Tip:
Highlight text to annotate it
X
INTERVJUU VAMPIIRIGA
Tahad mu elulugu kuulda.
- See on mu amet.
Ma intervjueerin inimesi.
Linnaraadio jaoks.
Minu peale läheb palju linti.
- Kott on kassette täis.
Sa järgnesid mulle, eks?
- Seda küll.
Tundus, et oled huvitav.
Kas sa siin eladki? - Ei.
See on lihtsalt tuba.
Hakkame õige peale.
Millega sa tegeled? - Olen vampiir.
See on midagi uut.
Sa mõtled seda tõsiselt?
Absoluutselt.
Ootasin seal alleel sind.
Jälgisin sind mind jälgimas.
Siis hakkasid sa rääkima.
Küll mul ikka vedas.
- Võib-olla vedas meil mõlemal.
Ütlesid, et ootasid mind.
Kas kavatsesid mu tappa?
Mu verd juua? - Jah.
Nüüd ära enam muretse.
Sa pead end tõesti vampiiriks?
- Nii ei jõua me kuhugi.
Panen tule põlema.
Arvasin, et vampiirid ei salli
valgust. - Me armastame seda.
Tahtsin sind ette valmistada.
Issand.
Ära karda. Ma tahan seda võimalust.
Kuidas sa seda tegid? - Nagu sinagi.
Rida lihtsaid liigutusi.
Sinu silma jaoks liiga kiireid.
Olen lihast ja verest,
aga ma pole inimene.
Pole juba 200 aastat olnud.
Kuidas sind küll rahustada?
Hakkame peale nagu
"David Copperfield" ?
Sündisin... kasvasin üles.
Või alustame sellest,
kui ma pimedusse sündisin?
Peaksime vist sealt alustama.
Sa ei valeta, ega ju?
- Miks ma peaksin valetama?
See juhtus 1791 . aastal.
Olin 24-aastane.
Noorem kui sina praegu.
Siis olid teised ajad.
Ma olin juba täismees.
Mul oli suur istandus,
New Orleansist lõunas.
Mu naine oli sünnitusel surnud.
Tema ja beebi matustest
oli vähem kui pool aastat.
Igatsesin nendega ühineda.
Kaotusevalu oli talumatu.
Tahtsin sellest vabaneda.
Tahtsin, et kõik kaoks:
mu vara, istandus, mõistus.
Mitu ässa on kaardipakis?
- Ütled, et ma olen petis?
Ei, sa oled pasahunnik.
Sa ei julge. Lase!
Kõige rohkem igatsesin surma.
Nüüd ma tean seda.
Ma kutsusin surma.
Et pääseda elamise valust.
Kutsele võis vastata igaüks.
*** mu kõrval,
kupeldaja, kes meile järgnes.
Aga vastas hoopis vampiir.
Raha siia, muidu sured!
Kas igatsed ikka veel surma?
Või oled küllalt maitsnud?
Küllalt.
Ta jättis mu Mississippi kaldale
elu ja surma vahele.
Kes sa oled?
Mida sa minu majas teed?
Olen vastus su palvetele.
Elul pole ju enam mõtet?
Veinil pole maitset.
Toit ajab südame pahaks.
Millelgi pole enam tähtsust.
Aga kui ma selle tagasi annan?
Võtan ära valu
ja annan sulle uue elu?
Sellise, millist ei oska kujutledagi.
Mis kestaks igavesti.
Haigus ja surm
ei puudutaks sind enam iial.
Ära karda.
Saad valikuvõimaluse,
mida mul endal ei olnud.
Ma polnud veel vampiir
ja nägin viimset päikesetõusu.
Mäletan seda peensusteni, kuigi ükski
varasem päikesetõus mulle ei meenu.
Ma jälgisin koidiku kogu ilu viimast
korda, nagu olnuks see esimene.
Jätsin päikesega hüvasti, valmistusin
saama selleks, kelleks sain.
Jätsid sa valgusega hüvasti?
Ma imesin su surma piirini tühjaks.
Kui jätan su siia, sa sured.
Võid aga jääda alati nooreks,
nagu me praegu oleme.
Ütle, kas tahad või mitte.
Tahan.
Su keha sureb.
Ära sellest hooli.
See juhtub meie kõigiga.
Vaata nüüd vampiirisilmadega.
Mida sa nägid?
Seda on võimatu kirjeldada.
Küsi taevalt, mida ta näeb.
Ükski inimene ei või teada.
Liikumatu kuju nagu liigutaks.
Maailm on muutunud,
ometi samaks jäänud.
Olin äsjasündinud vampiir,
öö ilu pani mu nutma.
Soovid veel üht sigaretti?
- Ega see sind sega?
Sina ju ei sure vähki.
Ei usu.
Kuidas on krutsifiksidega?
- Krutsifiksid?
Kas sa saad neid vaadata?
- Mulle meeldib neid vaadata.
Aga terav vai läbi südame? - Lollus.
Ja kirstud?
Kirstud on paraku vajadus.
Ära muretse. Magad nii sügavasti,
nagu sa kunagi maganud pole.
Kui ärkad, ootan ma sind.
Kogu maailm ootab.
Varsti sain teada,
et ka veri on vajadus.
Ärkasin järgmisel õhtul
ja olin väga näljane.
