Tip:
Highlight text to annotate it
X
Translator: Liis Oblikas Reviewer: Aari Lemmik
Tere. Räägin teile täna naerust.
Alustuseks meenutaksin päris esimest korda,
kui mäletan, et märkasin kedagi naermas.
Olin siis väike tüdruk, umbes 6-aastane.
Ja juhtusin nägema oma vanemaid tegemas midagi ebatavalist.
*** nimelt naersid kõvasti.
*** lihtsalt lagistasid naerda.
Naersid nii, et olid naerust põrandal kõveras.
*** olid naerust hullumas.
Ma ei saanud küll aru, mille üle *** naeravad,
aga ma tahtsin ka.
Tahtsin, et mul oleks ka naljakas.
Läksin ja tegin siis ka lihtsalt "Hu-huu!"
(Naer)
Tuli välja, et *** naersid ühte laulu
mida tollal palju lauldi ja mille sisuks olid
rongide WC-des olevad sildid,
kus on kirjas, mida tohib ja mida ei tohi
teha rongi tualetis.
Inglaste puhul tuleb muidugi arvestada,
et meil on ju erakordselt peen huumorimeel.
(Naer)
Tollal ei saanud ma sellest midagi aru.
Mind huvitas ainult naer.
Ja nüüd, neuroteadlasena, huvitab mind see naer jälle.
Naer on muidugi päris veider teema, mida uurida.
Annan teile kuulata mõned näited
kuidas inimesed naeravad.
Pöörake tähelepanu helidele, mida kuulete.
Kui kummaliselt see tegelikult kõlab,
kui primitiivne on naeru kõla helilises mõttes,
see meenutab pigem loomade häälitsusi kui kõnet.
Nüüd kuulete natuke naeru.
Esimene näide on päris lustlik.
(Heli: naer)
See järgmine mees peaks hingama ka.
Ühe koha peal tuleb küll tahtmine öelda, et
kuule mees, sa pead hingama ka,
sest kõlab nagu ta hingaks ainult välja.
(Heli: naer)
See pole monteeritud. Nii ta naerabki.
(Heli: naer)
Ning viimasena kuulete ühe naise naeru.
Naerdes võime tekitada päris imelikke helisid.
(Heli: naer)
Ta ütleb: "Appike, mis see on?" prantsuse keeles.
Me küsiks ilmselt samamoodi.
Ja ma lihtsalt ei kujuta ette.
Naeru mõistmiseks tuleb vaadelda üht keha piirkonda,
mida psühholoogid ja neuroteadlased tavaliselt väga ei uuri.
Jutt on rinnakorvist.
Ei ole nagu midagi erilist, aga me kasutame rinnakorvi kogu aeg.
See, mida te kõik parajasti oma rinnakorviga teete
- ja ärge seda järele jätke - ,
ongi hingamine.
Kasutame roietevahelisi lihaseid kopsudesse õhu toomiseks ja viimiseks.
Tänu rinnakorvi paisumisele ja kokkutõmbumisele käib õhk sisse-välja .
Kui ma paneks andurvöö ümber rinnakorvi,
vaadake siin seda graafikut,
näete rahulikku sinusoidset liikumist.
See ongi hingamine.
Te kõik teete seda, jätkake samamoodi.
Kui aga hakkate rääkima, kasutate hingamist hoopis teisiti.
Minu hingamine näeb praegu välja umbes selline.
Rääkides on rinnakorvi liikumine tihedam, õhk pigistatakse välja.
Me oleme ainus liik, kes nii suudab teha.
Tänu sellele saamegi üldse rääkida.
Nii rääkimisel ja hingamisel on aga üks surmavaenlane,
See vaenlane on naer.
Naerdes hakkavad samad lihased väga rütmiliselt kokkutõmbuma.
Toimub tihe üles-alla liikumine, mis pigistab õhku välja
Põhimõtteliselt on see kõige lihtsam viis heli tekitada.
