
Võtku see aega kui kaua tahes...
Sa peaksid Kanaega tõsiselt tema tulevikust rääkima.
Ta on nii hajameelne neiu.
Kõik läheb hästi. Ta pole enam laps.
Minagi olin kunagi temasugune...
Hei... Kabu, Tohno-kun on samuti kõhklev.
Ta on nagu mina... Tohno-kun.
See oleks tõesti
kujuteldamatult tume ja üksildane teekond
Eksisteerida nii sihikindlalt täielikus pimeduses...
Kohtamata isegi juhuslikult ühtainustki vesinikuaatomit...
Südamest uskuda, et kusagil sügavikus jõuad lähemale universumi saladustele.
Sellega seoses, mille poole me ise liigume?
Kui kaugele me läheme?
"Hommikune uni: Kõnnin tundmatul rohumaal tavapärase tüdrukuga,
kelle nägu ma ei näe. Õhk meenutab mulle üht kohta."
"Salvestan? Ei."
Millal hakkasin kirjutama sõnumeid, mida ma kunagi ära ei saada?
Kanae, kas oled oma tee juba valinud?
Ei, ma endiselt ei tea. Aga ma olen otsustanud...
Teen, mis suudan. Sammhaaval. Lähen nüüd!
Pärast seda päeva juhtusid mõned taifuunid mööduma
ning muutsid saart järk-järgult jahedamaks.
Suhkruroogu müksiv tuul küllastus jahedusest.
Taevas muutus veidi kõrgemaks,
pilvede piirid õrnemaks
ning klassikaaslased riietusid soojemalt.
Kui ma suutsin esimest korda poole aasta jooksul lainel seista,
oli suve jäänud väga vähe. Oli oktoobri keskpaik.
Õhtune ilm tuleb selge, tuult tuleb kuni 8 m/s.
Sasaki-san on vist Yamadale südant puistanud.
Seda oligi temast oodata!
Kanae, tundud täna kuidagi väga rõõmus.
Kas Tohno-kuniga toimus midagi?
Ei ole võimalik!
Täna minagi
puistan südant Tohno-kunile!
Kui ma ei ütle seda talle päeval, mil jäin lainele püsti,
ei suuda ma seda ka kunagi hiljem öelda.
Sumida
Toh-
Tohno-kun...
Kas liigud kodu poole?
Jah.
Selge.
Sel juhul, läheme siis koos.
Sumida, oled juba otsustanud?
Jah...
Ma...
Mis viga?
Ma...
Mulle...
Mis?
Ei...
Vabandust, see pole midagi.
See ei tööta?
Jah, kummaline...
Ei midagi?
Jah... Lüliti vist jukerdab. Kas see oli pruugitud?
Jah. Mu õe oma.
Kas kiirendusega oli probleeme?
Võis küll olla.
Jätame ta siia ning las keegi su perest tuleb sellele hiljem järele.
Täna läheme jala.
Ma lähen üksi. Tohno-kun, sa võid ees minna.
See pole väga kaugel
ja mul on tuju veidi jalutada.
Tohno-kun...
Palun...
Mis viga?
Mul on kahju... Ei midagi...
Mul on kahju...
Sumida...
Anun sind... Palun...
...ära ole...
...minuga nii hea!
Meeleheitlikult ja pimesi sirutada käed taeva poole,
saata sinna sedavõrd kogukas asi
ning kinnitada pilk kosmose kaugesse pimedusse.
Olen veidigi hakanud mõistma
miks Tohno-kun teistest poistest niivõrd eristus.
Ja samal ajal
olen jõudnud täiele arusaamisele, et Tohno-kun...
...ei vaataks kunagi minu poole.
Seetõttu ma ei öelnud tol päeval Tohno-kunile midagi.
Kuigi Tohno-kun on hea...
...ta on väga hea... aga...
aga...
Tohno-kun on alati...
...vaadanud midagi kauget, minust selgelt kõrgemat.
Ma ei saaks eales anda Tohno-kunile seda, mida ta ihkab.
Isegi siis...
Isegi siis olen kindel, et homme ja ülehomme ja igavesti
olen ma endiselt abitult Tohno-kuni armunud.
Mõeldes ainult Tohno-kunile
ja nuttes, ma uinusin.
II peatükk: Kosmonaut: Lõpp
III peatükk
Sellele päevale tagasi mõeldes
tunneb temagi kindlasti tugevalt sedasama.