Kui te seda maitsete,
ei lähe te enam teise kõrtsi.
Arvate või?
Aga kui ma teie huuli maitsen?
- Mu huuled on veelgi magusamad.
Mu sõber peaks neid huuli maitsma.
Kas tema suudlus on sama
tugev kui teie oma? - Tugevam.
Ma ei tapa teda.
- Tegin seda sinu eest.
Ta on täiesti surnud.
See on nii kerge,
neist hakkab peaaegu kahju.
Sa harjud tapmisega.
Unusta see surelike sagin.
Varsti on sul kõik selge.
Kas te polegi näljane?
- Otse vastupidi.
Ta võiks siin kõik nahka pista.
Ma söön ära. Mine nüüd.
Kas sa ei või siis teeselda?
Ära ennast reeda.
Tore, et meil selline kodu on.
Teeskle vähemalt joomist.
Nii kena kristall
ei tohi raisku minna.
See läheb kiiresti külmaks.
- Kas me nii saame elada?
Loomaverest? - See pole elu,
vaid elu seeshoidmine.
Kasulik trikk,
kui oled kuu aega laeval.
Kõik maailmas on kuidagi...
- Lummav.
Just.
Aitab lobisemisest.
- Me võime elada tapmata.
On see võimalik?
- Kõik on võimalik.
Aga proovi seda nädal aega.
Lähme New Orleansi,
näitan, kuidas lõbutsetakse.
Lestat tappis kaks,
vahel kolm tükki öö jooksul.
Esimeseks roaks noor tüdruk.
Teiseks nägus noormees.
Snoobina armastas ta jahtida
kõrgemas seltskonnas.
Aristokraadi veri oli parim.
Selle peale ei tohi mõelda.
Näed seda seal?
St. Clairi lesk.
Ta laskis sel keigaril
oma mehe ära tappa.
Kust sa tead? - Loe ta mõtteid.
Loe mõtteid.
Mina ei suuda.
Nõiavõime on meil kõigil erinev.
Üks asi kehtib kõigi puhul.
Aegapidi muutume
tugevamaks. Usu mind.
Naine süüdistas mõrvas üht orja.
Kujuta ette, mis temaga tehti.
Kurjategijad on kergem saak
ja maitsevad paremini.
Enchante.
Kuhu me läheme?
Mitte kuhugi.
Noormees, te üllatate mind.
Võiksin teie vanaema olla.
See on õige muusika. Mäletan seda.
Mõrtsukas!
Mu kullakesed! Ta tappis ***!
Sa igavene arg vampiiriniru,
kes tapab rotte ja puudleid.
See oleks võinud me lõpp olla.
Sa mõistad mind põrgusse!
- Ma ei tunne põrgut.
See on juba parem. Viha! Raev!
Sellepärast ma su valisingi.
Sa ei saa mind tappa, Louis.
Ela, millest tahad.
Rottidest, kanadest, puudlitest.
Ma ei sega sind,
vaid jälgin, kuidas sa muutud.
Pea meeles:
Ilma minuta on elu
veelgi talumatum.
Arvesta, et sul on vedanud.
Pariisis peab kaval olema.
Pariisis?
- Siin läheb ainult kihvu vaja.
Sa oled Pariisist?
- Nagu seegi, kes mu tegi.
Räägi temast.
Sa pidid talt midagi õppima.
Mitte midagi ma ei õppinud.
Mul polnud ju valikuvõimalust.
Sa tead kindlasti midagi
selle kõige tähendusest.
Miks peaksin neid asju teadma?
Kas sina tead neid?
See kära ajab mu hulluks.
Oleme seda talunud juba nädalaid.
*** teavad meist.
Näevad, kui tühjast klaasist
joome ja tühjalt taldrikult sööme.
Lähme New Orleansi.
Pariisi ooper on seal.
Proovime ka prantsuse kööki.
Vabanda, kui minus
on säilinud aukartus elu vastu.
Kanad saavad varsti otsa.
Härra Louis, kas te süüa
ei taha? - Ei, kallis.
Oleme teie pärast mures.
Millal te ratsutamas käite?
Millal te viimati
orjade juures käisite?
Igal pool on surm.
Olete te üldse meie peremees?
- See oli kõik, Yvette.
Lähen, kuid enne kuulake mind.
Te peate oma sõbra ära saatma.
Orjad kardavad teda.
Ja teid ka.
Ka ma ise kardan ennast.
Kuulake mind! See paik on neetud!
Ära neetud!
Ja teie peremees on saatan!
Põgenege, kuni veel saate!
Olete vabad!
Kuulsite?!
Jookske!
Päästke end!
Suurepärane!
Põleta aga maja maha!
Põleta kõik maha, mis meil on!
Elame väljas kui kariloomad.
- Lootsid kõik endale saada?
Pea suu, Louis!
Kus me oleme?
- Mis sa ise arvad, mu loll sõber?
Oleme kenas räpases
surnuaias. Oled sa õnnelik?
Kas see sobib?
- Me kuulume põrgusse.
Aga kui põrgut pole olemaski?
Või kui meid ei taheta sinna?
Põrgu oli siiski olemas.
Kuhu iganes me ka läksime,
olin mina põrgus.