Kui trambiksite kellegi otsas, annaks see samasuguse efekti.
Õhk lihtsalt pressitakse välja ja iga kokkusurumine tekitab heli.
Kui need kokkutõmbed sagenevad, tekivad justkui spasmid,
ja tuleb kuuldavale midagi sellist: (kähin)
Mul tuleb see väga hästi välja..
(Naer)
Kuigi naeruteadus pole just väga arenenud valdkond,
paistab, et suur osa sellest, mida me naeru kohta arvame teadvat,
ei pea paika.
Sageli väidetakse, et inimene on ainus liik, kes suudab naerda.
Nietzsche on öelnud, et inimesed on ainsad olendid, kes naeravad.
Tegelikult naeravad paljud imetajad.
On selgeid tõendeid, et ahvid naeravad
naermist on tuvastatud ka rottidel.
Ja kes siis parajasti ka ei naeraks,
olgu need inimesed, ahvid või rotid,
esineb naer kindlates olukordades, näiteks kõdistamisel.
Sama kehtib inimeste kohta.
Naer on seotud mängimisega
- kõik imetajad ju mängivad.
Naermine on alati seotud omavahelise suhtlemisega.
Robert Provine, kes on selle teemaga põhjalikult tegelenud, leidis,
et me naerame 30 korda tõenäolisemalt siis, kui oleme kellegagi koos
kui siis, kui oleme üksi
ja kõige rohkem naerdakse suhtlussituatsioonis, näiteks vesteldes.
Kui inimestelt küsida: "Millal te naerate?"
nimetatakse komöödiat, huumorit ja nalju.
Aga kõige rohkem naerdakse siis, kui ollakse koos sõpradega
Ja sõpradega koos olles ei naera me tingimata konkreetsete naljade üle.
Naerdame, et väljendada mõistmist -
et näidata teistele nõustumist, kuulumist samasse gruppi
Naerdame, et väljendada meeldimist. Ehk isegi armastust.
Naerdakse samaaegselt vestlemisega
väljendades nõnda oma emotsioone.
Nagu näete, ja sama leidis ka Robert Provine,
on naermise põhjus selles,
ja seda nii varasemates naeruklippides
kui ka siis, kui ma oma vanemaid naersin,
et naer on kohutavalt nakkav. Naer hakkab lihtsalt külge.
Eriti nakkav on naer siis, kui sa seda teist inimest tunned.
Seega on naer mõjutatud ka sotsiaalsest kontekstist.
Paneme huumori kõrvale ning
mõtleme naeru sotsiaalse tähenduse peale,
kuna see naeru evolutsiooniline lähtepunkt.
Mind huvitavad väga erinevad naerud.
Meil on neurobioloogilisi tõendeid
selle kohta, kuidas inimene häält tekitab,
ilmneb, et inimestel võib olla kahte sorti naeru.
Seega paistab, et selle spontaanse naeru neurobioloogiline taust,
mis mu vanemaid seda napakat laulu kuuldes põrandal tabas
võib olla sootuks erinev kui sellisel viisakamal naerul
mida me kasutame suhtlemisel ja mis ei ole nii ülevoolav,
see pole tingimata tehtud naer,
aga kasutame seda lihtsalt suhtlusvahendina,
rakendame seda teadlikult.
Evolutsiooni käigus on inimesel arenenud välja kaks hääle tekitamise viisi.
Tahtmatud häälitsused pärinevad vanemast süsteemist,
Tahtlik kõne, nagu ma siin praegu räägin, on hilisem.
Võiks arvata, et ka naermisel on kaks erinevat lähtekohta.
See ongi olnud minu uurimisteemaks.
Selleks oleme lindistanud inimeste naeru,
teinud kõik selleks, et neid naerma ajada.
Palusime samadel inimesed teha ka seda tehtud viisakat naeru.