Viimane rong Chuou Soubu liinil Tokyo suunas on saabunud.
Kui sa vaid saaksid pärast aastavahetust tagasi minna...
Jah... Ent mul on palju teha...
Õigus. Vaata, et sa talle midagi maitsvat küpsetaks.
Jah.
Kui midagi juhtub, siis helista meile, Akari.
Kõik saab korda. Järgmisel kuul on kohtumistseremoonia.
On külm, palun, kiirustage koju.
Nägin und ammustest aegadest.
Me mõlemad olime veel lapsed.
See on ilmselt seotud selle kirjaga, mille ma eile leidsin.
"Tere, Tohno-kun. Sellest on kaua, kuidas läheb?
Olin segaduses, aga otsustasin sulle midagi öelda."
Mizuno-san.
Ah... jah!
Kas teeme nüüd nõupidamise?
Jah.
Lihtsalt oma elu elades koguneb kurbus siia ja sinna,
olgu siis päikese käes kuivavaisse linadesse, hambaharjadesse
või telefoni kõneregistrisse.
"Sa endiselt meeldid mulle, isegi nüüd. "
Nii kirjutas neiu, kellega ma kolme aasta eest käisin.
"Ent isegi siis, kui vahetaksime tuhat kirja...
... ei liiguks me südamed ainsatki sentimeetrit teineteise suunas. "
Viimaste aastate jooksul olen hoolimatult edasi rühkinud,
et puudutada kättesaamatut. See kiri kinnitas seda.
Mõistmata allikaid,
kust see kurjakuulutav mõte tuli, jätkasin töötamist.
Mu süda oli lõpuks pidevast elujõu kaotusest kalgiks muutunud.
Ja sel hommikul,
kui jõudsin arusaamisele,
et olin kaotanud kõik ilusa,
teadsin, et olin viimasel piiril,
ja lahkusin töölt.
Eile nägin und.
Und ammustest aegadest.
Selles olime saamas 13.
Olime ääretus lumega kaetud maakohas.
Majade tuled ulatusid kaugustesse. Pimestav vaatepilt.
Me kõndisime värskel lumevaibal, ent ei jätnud ainsatki jalajälge.
Ja niisama lihtsalt,
"Kunagi vaatame veelkord koos kirsi õielehti,"
meie mõlemad, ilma igasuguse kahtluseta,
nii me arvasime.
Otsin sind kõikjalt
Meie kohtumisplatvormilt, tagaaknalt.
Isegi teades, et sa ei saaks seal olla
Kui mu soov täituks, oleksin praegu su kõrval
Ma suudaks siis kõike
Riskiks kõigega ja hoiaks sind hellalt
Üksinduse vältimiseks oleks piisanud kellest tahes
Tänu langevate tähtede ööle ei saa ma enam endale valetada
Veel üks kord, aastaajad, jääge siia minuga
Veel üks kord, tagasi sinna meie mänguaega
Otsin sind kõikjalt
Ristmikult või unede sügavustest
Isegi teades, et sa ei saaks seal olla
Kui juhtuks ime, ütleksin sul' kohe
Kes olen ma uuel hommikul
Ning sõ***, mida ma kunagi ei öelnud: "Ma armastan sind."
Suvemälestused pöörlevad mu peas
Süda ei löö enam nii kiirelt
Otsin sind kõikjalt
Öisest linnast, Sakuragi-chost
Isegi teades, et sa ei saaks siia tulla
Kui mu soov täituks, oleksin praegu su kõrval
Ma suudaks siis kõike
Riskiks kõigega ja hoiaks sind hellalt
Otsin kõikjalt su kilde
Reisi ajal poest, ajalehenurgast
Isegi teades, et sa ei saaks seal olla
Kui juhtuks ime, ütleksin sul' kohe
Kes olen ma uuel hommikul
Ning sõ***, mida ma kunagi ei öelnud: "Ma armastan sind."
Otsin kõikjalt su naeratust
Raudteeristmikult rongi möödumist oodates
Isegi teades, et sa ei saaks seal olla
Kui saaksin oma elu korrata, oleksin igavesti su kõrval
Midagi muud ma ei taha
Miski muu peale sinu ei loe
Jutustas Norrin Radd
Lõpp Lühilugudekett nende vahemaast