Üürisime toad
New Orleansis jõe ääres.
Su sõbratar ei kannata veini.
Ära muretse. Soojendan su
külma ihu paremini kui tema.
Arvad sa nii? - Sa oled ju nüüd soe!
Aga hind on kõrge.
Kurnasin su sõbratari ära.
Pehme.
Nii pehme.
Näen sind satiinvoodil.
- On sinul alles jutud.
Kas tead, mis sorti voodil?
Kas kustutame küünla?
Ja siis kustutame eluküünla?
Kuid kustutanud sinu eluküünla,
ei saa su elujõudu taastada.
Ta närbuma peab.
See on sinule, Louis.
Teeskle, et see on vein.
Ta pole surnud!
- Armastad oma surelikku mina.
Tõrgud, kuigi võid leida rahu.
- Seda nimetad sa rahuks?!
Oleme kiskjad,
kelle silmad näevad kõike.
Tapa tüdruk, Lestat!
Kustuta oma nälg! - Ei.
Lapsuke.
Oled väsinud. Tahad magada.
See on kirst!
Lase mind välja!
Ma ei ole surnud!
See on sinu kirst, naudi seda.
Enamus ei saa seda tunda.
Miks sa seda teed? - Mulle meeldib.
Hoia oma esteedimaitse puhtama jaoks.
Tapa kiiresti, kui tahad.
Aga tapa!
Ära kõhkle, sa oled tapja.
Mis see on? - See on kirst!
Ongi. Sa oled siis surnud.
- Ma ei ole surnud, ega ju?
Sa pole veel surnud.
Lõpeta ära! - Lõpeta sina!
Päästa mind tema käest!
Sa lased mul minna?
Ma ei või niimoodi surra!
Vajan preestrit.
Mu sõber on preester.
Ta võtab su pihile.
Või toon ta meie hulka. - Ei.
Lõpeta siis ta kannatused.
Ja enda omad ka!
Ei.
Oled sa nüüd õnnelik?
Mõelda, et ma just
sinu käest õppima pean.
Vanas maailmas
kutsutakse seda nõiajõuks.
Mina andsin selle sulle.
Ärge minge sinna. Seal on katk.
Minge tagasi, kust tulite.
- Kust ma tulin...
Ema.
Aidake meid.
Isa läks ja ei tulnud tagasi.
Äratage ema üles.
Mu filosoof. Mu märter.
"Ära kunagi võta inimelu."
Seda tuleb tähistada.
Mutil on veel elu sees.
Tule tagasi! Sa oled, mis sa oled!
Halastussurm.
Küll sa armastad oma hinnalist süüd.
Ta veri voolas mu soontes,
magusamalt kui elu ise.
Ma mõistsin Lestati sõnu.
Sain rahu siis, kui tapsin.
Tema südame tagumist kuuldes
teadsin ma, mis on rahu.
Sinu leidmiseks pole muud vaja
kui rotilaipade järgi käia.
Su valu on kohutav.
Hullem kui teistel olenditel,
kuna sa oled vampiir.
Sa ei taha, et see jätkuks.
- Ei taha.
Siis tee, mida su olemus nõuab
ja tunned end nii nagu siis,
kui lapsuke su käte vahel oli.
Kurjus on vaatenurk.
Jumal tapab valimatult
ja meie samuti.
Ükski jumala loom
ei sarnane temaga nii kui meie.
Mul on sulle kingitus. Tule.
Palun tule.
Tüdruk on sulle.
- Mis sa öelda tahad?
Sul on vaja seltsi,
sobivamat kui minu oma.
Mäletad, sa ju tahtsid teda?
Tema maitset?
- Arvasin, et tapsin ta.
Ära muretse.
Sinu südametunnistus on puhas.
Claudia.
Kuula mind.
Sa oled haige, kullake.
Annan sulle midagi,
mis su terveks teeb.
Ei tohi!
Tahad siis, et ta sureb?
Just nii.
Tubli.
Jäta järele!
Lõpeta!
Küllalt!
Tahan veel! - Muidugi tahad sa veel.
Õrnalt, kallis.
*** on nii süütud.
*** ei tohi kannatada.
Tubli.
Hüva, lõpeta nüüd.
Aitab, kallis.
Lõpeta enne, kui süda seiskub.
Ma tahan veel. - Ma tean.
Kõige parem on see alguses,
muidu haarab surm su kaasa.
Tubli, Claudia.
Mitte piiskagi ei läinud maha.
Kus ema on?
Ema läks taevasse,
nagu see kena daam siin.
*** kõik lähevad taevasse.
- Kõik peale meie.
Tahad meie tütart hirmutada?
- Ma ei ole teie tütar.
Oled küll.
Louis' ja minu tütar.
Louis tahtis meid maha jätta.
Ta kavatses ära minna.
Aga nüüd ta seda ei tee.
Nüüd jääb ta siia
ja teeb su õnnelikuks.
Louis.
Sa oled põrguline.
- Oleme õnnelik perekond.
Ta tegi seda, et sind
jääma sundida? - Võib-olla.
Ta tundis mind. Ta teadis,
et hakkan tüdrukut armastama.
Aga oli veel midagi.
Ta oli tüdrukusse kiindunud.
Ta võis seda teha seepärast,
et oli ka ise üksildane.