"Kujuta ette, et su sõber teeb nalja
ning sa naerad, sest ta meeldib sulle,
mitte et see nali väga naljakas oleks."
Ma lasen teile mõnda neist.
Ma tahan, et te ütleksite, kas see naer on loomulik
või tehtud naer.
Teisisõnu, kas see on tahtlik või spontaanne naer.
(Heli: naer)
Kuidas see tundub?
Tehtud? Tehtud.
Aga see? Tehtud.
(Heli: naer)
(Naer)
Mina olen parim!
(Naer) (Aplaus)
Tegelikult mitte.
Ei. See oli spontaanne naer.
Minu naeru salvestamiseks, tuli mind tabada hetkel, kui lindistasin midagi
mis oleks mu sõpra naerma ajanud ja kujutasin ette teda naermas
ning juba ma naersingi.
Näeme, et on inimestel lihtne ära tunda spontaanset ja tehtud naeru.
Meie kõrva jaoks tunduvad need erinevad.
Huvitaval kombel on šimpansidega on sama lugu.
*** naeravad kõdistamise peale teistmoodi
kui üksteisega mängides.
Siin näeme midagi sarnast:
spontaanne naer, mis kaasneb kõdistamisega, on suhtlemisnaerust erinev.
Ka akustiliselt siin suur erinevus.
Päris naer kestab pikemalt ja on kõrgema tooniga.
Kõvasti naerma hakates
surutakse kopsudest õhk välja palju suurema survega
kui seda oleks võimalik ise teha.
Ma ei suudaks eales sama kõrgelt laulda.
Lisaks on kuulda igasuguseid
ähkivaid ja vilistavaid häälitsusi.
See näitab, et loomulik naer tuleb lihtsalt
või vähemalt on seda lihtne ära tunda.
Sama ajal võib tehtud naer tunduda võltsina.
Aga päris nii see ei ole, sel naerul on oluline sotsiaalne tähendus.
Seda kasutatakse tihti. On palju olukordi, kus me tahtlikult naerame
ja sellel on oma mõte.
Tehtud naer võib olla nasaalne,
selline "Ha-haa-haa-haa!" hääl.
Spontaanses naerus sellist tämbrit ei kuule, või õigemini, ei saagi tekkida.
Seega eksisteeribki kaks täiesti erinevat naeru.
Skännisime naeru kuulvate inimeste aju,
et näha, kuidas aju reageerib naeruhelile.
Selles eksperimendis osalemine on kohutavalt igav.
Lasime inimestele ehedat naeru ja tehtud naeru.
Me ei öelnud katsealustele, et uurime naeru.
Lisasime petteks ka igasuguseid muid hääli, et tähelepanu hajutada.
Nende ülesandeks oli lihtsalt lamada ja kuulata helisid.
Ühtegi muud korraldust me ei andnud.
Sellegipoolest reageerib aju spontaansele naerule ja tehtud naerule täiesti erinevalt.
Ja see erinevus on oluline.
Sinised ajuosakesed, mida pildil näed, asuvad aju kuulmispiirkonnas
ja reageerivad pigem ehedale naerule.
Ja paistab, et spontaanset naeru kuuldes jäävad meile kõrva helid
mida kuskil mujal ei kuule. Aktiveeruvad konkreetsed ajupiirkonnad.
On selgelt näha, et eheda naeru kuulmine käivitab ajus täiendava infotöötluse,
et ***üüsida uudseid helisid.
Kui aga kuuldakse tehtud naeru,
aktiveeruvad ajus roosaga tähistatud alad,
piirkonnad, mille ülesandeks on tajutu mõtestamine,
arusaamine sellest, mida keegi teine mõtleb.
Mina loen siit välja seda, et isegi kui inimene peab aju skännimise ajal
igasuguseid helisid kuulama, mis on väga igav ja tüütu,
aga kuuldes "Ha-haa-haa!", üritab aju aru saada
miks niimoodi naerdakse.