Mul on rohkem valgust vaja.
Muidu jään pimedaks.
- Ta jääb pimedaks.
Või las ma teen päeval proovi.
Ei, päev on mulle ülipüha.
Ta oli laps.
Aga ta oli ka metsik tapja,
kes lapseliku kangekaelsusega
verd jahtis.
Las ma musitan terveks.
Claudia!
Kes nüüd kleidi valmis teeb?
Ole ometi praktiline.
Pea meeles: mitte oma kodus!
Algul magas ta minu kirstus,
väiksed sõrmed mu juustes.
Hiljem tahtis ta oma kirstu.
Aga ikka veel,
kui ta ärkas, ronis ta minu kirstu.
Algul surid *** tal kiiresti,
kuni ta nendega mängima õppis,
et naudingu hetke pikendada.
Miks sa nutad, lapseke?
Oled sa ära eksinud?
Ema!
Ära enam nuta. Me leiame ta üles.
Ära pöialt unusta!
Väike sõrm!
Need on kallid. Võib-olla liiga
kallid sinusuguse tüdruku jaoks.
Claudia!
Mida ma sulle olen rääkinud?!
Mitte kunagi oma majas!
Tee mulle ruumi.
Minule oli ta laps.
Aga Lestatile õpilane,
kel oli samasugune tapmisjanu.
Kahe peale tegid *** lõpu
tervetele perekondadele.
Imekaunis.
Proovi nüüd midagi süngemat.
Surelikel möödub aeg kiiresti,
kui *** õnnelikud on.
Meil samuti. Aastad lendasid
nagu minutid. Linnad kasvasid.
Purjelaevu asendasid aurikud,
kust voolas välja lõputu hulk
hunnituid võõramaalasi.
Uus maailm kerkis meie ümber.
Olime nüüd kõik ameeriklased.
Räpane kaasaegne inimvool.
Ma annaksin mida tahes
vana hea kreooli vere eest.
Kas jänkid ei maitse sulle? - Nende
demokraatlik maik pole minu maitse.
See on puhas kreoolitar.
Ja Claudia leidis ta.
Mis on? Sa ei taha teda?
- Ma tahan olla tema.
Kas ma saan? Ühel päeval?
Jälle melanhoolne jamps.
Lähed ikka enam Louis' moodi.
Varsti hakkad rotte sööma.
Millal sa rotte sõid? - Kaua aega
tagasi. Enne kui sina sündisid.
Ma ei soovita seda.
Oli möödunud 30 aastat,
ta keha oli endiselt lapselik.
Vanust võis näha silmadest,
mis vaatasid lokkide alt,
pilgus küsimus,
mis ühel päeval vastust vajas.
Jälle nukk.
Mul on neid ju tosinate kaupa.
Arvasin, et see kulub ära.
- Miks alati sellel ööl?
Mis mõttes? - Sa kingid mulle
nuku igal aastal samal ööl?
Ma ei märganudki.
- Kas see on mu sünnipäev?
Riietad mind nagu nukku.
Juuksed nagu nukul.
Miks?
Mõned neist on juba nii vanad.
Viska *** minema. - Olgu.
Mis sa teinud oled?
- Seda, mida sa käskisid!
Jätsid laiba siia mädanema?
- Tahtsin teda.
Tema moodi olla! - Ta on hull!
Ta reostab maja, kus me elame.
- Tahad, et jääksin nukuks?
Ära tee! - Miks? Kas mina ei või
muutuda nagu kõik teisedki?
Kumb teist seda tegi?
Kumb?
Kumb tegi minust sellise?
Mis sa oled? Hulluksläinud
vampiir, kes reostab oma voodit?
Kui ma jälle juukseid lõikan?
- Kasvavad *** uuesti.
See pole alati nii olnud.
Mul oli ema, Louis'l naine.
Louis oli surelik nagu temagi.
Ja mina samuti.
Sina tegid meid selliseks!
Rahusta teda.
- Kas sina tegid seda mulle?
Kuidas sa seda tegid?
- Miks ma seda rääkima peaksin?
See on minu võimuses.
- Miks ainult sinu võimuses?
Ütle, kuidas seda tehti!
- Ole õnnelik, et tegin su selliseks.
Muidu oleksid sa nüüd surnud.
Nagu see laip! Korista ta ära!
Korista ise.
Louis, miks? Sa pead mulle rääkima.
Näed seda vana naist?
Sinuga ei juhtu seda kunagi.
Sa ei jää kunagi vanaks.
Sa ei sure iialgi.
Aga see tähendab veel midagi.
Ma ei kasva iialgi suureks.
Ma vihkan teda.
Kuidas see juhtus,
et minust sai selline asi.
30 aastat olin seda paika vältinud.
Ometi leidsin tee sinna
peaaegu kinnisilmi.
Sa jõid mu verd? - Jah.
Ta leidis mu koos sinuga.
Lõikas oma randme katki
ja toitis sind oma verega.
Ja siis saigi sinust vampiir.
Te mõlemad tegite seda.
- Mina võtsin sult elu,
tema andis sulle uue.
Siin see nüüd on.
Vihkan teid mõlemaid.
Käisin kogu öö ringi.
Käisin nii nagu aastate eest,
kui tapmine süütunnet tekitas.
Mõtlesin sellele, mis tehtud
ja mida ei saanud enam muuta.
Igatsesin hetkekski rahu.
Meid seob viha.
Ma ei saa sind vihata, Louis.
Louis, mu arm.
Ma olin surelik
kuni sinu surematu suudluseni.
Sinust sai minu ema ja isa.
Niisiis olen ma igavesti sinu.
On aeg tema juurest ära minna.
Ta ei lase meid iialgi.
Tõesti?
Mis nüüd? Sa ärritad mind.
Su juuresolek ärritab mind!
Kas tõesti?
Leidsin kellegi, kellest
tuleb parem vampiir kui teist.
Tahad hirmutada? - Sa oled
ära hellitatud, kuna oled üksik laps.
Sul on venda vaja. Või minul endal.
Olen teist mõlemast tüdinud.
Me kolmekesi võiksime
täita maailma vampiiridega.
Sina mitte, mu väike Claudia.
Sa valetad.
Aga sa ajad mu plaanid
sassi. - Mis plaanid?
Tulin ära leppima.
Kuigi sa oled meistervaletaja,
tahan, et kõik oleks endine.
Ära siis kiusa mind.
- Ma tahan veel parem olla.
Tõin sulle kingituse.
Loodan, et see on ilus naine,
kellel on sellised vormid,
mida sina iialgi ei saa.
Miks sa niimoodi räägid?
Sa oled söömata. Jumest on näha.
Tule vaata.
Ära ole vihane. Kui ma neid nägin,
teadsin, et *** on sinu jaoks.
Sõrmkübaratäiest veinist purjus.
Nüüd oled küll üle pingutanud.
Luban, et koristan laibad ära.
Oleme siis andeks andnud? - Olgu.
Absint?
Sa jootsid neile absinti?
- Ei. Oopiumitinktuuri.
Oopiumit? - Jah.
See tappis *** kahjuks ära.
Aga hoiab vere soojana.
Lasid mul juua surnu verd?
Lasid mul...
- Ühte asja õppisin ma sinult:
ära iial joo surnu verd.
- Pane mind kirstu.
Pane kirstu! - Ma panen su kirstu!
Mu jumal!
Tõsta mind üles!
Head ööd, kaunis prints.
Viigu saatana tiivad
sind su puhkepaika.
Põletame ära? Või matame maha?
Mis talle meeldinud oleks?
Soo?
Ta kuulub roomajate juurde.
Ta oli surma ära teeninud.
Ehk meiegi, igal ööl oma elus.
Tema tegi minu!
Ta andis mulle selle elu,
olgu see, milline ta on.
See poleks pidanud nii minema.
- Tegin seda meie pärast.
Et saaksime vabad olla.
Sa tundsid temast puudust?
Ma ei tundnud kedagi teist.
Nii lihtne see ongi.
Olime nagu kaks orbu,
õppisime uuesti elama.
Tellisime reisi Euroopasse.
Laeva ootamise nädalatel uuris ta
Vana Maailma müüte ja legende,
otsis " omasid" , nagu ta ütles.
Näe, kelle me unustasime.
Laseme *** vabaks? - Jah.
Tõld tuli.
Ei, Louis!
Kuula, Louis,
veel on elu nendes vanades kätes.
Mitte küll furioso,
pigem moderato cantabile.
Kuidas see võimalik on?
- Küsi krokodillilt. Tema veri aitas.
Tänu madude
ja kärnkonnade verele
ning Mississipi roiskelule
õnnestus Lestatil vähehaaval
midagi endisest tagasi saada.
Claudia...
Oled olnud väga
üleannetu väike tüdruk.
Me jääme laevast maha!
Kuigi nägin, et tuli levis
seisin ma laevalael, kartes,
et ta jälle veest välja ilmub,
et meid hävitada.
Kogu aeg mõtlesin ma: Lestat,
oleme kättemaksu ära teeninud.
Andsid mulle nõiavõime, mina aga
andsin su taas surma võimusesse.
Laeval polnud ühtegi rotti, ometi
tabas reisijaid kummaline katk.
Ainult Claudia ja mina
olime selle suhtes immuunsed.
Hoidsime omaette,
tegelesime oma saladustega.
Jõudsime Vahemerele.
Tahtsin, et vesi oleks sinine.
Aga vesi oli must, öine vesi.
Kuidas ma kannatasin, püüdes
meenutada veele omast värvi.
Otsisime läbi küla küla järel,
varemed varemete järel,
ühe maa teise järel.
Me ei leidnud kunagi midagi.
Hakkasin uskuma,
et olemegi ainukesed.
See mõte oli isegi lohutav.
Mis oleks neetutel öelda
teistele neetutele?
Te ei leidnud midagi?
- Talumeeste kuulujutud,
ebausk, mis on seotud
küüslauguga, ristidega
ja südant läbistavate vaiadega.
Aga kellestki meietaolisest
polnud lõhnagi.
Kas Transilvaanias siis pole
vampiire? Pole krahv Draculat?
Väljamõeldised, mu sõber.
Nõdrameelse iirlase fiktsioon.
Pariis, september 1870.
Linn, millest olin unistanud.
Ma olin ju kreool,
aga Pariis on New Orleansi ema.
Omaette terviklik maailm.