Naerul on alati tähendus.
Naerust üritatakse alati aru saada, mõista selle konteksti,
isegi kui konkreetsel ajahetkel pole sel naerul sinuga midagi pistmist,
tahaksid ikkagi teada, miks *** naeravad.
Meil oli ka võimalus uurida,
kuidas erinevas vanuses inimesed ehedat ja tehtud naeru tajuvad.
Selle veebipõhise ekperimendi tegime koos Kuningliku Teadusühinguga.
Esitasime kaks küsimust.
Esmalt kuulati erinevaid naere ja püüti arvata ära,
kas see on ehe või tehtud naer.
Ehe naer on märgitud sinisega,
tehtud naer punasega.
Siin on näha selge trend:
mida vanemaks inimene saab,
seda paremini tunneb ta ära ehtsa naeru.
6-aastased ei tee näiteks üldse vahet.
Vananedes see oskus paraneb,
kuid huvitaval kombel
on eristusvõime tugevaim 30ndate lõpus, 40ndate alguses.
Puberteedieas naeru veel nii hästi ei mõisteta.
Isegi teismeliseea lõpus, mil aju on väljaarenenud
ei ole naerust arusaamine veel täielik.
Naeru õpitakse tundma kogu varase täieskasvanuea.
Kui me aga muudame fookust ja ei küsi enam
kui loomulik või tehtud see naer on,
vaid kas see naer ajab sind naerma?
Kui nakkav see naer on?
saame sootuks teistsuguse tulemuse.
Siin näeme, et mida noorem ollakse,
seda innukamalt minnakse naeruga kaasa.
Tuletage meelde, kuidas ma oma vanematega kaasa naersin
kuigi ei saanud aru, mida naerdakse.
Ja täpselt nii see ongi.
Kõigi, nii noorte kui vanade arvates
on ehe naer nakkavam kui teeseldud naer,
aga vanuse kasvades teiste naer enam nõnda ei nakata.
See võib olla tingitud sellest, muutume vananedes ülimalt kibestunuks
või hoopis sellest,
et kuna vanemana mõistetakse naeru paremini ja osatakse ka ise paremat nalja teha,
on ka naerma hakkamiseks vaja enamat kui vaid kellegi teise naeru kuulmist.
Naermiseks on nüüd vaja ka sotsiaalset konteksti.
Naer on üks põnev käitumuslik nähtus,
mille kohta on levinud palju alusetuid eelarvamusi.
Olen jõudnud arusaamisele, et naer midagi on palju enamat,
see on tähtis sotsiaalne emotsioon, mida tuleks põhjalikult uurida.
Tuleb välja, et inimestel on väga peen süsteem
kuidas naeru kasutatakse.
Valmimas on mitmeid vahvaid uurimusi
Robert Levensoni laboris Californias.
Ta viib läbi paaride pikaajalist uurimust.
Abielupaarid - mehed ja naised - tulevad laborisse
ja ta annab neile mõne tundliku vestlusteema.
Neile pannakse külge andurid, nii et
polügraafi abil on stressitaseme tõus kohe näha.
Üks paar on ruumis ja mehele öeldakse:
"Räägi mõnest asjast, mida Su naine teeb ja mis sind häirib."
Ja kohe võib näha reaktsiooni -
võite sarnast olukorda enda ja oma partneri peal ette kujutada -
kõik muutuksid natuke närvilisemaks niipea kui see algab.
Füüsiliselt on võimalik näha, kuidas närvipinge kasvab.
Uurimuses ilmneb, et paarid,
kes oma stressiga naeru ja positiivsete emotsioonide abil toime tulevad,
mitte ainult ei vähenda koheselt pinget ja stressitaset
vaid ka tunnevad ennast füüsiliselt märksa paremini.
Need paarid tulevad ebameeldiva olukorraga paremini toime üheskoos.
Samad paarid hindavad oma suhet rahuldustpakkuvamaks
ja *** on kauem koos.