Me olime jälle elus.
Olime ainult kahekesi.
Olin nii ülevas meeleolus,
et täitsin iga ta soovi.
Kui olin loobunud vampiiride
otsimisest, leidis üks vampiir minu.
Pajats!
Santiago!
Otsisin kõikjalt surematuid
ja nüüd leidsin sellise.
Võta väike kaunitar kaasa.
Keegi ei tee teile midagi.
Ma ei luba seda.
Pea mu nimi meeles:
Armand.
Pea meeles, et neil on teistsugused
võimed. *** loevad su mõtteid.
Tema ongi see vampiir.
Kaks armastajat
jalutavad kannikeste teel.
Üksteise embuses
ei tunne hukatust neil meel,
enne kui leiavad end mu käeulatuses.
Vampiirid mängivad inimesi,
kes mängivad vampiire.
Kui avangardistlik.
Munk, kelle hing suhtleb taevaga,
kes saadab päevi mööda
vagas mõtiskluses,
ta siiski liiga ruttu leiab
end Looja palge ees.
Jääb palvete eest tal tasu saamata.
Ja see on õppetunni sisu:
Teid kõiki puudutama peab
mu külm-niiske käsi.
Igaüks mul suudluseks
peab ulatama lauba.
Kuid kuulake!
Arvan, et sealt tuleb surelik.
Mis meil siin on?
Mis iludus mu kõrval?
Roos õitsev, närbuv kannike?
Ehk tahaks olla ta mu pruut?
Ehk pole lõppenud veel mu õppetund?
Ma ei taha surra!
- Oleme surm, oleme alati olnud.
Aidake!
Mis ma tegin? - Me kõik sureme.
Kuid ma olen noor! - Surm ei hooli
vanusest. Võib tulla igal ajal.
Nii nagu see roosa ihugi
kord läheb halliks, kortsuliseks.
Tahan elada,
ega karda vananeda!
Milleks karta, kui sured praegu?
Kui surm sind armastab ja vabastab,
kuhu peaks suunduma ta kirg?
Kas valid mõne rahva seast?
Kes kannataks nagu sinagi?
Võta mind! Ma jumaldan sind!
- Küll tuleb ka sinu kord!
Kas tead, mida tähendab
olla surma kallim?
Saada meie pruudiks?
Ei mingit valu.
Ei mingit.
Jube.
Me elame all.
Las ma näitan sulle.
Jube! - Ja väga ilus.
Tere tulemast minu koju.
Proovi teda.
Kaks vampiiri Uuest Maailmast
tulevad meid uude aega viima,
kui kõik, mida me armastame,
mädaneb ja hääbub.
Kas oled selle grupi juht? - Kui meil
oleks juht, siis oleksin see mina.
Sul on vastus? - Sul on küsimus?
Mis me oleme?
- Ei midagi, üksnes vampiirid.
Kes lõi meid sellisteks?
- Kindlasti tead, kes lõi sinu?
Jah, kuid kes lõi tema?
Kes on kõige kurja juur?
Mõistan. Nägin sind teatris.
Su kannatust,
su kaastunnet tüdruku vastu.
Sa sured, kui tapad.
Sul on tunne,
et oled surma ära teeninud.
Aga kas see teeb sind halvaks?
Sa tead, mida pead headuseks,
kas ei tee see sind heaks?
Niisiis polegi midagi? - Võib-olla.
Kuid võib-olla on see ainus
tõeline kurjus, mis on järele jäänud?
Jumalat siis ei olegi?
- Jumalast ei tea ma midagi.
Ega saatanast.
Ma pole näinud nägemust
ega saanud teada saladust,
mis mu hinge neaks või päästaks.
Olen 400-aastane
ja minu teada vanim
elus vampiir maailmas.
See ongi nii, nagu kartsin.
Sa kardad liiga palju.
Nii palju, et tundub...
Sulle oleks pidanud rääkima see,
kes su tegi, kes Uude Maailma läks.
Ta ei teadnud midagi.
Ega pidanud tähtsaks. - Ei teadnud?
Tule, armas. Meil on aeg minna.
Mul on nälg ja linn ootab.
Kõik oli tühi,
kui lahkusime. Haudvaikne.
Kui me seal ekslesime, tuli mulle
jälle mõte, et tegin Lestatile liiga.
Vihkasin teda
valede asjade pärast.
Kuidas sa talle liiga tegid?
Sa mainisid üht nime...
Seda ma korrata ei soovi.
- Vampiiride seas peetakse kuriteoks
ainult teise vampiiri tapmist.
Tappa kedagi omadest.
Arvad, et lasen neil
sulle liiga teha? - Ei.
Oht hoiab meid koos.
- Armastus hoiab meid koos.
Armastus? - Armastus.
Kas sa jätaksid mu Armandi
pärast kohe? - Mitte iialgi.
Ta tahab sind, nagu sina teda.
Ta on sind oodanud.
Ta tahab sind kaaslaseks.
Ta ootab seal parajat aega.
Ta arvab, et see on igav
ja elutu. - Võib-olla.
Tead, mida ta hing
mulle sõnatult ütles?
"Lase tal minna."
"Lase tal minna."
Kas ma peaksin laskma sul minna?
Mu isa, mu Louis, kes sa mu tegid?