Nii et paarisuhte puhul on naer vägagi kõnekas näitaja,
mille põhjal saab hinnata, kuidas oma emotsioonidega üheskoos toime tullakse.
Me ei naera mitte üksteisele meeldimise väljendamiseks,
vaid ka ühise heaolu tõstmiseks.
Ma ei arva, et selline käitumine oleks omane vaid paarisuhtele.
See on iseloomulik ka teistele emotsionaalselt lähedasele suhetele,
näiteks sõprussuhetele.
Sama loogika alusel saab seletada ka järgmist klippi -
tegu on YouTube'i videoga, kus endise Ida-Saksamaa noored
teevad promovideot oma heavy metal bändile.
See on väga macho ja karm klipp, aga pange tähele,
mis roll on siin naerul, kui asjad vussi lähevad
pange tähele, kui kiiresti see käib, kuidas meeleolu muutub.
Tal on külm. Tal tuleb kohe vette minna, ujumispüksid on jalas.
Rätik on ka.
Jää.
Mis siin saaks küll juhtuda?
Video algab.
Karm värk.
Nüüd hüppame.
Tema sõbrad juba naeravad - ja päris kõvasti.
Tema veel mitte.
(Naer)
Ta hakkab vaikselt naeru puksuma.
Ja nüüd juba hirnuvad *** kõik.
(Naer)
*** on kõveras maas.
(Naer)
Mulle meeldib siin just see,
et kõik on väga tõsine, kuni ta hüppab jääle.
Aga kui ta läbi ei vaju,
verd ja konte pole ka kuskil,
hakkavad ta sõbrad lihtsalt naerma.
Ma arvan, et kui see oleks välja mängitud
nii, et ta ütleb: "Heinrich see on katki!"
Siis ei oleks seda lõbus vaadata, see tekitaks ebamugavust.
Kui ta jookseks lahtise luumurruga naerdes ringi
ja ta sõbrad ütleks, et tuleb haiglasse minna,
ei oleks ka üldse naljakas.
Fakt, et naer toimib, muutes valusa ja piinliku olukorra
naljakaks, on minu arust huvitav ja tore.
Selliseid asju juhtub tegelikult kogu aeg.
Midagi sarnast leidis aset ka mu isa matustel.
Ei, me ei hüpanud aluspükstes mööda jääd.
Me ei ole Kanadast.
(Naer) (Aplaus)
Sellised sündmused on alati keerulised.
Mul oli seal üks sugulane, kellega polnud lihtne.
Mu ema ei tundnud end hästi ja leidsin end ühtäkki
just enne tseremoonia algust rääkimas mingist
jaburast episoodist ühes 70ndate telekomöödias
ise mõeldes, miks ma seda teen.
Siis aga taipasin, et üritasin meeleheitlikult
meenutada midagi, mis teda koos minuga naerma paneks.
Et ta naeraks koos minuga.
Väga algeline reaktsioon, et leida väljapääs.
Kui me koos naerame, siis me saame hakkama.
Meiega saab kõik korda.
Kusjuures me kõik teeme seda pidevalt.
Me teeme seda nii tihti, et ei pane enam tähelegi.
Kõik arvavad, et naerdakse vähem, kui me tegelikult naerame.
teistega koos naerdes teed sa midagi, mis
võimaldab ligipääsu iidsele evolutsioonimehhanismile,
mis on imetajatel väljakujunenud selleks,
et luua ja säilitada sotsiaalseid sidemeid
ning kahtlemata ka selleks, et oma emotsioone reguleerida ja enesetunnet turgutada.
See ei ole inimestele ainuomane.
Tegu on iidse käitumismalliga, et emotsioonide abil parandada meeleolu ja enesetunnet.
Seega, mis puutub naeru,
ei ole me keegi muud kui lihtsalt imetajad.
(Aplaus)
Tänan.
Tänan.
(Aplaus)