Kõik läheb hästi.
Kas sa tõesti usud seda?
Sõdur, kes tuleb sõjast,
on veendunud, et võit
kaitseb teda kurbuse eest,
kuni tuleb surm
ja rabab ta hobuselt.
Ma ootasin sind.
Kuula mind.
Claudia on mulle
väga kallis. Ta on mu tütar.
Su armuke.
- Ei, mu armastatu. Mu laps.
Sa ütled nii. Oled süütu.
- Ta on hädaohus, eks?
On küll. - Miks?
Võiksin öelda põhjused.
Tema vaikimine. Tema noorus.
On keelatud luua nii noort ja abitut
vampiiri, kes ise hakkama ei saa.
Süüdista seda, kes ta tegi.
Te tapsite vampiiri,
kes teid tegi?
Santiago arvab, et tapsite.
Me ei taha tüli. - Hilja juba.
Tahad tüdrukut päästa,
saada ta ära.
Siis lähen ka mina.
Nii kiiresti?
Ilma ühegi vastuseta,
mida oled igatsenud saada?
Ütlesid, et neid ei ole.
- Sa ei küsinud õigesti.
Kas tead, kui vähestel vampiiridel
on surematuseks vastupidamist?
*** hävivad oma vabal tahtel.
Maailm muutub.
Meie mitte.
Selles ongi iroonia,
mis meid lõpuks tapab.
Vajan sind, et selle ajastuga
sidet luua. - Mind? Kas sa ei mõista?
Ma pole ühegi ajastu vaim.
Ma olen kõigega vastuolus.
Olen alati olnud.
- See ongi su ajastu vaim.
Selle tuum.
Su ebasoosingusse langemine
on sajandi langemine.
Aga need vampiirid teatris?
- Dekadendid, kõlbmatud.
Ei suuda midagi peegeldada.
Sina suudad.
Sa peegeldad ta murtud südant.
Vampiir, kel on inimese hing.
Surematu sureliku kirega.
Sa oled kaunis, mu sõber.
Lestat vist oli pisarais,
kui ta sinu tegi.
Sa tundsid Lestati?
Jah, ma tundsin teda.
Küllalt hästi,
et teda mitte taga leinata.
Ometi sain lõpuks rahu.
Olin leidnud õpetaja,
kelleks Lestat polnud sobinud.
Teadsin, et Armand
ei hoia teadmisi endale.
Need voolavad temast läbi
kui aknaklaasist.
Madeleine, Louis on häbelik.
Joo!
Tee seda.
Mina ei saa. Mul pole jõudu.
Sa ei andnud seda loomisel.
Sa ei tea, mida palud!
- Vastupidi. Ma tean.
Sina leidsid uue kaaslase!
Tee nüüd ka mulle!
Kuidas me sulle paistame?
Kas oleme ilusad?
Nõiduslikud?
Valge nahk, põlevad silmad?
Kas tead, milleks tahad saada?
Oled halb, kuna ei suuda halb olla.
Ma ei kavatse selle pärast kannatada.
Ära sunni mind. Ma ei saa.
- Aga minuga said.
Tirisite ema käte vahelt ära
nagu kaks muinasjutukoletist.
Nüüd sa nutad!
Minu jaoks sul pisaraid polnud.
Anna ta mulle, Louis!
Enne, kui sa mu maha jätad.
Ma armastan sind ikka veel!
Sellest see piin!
Kes minust veel hoolib,
kui sina läinud oled?
Kes ta sinu arust on,
Madeleine? Nukk?
Laps, kes ei või surra.
- Ja laps, kes suri.
Minu tütar.
Mis temaga toimub? - Ta sureb.
Sinuga oli samuti,
kuid sa olid nii noor, et ei mäleta.
Aga kui ta sureb...
- See on vaid sureliku surm.
Ära kanna mu peale viha.
Me oleme nüüd tasa.
Mis mõttes? - Siin toas
ei surnud mitte see naine.
Siin suri mu viimne inimlik hingus.
Jah, isa. Lõpuks oleme tasa.
Kohtumõistmise aeg on käes!
Too Armand siia! Ta ei lubaks seda!
- Surm teiste eest.
Sinule igavik kirstus.
Vangikongi müürituna.
Kaaslaseks vaid su oma karjed.
See võib võtta sajandeid.
Viige *** ära!
Armand!
Ei!
Meeldivaid unenägusid!
Ei! Ei!
Appi!
Ärka üles!
Kus Claudia on?
- Ma ei saa teda aidata.
Kus on Claudia?
- Ma ei saa teda päästa.
Riskin ainult sind kaotada.
Ära mine!
Tule, Louis.
Mitte siin.
Vampiirid oskavad ka nutta?
- Kord või kaks igaviku jooksul.
Ehk maksin ma selleks kätte,
et pisaraid igavesti lämmatada.
Pidage ta kinni! Põleb!
Võtke ta kinni!
Sa ei hoiatanudki neid? - Ei.
Sa ju teadsid, mida ma teen.
- Teadsin. Ma päästsin su, eks ju?
Hirmsast koidikust.
Olid juht. *** usaldasid sind.
Sinu abil nägin nende puudusi.
*** olid hävingule määratud,
oma aega klammerdunud.
Unustanud esimese käsu,
et peame olema tugevad, ilusad
ega tohi midagi kahetseda.
- Saad sa mulle seda õpetada?
Saan. - Et ei kahetse midagi.
Milline paar meist siis saaks.
Aga kui ma õppust ei võta?
Mida? - Kui mul muud polegi
jäänud kui mu kannatus?
Mu kahetsus?
- Kas sa ei taha seda kaotada?
Et saaksid ka selle?
Südame, mis leinab seda,
kelle sa tuhaks põletasid.
Mina ei... - Põletasid küll.
Ma tean. Sa ei kahetse midagi.
Sa ei tunne midagi.
Kui see on kõik, mida peaksin
sinult õppima, tulen ise toime.
Ma olin suremas.
- Ei, sa olid surnud.
Tahad, et su taas elustaksin.
Kui ahvatlev su ettepanek ka poleks,
pean kahetsusega loobuma.
Hulkusin aastaid ringi:
Itaalia, Kreeka, kõik iidsed maad.
Kuid maailm oli mulle haud,
surnuaed katkiste kujudega.
Iga kuju meenutas mulle Claudia nägu.
Siis äkki, kas uudishimust
või tüdimusest, kes teab,
lahkusin ma Vanast Maailmast
ja tulin tagasi Ameerikasse.
Mehaaniline ime
lubas mul näha päikesetõusu
esimest korda 200 aasta jooksul.
Missugused päikesetõusud!
Inimsilm neid nii ei näe.
Kõigepealt hõbe,
siis aastate möödudes purpur, punane
ja ammuununenud sinine.
1988. aasta kevadel
tulin tagasi New Orleansi.
Niipea kui sisse hingasin,
teadsin, et olen kodus.
See oli rammus, peaaegu magus,
nagu jasmiinid
ja roosid meie vanas aias.
Jalutasin mööda tänavaid,
nautides seda ununenud lõhna.
Siis äkki Prytania tänaval
Lafayette'i kalmistu lähedal
tundsin ma surma lõhna.
See ei tulnud haudadest.
Lõhn läks järjest tugevamaks.
Vana surma lõhn.
Liiga nõrk lõhn,
et surelikud märkaksid.
Kui tore, et sa siin oled.
Olen unistanud sellest hetkest.
Claudia poleks pidanud
meie hulka kuuluma.
See kõik on minevik, Lestat. - Jah.
Minevik...
Oled endiselt ilus, Louis.
Sina olid alati tugevam.
Ära karda.
Ma ei tee sulle halba.
Sa tulid tagasi minu juurde?
Mäletad, milline ma olin?
Missugune vampiir ma olin? - Mäletan.
Keegi ei suutnud mulle
vastu panna, ka sina mitte.
Ma proovisin. - Proovisid küll.
Mida enam sa proovisid,
seda enam ma sind tahtsin.
Ma ei suuda seda taluda!
Need tuled ja see müra!
Teevad öö valgemaks kui päev.
See on võltsvalgus.
See ei tee sulle midagi.
Kui sa minu juurde jääd,
saan oma julguse tagasi.
Muutun taas vanaks Lestatiks.
Ma pean nüüd minema.
Mis Lestatist sai, ma ei tea.
Mina elan edasi, öö öö järel.
Toitun neist, kes mulle ette jäävad.
Kogu mu kirg kadus koos Claudiaga.
Olen üleloomuliku ihu vaim.
Eemalolev.
Muutumatu.
Tühi.
Tühi? Ongi kõik?
See ei saa niimoodi lõppeda.
Ometi lõpeb.
Enam pole midagi rääkida.
Peab olema.
Sa ei mõista end. Sa ei ole tühi.
Mida ma kõik ei annaks, et olla
sinusugune, näha, mida näinud oled.
Sa ei kuulanud üldse.
- Kuulasin. Uskumatu lugu.
Hämmastav. - Tee looga, mis tahad.
Või anna teistele. Õpi ise.
On ainult üks viis õppida,
sa ju tead seda.
Sul oli oma põhjus,
miks sa mind siia tõid?
Mis põhjus see oli?
Sul on vaja kaaslast.
Sidet välismaailmaga. Mind.
Võta mind. Ma tahan seda.
Ma ei lase sel nii lõppeda.
- Jumal, jälle läks luhta.
Ei läinud.
Jumalal pole sellega pistmist.
Kas meeldib?
Meeldib olla surematute toit?
Meeldib sulle surra?
Lõpeta!
See juhtus 1791 . aastal.
Olin 24-aastane.
Noorem kui sina praegu.
Siis olid teised ajad.
Olin juba täismees.
Mul oli suur istandus,
New Orleansist lõunas.
Naine oli sünnitusel surnud.
Vahetage mu püksid ära.
Tema ja beebi matustest
oli vähem kui pool aastat.
Hea materjal.
Ma vist ei vaja tutvustamist.
Tunnen end juba paremini.
Kõige rohkem igatsesin surma.
Ma kutsusin surma.
Et pääseda elamise valust.
Oh, Louis...
Muudkui vingub!
Oled tüdinud kuulamast?
Ma pidin sajandeid kuulama.
Ära karda.
Annan sulle valikuvõimaluse,
mida mul endal ei olnud.
E S T O N I A N